Küünal kadunukesele. Ann Granger

sageli avalikus kohas või suure kisaga. Seda juhtus vägivaldsete vaimuhaigetega.

      Kuid laiba salajane matmine kirikuaeda, kuhu see jäi aastateks ja avastati ainult juhuse tõttu – ei, see pole vaimuhaige töö. See eeldas nutikust.

      Kui see polnud hullumeelsus, siis mis see oli? Vihkamine? Raev?

      „Kirg!” sõnas Markby valjult.

      See viis ta mõtted taas Meredithile. Teda valdas süütunne. Ta polnud naisega veel puhkusest rääkinud. Selle edasilükkamist oli raske vabandada. Samas oli helistamine ja tuim teatamine, et ta ei saa vabu päevi, ebaviisakas ja kohatu. Ta peab minema ja ütlema seda silmast silma. Ta ootab, kuni eelistung on toimunud, sest eksisteerib õrn võimalus, et kõik selgub ootamatult. Juhtumi lahendamine on mõnikord ettearvamatu. Koroner on rahul ja Markby võib puhta südametunnistusega puhkusele minna.

*

      Vanas kirikuaias kammis rida inimesi hoolikalt rohudžunglit. Denny ja Gordon Lowe, mõlemad ilma suhtes täiesti ükskõiksed, istusid kuuri seina ääres ja vahtisid pealt.

      Nad kasutasid istumiseks paari käsikäru, mis olid külili keeratud, ja kõlgutasid jalgu. Nad nägid välja nagu norgus õlgmehikesed, mida lapsed Püssirohuvandenõu eelõhtul pennide eest müüvad. Nad suitsetasid omakeeratud plärusid ja vahetasid aegajalt repliike.

      „Mida nad seal nurgas teevad?” küsis Gordon. „Greshami haud on ju seal. Mida nad otsivad?”

      „Ei mina tea,” vastas vend.

      „Nad vedasid kottide viisi mulda minema,” ütles Gordon.

      „Ma kuulsin, et nad leidsid nööpe. Ma ütlesin neile, et need võisid vedeleda seal aastaid. Need ei pruugi üldse laiba juurde kuuluda.”

      „Mis sa arvad, kas nad oskavad seda öelda?” küsis Gordon uudishimulikult ja samas uskumatult. „Öelda, kust need nööbid pärit on ja kui vanad need on?”

      Denny sülitas üle käruääre. „Nad tahavad näha asju, mida ma olen aegade jooksul välja kaevanud.”

      Gordon noogutas nõustuvalt.

      Üks aiakammijatest vaatas nende poole ja ütles kolleegile enda kõrval: „Vaata neid kahte – just nagu varesed. Ajavad judinad peale!”

      „Kogu see värk on nagu õudusuni,” ütles kolleeg. „Jumal teab, mida ma järgmiseks leian. Ähhh!” Ta tõmbas käe kähku eemale.

      „Mis on?” Teine mees katkestas töö ja vaatas kaaslase poole.

      Too vahtis jälestusega oma kätt. „Kuradi koerasitt!” kirus ta.

      Kolmapäeva hommikul algas eelistung, kus arutati Bamfordi Kõikide Pühakute kiriku aiast avastatud noore naise ja sündimata lapse jäänuste küsimust. Koroner rahuldus arvamusega, et tegemist on seadusevastase matmisega ja andis politseile aega selle uurimiseks. Kõigeks kulus ainult mõni minut.

      Taas sadas. Väike ruum, kus peeti istungit, oli umbne ning lehkas märgade riiete ja koridori lõpus asuvate tualettide õhuvärskendaja järele. Kaks keskealist naist ja üks noorepoolne mees, kes istusid tagumises reas, tõttasid istungi lõppedes kohe välja. Inimesi oli vähe. Ja nendestki enamik ajakirjanikud.

      Markby tundis ära kohaliku ajalehe reporteri – lühikeste tumedate juustega meeldiva välimusega noore naise – ja teravate näojoontega noormehe üleriigilise sopalehe juurest.

      „Lugejatele meeldivad sedasorti lood,” märkis too härra. „Kas te võite lisada mõne mahlaka detaili, ülemus?”

      Markby, kellele ei meeldinud, et teda ülemuseks kutsutakse ega kavatsenudki midagi lisada, urises: „Ei!”

      Aga üleriigilise pressi esindajast polnud nii lihtne vabaneda.

      „Midagi ikka! Kadunud isikud? Teil on ju tema identiteedi kohta teatud kahtlused? Kas mõni kohalik kena neiu on kahtlastel asjaoludel kadunuks jäänud? Mõni lahendamata sekskuritegu?”

      „Mitte Bamfordis,” ütles Markby külmalt. „Kui te krimilugu otsite, siis ma kuulsin inspektor Dawesilt, et maanteeäärsesse müügiloata viinapoodi murti öösel sisse. Ahjaa, ja nad paigaldasid peatee äärde kiirusemõõtja, mis annab häid tulemusi.”

      „Suur tänu,” ütles leheneeger sarkastiliselt.

      Isa Holland, kes oli hoidnud ettevaatlikult tahaplaanile, astus ligi, kui reporter läks paremat saaki otsima. „Vastik sell. Ta käis ka kiriklas. Ma käskisin tal oma asjadega tegeleda.”

      „Ta ütleks sulle, et sinu asjad ongi tema asjad,” lausus Markby mornilt. „Et me vajame ajakirjandust. Et neid ei tohi vihale ajada.”

      „Hea, et see möödas on…” Nad olid kohtusaalist väljunud ja kõndisid mööda koridori. Isa Holland tundis kergendust. „Aga sinu jaoks on see alles algus.”

      Nad möödusid reporterist. Too oli võtnud õnge Denzil Lowe’i, kes kühveldas talle labidatäite kaupa ette infot luude väljakaevamisest.

      „Me kaevame neid alailma välja,” ütles rääkis Denny ükskõikse häälega. „Muidugi mitte värskeid. Aga palju vanu. Mõnikord on rebane kaevanud hauda tunneli ja neid veidi järanud. Muidugist oleme leidnud kirstude käepidemeid ja mädanend laudu.”

      „Aga seekord kirstu polnud?”

      Mööduv Markby sõnas valjult: „Denny, asi pole veel kohtusse jõudnud! Ole oma sõnadega ettevaatlik!”

      „Te kuulsite, mis politseiülem ütles,” lausus Denny reporterile hapult. „Ma ei tohi teile rohkem rääkida.”

      „Andke siis viiekas tagasi!” kähvas leheneeger.

      „Paras talle,” lausus Markby isa Hollandile, kes pugistas naerda.

      viis

      Ka Meredith viibis eelistungil, teadmata õieti, miks. Ta polnud tunnistaja, kuigi tal oli selline tunne. Tal oli tulekuks ka praktiline põhjus – ta tahtis rääkida Alaniga. Nad peavad puhkuse suhtes lõpuks otsusele jõudma. Võrreldes aset leidnud sündmusega oli see tühiasi, isegi egoistlik. Kuid ka tühiasjad tuleb lahendada. Ta oli juba hoiatanud paadiomanikku, et võib tekkida probleeme. Täna pidi ta helistama uuesti ja teatama, kas nad tulevad või ei.

      Ta nägi Alanit õiendamas mehega, kes osutus ajakirjanikuks. Ka vikaar viibis läheduses. Kemmergupuhastusvahendi hais muutus tugevamaks. Meredith otsustas oodata väljas.

      Ta polnud seal ainus. Räästa all seisis noor mees, kes näppis hajameelselt pilkupüüdvat kullast käekella. Ja kuna midagi targemat teha polnud, tõmbus Meredith jaheda tuule eest varju ja jäi meest silmitsema.

      Põgusal vaatlusel võis mees olla natuke üle kolmekümne, ta üritas paista enesekindel, kuid näis hoopis närviline. Tal polnud lehemehele iseloomulikku pealetükkivat hoiakut. Tal oli seljas korralik ülikond, tema juuksed olid lühikesed ning ta kaldus pisut tüsedusele. Kogu ta välimus viitas edukusele. Ta tundus olevat nii vales kohas ja nii närviline, et Meredith imestas, miks ta üldse siin viibib.

      Sel hetkel vaatas mees üles ja nende pilgud kohtusid. Mees hakkas Meredithi poole tulema.

      „Kas te võtate istungist ametlikult osa?”

      Mees rääkis parinal ja jäi lootusrikkalt jaatavat vastust ootama. Meredith mõtles pahaselt, et „ametlikud” aastad olid vajutanud pitseri ka tema eraelule. Ta jättis mulje, otsekui oleks ta asjadega kursis, kuigi tegelikult ei olnud.

      Ta ütles: „Kahjuks ei.”

      „Ah nii.” Tundus, et mees ei usu teda. „Te pole siis politseiga seotud?”

      Meredith muutus uudishimulikuks. „Ei. Kuid ma ootan politseiülem Markbyt.”

      „Meest, kes juhib juurdlust?” Kui Meredith noogutas, jätkas mees: „Võib-olla peaksin ma just temaga rääkima.”

      „Millest?” See polnud Meredithi asi, kuid mees oli ise vestlust alustanud. Pealegi oli näha, et tal on midagi südamel.

      „Nendest luudest.” Mehe näoilme