Küünal kadunukesele. Ann Granger

nii nagu paljud taimed. Selle kasvukoht siin oli pahaendeline, otsekui võrsuks taim otse sellest, mis lamas teisel pool müüri. Väline ja nähtav märk maa-alusest nähtamatust kõdust.

      Müüri kohal kasvavalt puult langes vihmapiisk Meredithile pähe. Meredith tõmbus eemale. Politseinikel oli tegemist ja nad polnud teda veel märganud. Ta nägi puude vahel seisvat isa Hollandit. Vikaar rääkis kootud mütsiga töömehega – arvatavasti hauakaevajaga, kes avastas selle kohutava leiu. Vihmakuubedes politseinikud tõid furgoonautost vaiu ja presendipalakaid. Nad paigaldavad varjud ja ilmselt püstitavad jubeda paiga kohale telgi.

      Meredith tundis ennast sissetungijana ja teadis, et ta ei peaks siin iga liigutust vahtima. „Tead, kes sa oled?” sõitles ta ennast. „Uudishimulik jõllitaja, kes otsib põnevust.” Muidugi ta pole seda! Aga miks ta siis siin on? Mis on surmas paeluvat?

      Eelmiste sajandite elanikud, kes olid siia kirikaia kaugema osa laguneva kivimüüri äärde maetud, teadsid, et nad on surelikud. Neile langesid kaela igasugused õnnetused. Nende vaesed lapsed põdesid sarlakeid, difteeriat ja taevas-teab-mida. Praeguse aja inimesed on nende eest kaitstud. Oh taevas, kuidas meile meeldivad sünged mõrvad, mõtles Meredith nördinult. Kuidas me haarame ajalehe, et neist lähemalt lugeda! Ja miks mina siin passin?

      Kohale sõitis veel üks auto ja sellest astus välja kortsunud ülikonnas mees. Ta oli keskealine, kiilas ja tal oli käes arstikohver. Tundus, et ta on väljakutse pärast pahur. Ühtegi elu polnud võimalik päästa, aga surm on surm ja see tuleb ametlikult fikseerida, olgu olukord milline tahes. Võib-olla oli tohter istunud parajasti lõunalauas.

      Noor politseikonstaabel oli lõpuks märganud Meredithi ja lähenenud talle märkamatult. Meredith võpatas, kui mees teda kõnetas.

      „Kahjuks ei tohi te siin seista, preili. Nagu näete, liigub siin palju autosid. Ma palun teil edasi minna.”

      Konstaabli hääl oli vabandav. Meredith vaatas talle otsa ja mees naeratas. Naeratuses oli midagi vandeseltslaslikku. Ta teadis, miks Meredith siin passib. Meredith punastas piinlikkusest ja oli enda peale tige.

      „Ma käisin kiriklas.” Ta pidi leidma oma luuramisele mingi vabanduse, näitama, et ta pole niisama ammulisui vahtija. „Mul oli isa Hollandi juurde asja, kuid ta kutsuti ära.”

      „Oi, tal läheb siin veel tükk aega,” teatas noormees. Tal oli ümar jumekas nägu. Vaevalt üle kahekümne, mõtles Meredith. „Minge parem koju ja proovige hiljem.” Konstaabli veidi laulev hääl oli kindel.

      Öeldakse, et kui politseinik näeb sinu silmis noor välja, on midagi viltu. Su enda vanusega. „Pagan võtaks!” mõtles Meredith vihaselt. „Ma olen kolmkümmend kuus!”

      „Nii et kolmkümmend kuus!” kordas kiuslik hääl ta peas. „Tudorite ajal oli keskmine eluiga kakskümmend üks. Maailmas on praegugi veel kohti, kus see jääb sinnakanti.”

      „Laste surevuse arvelt,” vaidles ta endale vastu, „sellega tuleb arvestada!”

      „Preili?” Konstaabel silmitses teda murelikult. „Kas te saite aru? Te pole ju välismaalane, ega ju?”

      „Omal kombel,” ütles Meredith. „Aga mitte sel kombel, nagu teie arvate. Vabandage, et jalgu jäin. Ma kohe lähen.”

      Ta sõitis aeglaselt minema. Ilmselt arvas politseinik, et ta kruvid logisevad. Ta ei vaevunud vaatama, kas konstaabel silmitseb teda. Ent peateele pöörates hakkas ta äkki mõtlema, kas Alan on ka sellesse juhtumisse kaasatud.

      Tema vaimusilmas tekkis paati auk ning laevuke vajus kiirelt ja vaikselt kanalivette, jättes järele ainult rea õhumulle.

      kolm

      Politseiülem Alan Markby istus oma uues kabinetis piirkondliku kriminaaljälituse avaras hoones ja teadis, et oleks sündsusetu kurta selle üle, kuidas asjad kujunesid. Kõigele vaatamata oli ta õnnega koos.

      Lahkunud pärast ülendamist Bamfordist, tuli tal olla siit kandist täiesti erinevas kirdeosas ainult kuus kuud, seejärel avanes tal võimalus siia tagasi pääseda. Vanadesse lemmikpaikadesse. Ja mis veel toredam – oma vanasse majja, mida surutises oleval kinnisvaraturul ei õnnestunud maha müüa. Tal polnud vaja muud, kui võtta silt maha ja majja sisse kolida, kuigi see tähendas igapäevast tüütut tööle ja tagasi sõitmist. Ning mis kõige toredam – ta elas jälle Meredith Mitchelli läheduses. Ja tal oli põhjust arvata, et see meeldib ka Meredithile.

      Ta muutus pisut murelikuks. Meredith ootas kannatamatult paadiretke. Ka ta ise oli alguses sellest vaimustuses olnud. Jube leid kirikuaias oli kõik pea peale pööranud.

      Kuigi see liigitati ebaseaduslikuks matmiseks, polnud Bamfordi kohalikel võimudel kahtlust, et tegemist on mõrvaohvriga. Selle tulemusena kutsusid nad appi piirkondliku politseiüksuse. Tundmatu isiku luude ja kuluka kohtuekspertiisiga, mis võis väljuda Bamfordi piiridest, ei tulnud kohalikud ise toime. Neil polnud seesuguse lahtiste otstega juurdluse jaoks ei ressursse ega inimesi. Nad andsid selle üle piirkonda ja see maandus Markby lauale.

      See muutis töölaua tagant lahkumise raskeks. Ta polnud nii upsakas, et pidada ennast asendamatuks. Kuid ta oli olnud sellel kohal alles lühikest aega ja antud juhtum oli tähtsaim pärast siia tööle asumist. See andis võimaluse panna asjad oma käe järgi liikuma. Ja käia kontoritöö juurest vahelduseks sündmuspaigal.

      Omal ajal – nii, nagu praegu näis – viibis ta alati seal, kus toimusid sündmused. Võib-olla pettis teda mälu. Näiteks see, et lapsepõlves paistis alati päike. Mitte nagu täna. Markby vaatas aknast välja. Või sellel suvel. No on alles ilmad! Paras aeg paadiretkeks!

      Ja kui aus olla, siis lisandus soovile minna sündmuskohale ka isiklik motiiv – oli see ju tema endine jaoskond, mida ta pidas senini otsekui enda omaks.

      Peale selle suurendas „omanditunnet” ka vana tuttav isa Holland, kelle koguduse maadelt kondid välja kaevati ja kes tuleb sündmuste süngest pöördest rääkima.

      Nad olid vikaariga juba põgusalt kohtunud, kui Markby käis kirikuaias sündmuskohta üle vaatamas. Siis oli seal askeldanud hulk inimesi ja ta oli saanud James Hollandiga ainult mõne sõna vahetada. Vikaar seisis kahe hauakaevaja kõrval vihma käes ning näis olevat väga murelik ja segaduses.

      Täna polnud isa Hollandi tuju põrmugi parem, kui ta siin Markby vastas istus, teekruus raskesse rusikasse surutud.

      „Kurb lugu, James,” ütles Markby julgustavalt. „Ma mõtlen seda, et meie jutuajamine puudutab tööasju.”

      Isa Holland niheles õblukesel toolil, mida oli talle pakutud. „Kehv värk jah,” torises ta. Ta pööras oma laiu õlgu ja vaatas ringi. „On huvitav näha su uut kabinetti, Alan.”

      „Ma hakkan sellega juba harjuma,” ütles Markby.

      „Kena ümbrus.”

      See sundis politseiülemat taas aknast välja vaatama, kust paistsid längus puuoksad. Oli uuesti sadama hakanud. Kui see kestab ka paadimatka ajal, pole temal ja Meredithil lootustki päikest võtta.

      Isa Holland lausus äraolevalt: „Ma tulin rattaga.” Ta pidas silmas võimsat mootorratast, millega ta oli mõne aasta eest saabudes oma uusi koguduseliikmeid kohutanud.

      Markbyle polnud selgitust vaja. Jamesi must läikiv kiiver seisis laual ning tal oli seljas paks nahkjope ja jalas rasked saapad. Kõik see ja mehe puhmas habe olid tekitanud teatud segadust. Seersant Prescott oli arvanud, et mees on kutsutud välja kellegi solvamise pärast, või mis veel hullem – rivaalitsevate tsikligängide tüli pärast.

      Kui karune mees avas jopeluku ja selle alt ilmus nähtavale vaimuliku krae, oli Prescott lausa nõutu, sest noore mehena oli tal inimestest oma ettekujutus. Ilmselt jagab ta nüüd sööklas kolleegidega muljeid.

      „Sa rääkisid inspektor Bryce’iga.” Markby võttis laualt toimiku.

      „Tema rääkis minuga,” täpsustas isa Holland pedantselt. „Ta arvab, et sul on võimalik need… jäänused identifitseerida.”

      „Meil on olemas terviklik skelett,” nõustus Markby. „Ja see on hea algus.