Küünal kadunukesele. Ann Granger

ei märganud…” Ta läks Meredithi järel majja.

      „Kas sa soovid teed või klaasi veini?”

      „Teed. Ma pean tööle tagasi minema.”

      „Kas Simon Frenchil oli midagi kasulikku öelda?” Meredith ei suutnud uudishimu varjata.

      Markby kehitas õlgu. „Me peame kontrollima. Ma helistasin Bamfordi jaoskonda. Frenchi sõnul võib see olla seotud kadunud isiku juhtumiga, mida nad uurisid kaheteistkümne aasta eest. Tüdruku nimi oli Kimberley Oates.”

      Kuni Meredith teed keetis, rääkis Markby talle Frenchi loo ja lisas: „Kaval sell! Nii terane, et lõkab iseendale sisse, nagu mu vanaema tavatses öelda.”

      „Ta vist ei meeldi sulle. Kas sa kahtlustad teda?”

      „On mõrvareid, kes naudivad avalikkuse tähelepanu, ilmudes mingil ettekäändel lagedale. Justkui soovides mängus osaleda. French ehk arvab, et võib meiega kassi ja hiirt mängida. Ent mul on tunne, et see, mis ta rääkis, vastab tõele. Ma olen valmis uskuma, et tal polnud tüdrukuga armulugu. Frenchi tunded piirduvad ainult karjääriga.”

      Oli selgesti näha, et Alan tahab teemat vahetada. „Aga ma ei tulnud sellepärast, Meredith…” Ta tabas naise uuriva pilgu. „Ma tahtsin rääkida puhkusest…”

      „Sa pead tegelema selle juhtumiga,” ütles Meredith. „Saa ei saa vabu päevi. Ma mõistan, Alan. Sul on käed-jalad tööd täis. Aga asjad hakkavad liikuma, eks ole? Kui Frenchil on õigus ja see tüdruk on Kimberley Oates. Sa oled juba sündmuste keskel ega saa enam loobuda. Liiga hilja.”

      Markby nägi õnnetu välja. „Mulle ei meeldi sind alt vedada. Ma tean, kuidas sa seda paadiretke ootad. Ja mina samuti. Kui sa pole nõus sellest loobuma, annan ma juurdluse mõnele teisele üle, kuid kõigil on palju tööd ja võib näida, justkui tahaksin ma vastutust teiste kaela veeretada.”

      Meredithil oli Alanist kahju. Ta tundis ennast süüdi olevat. „Ma räägin sulle ausalt. Ma olen vahepeal mõelnud. Ilmad on nirud. Niipea, kui ma kuulsin sellest Greshami haualoost, oli mul tunne, et sul ei õnnestu puhkust võtta. Ja sellest pole midagi, ausõna. Ma helistasin eile paadiomanikule ja hoiatasin teda, et meil võib midagi ette tulla. Ma helistan õhtul uuesti. Ta ütles, et äraütlemises pole midagi ebatavalist. Et sellest pole midagi.”

      Tundus, et Markbyt see eriti ei veena. „Me võime minna hiljem.”

      „Las olla. Elame, näeme.” See kõlas pigem lõplikult, mõtles Meredith neid sõnu öeldes.

      Kui Markby lahkus, langes Meredith reaalsusesse tagasi. Tal on veel ligi kolm nädalat puhkust. Mida ta selle vaba ajaga peale hakkab? Raisatud puhkus! Tal hakkas kahju, et oli paadiretkest nii kergesti loobunud. Jah, ta oli olnud indu kaotamas, ent ta oli võtnud tervelt kolm nädalat priiust lootuses, et tema ja Alan veedavad selle koos, ja nüüd…

      „Politseitöö!” torises ta endamisi. Tusk valdas teda. Nii on see alati. Ta võttis telefoni ja valis paadilaenutuse numbri.

      Õhtu saabudes vajas Meredith võimalust kellegagi rääkida ja Alan oli mängust väljas. On veel üks inimene, kes mõistab olukorda. Meredith istus autosse ja sõitis kiriklasse. Tal oli sellest neetud jalgrattast kõrini, ja nüüd, kui veematk ära jääb, saadab ta selle kohe omanikule tagasi.

      Pilves ilma tõttu oli õhtu pimedam kui tavaliselt sel aastaajal. Kirikla köögiaknast paistis valgust – James Holland valmistas õhtusööki. Tal polnud seljas ürp, vaid käsitsi kootud sviiter, mille oli pusinud kokku inimene, kellel oli kudumisega probleeme. Palmikmuster kubises vigadest, mõnes kohas olid silmad pööratud valesse suunda või jäetud hoopis pööramata. Jalas olid tal koortriidest püksid.

      „Tere, Meredith!” James viipas tervituseks noaga, mis tundus olevat väga terav. „Kas sa jagaksid minu tagasihoidlikku õhtueinet?”

      „Ma ei tulnud sööma, James. Mul oli vaja lihtsalt kellegagi rääkida. Kas ma segan sind?”

      „Muidugi mitte! Kas sellest surnuaia värgist? Ka mina ei saa nendest mõtetest lahti.” Ta osutas noaga toolile. „Võta istet! Ja söö ikka! Seltsis maitseb paremini.” Ta lisas rõõmsalt: „Ma pole mingi kokk, kuid mul on seda!”

      Ta võttis külmkapist suurepärase väljanägemisega koduse piruka. „Kana ja sink. Üks tänulik koguduseliige küpsetas selle mulle. Mulle tehakse vahetevahel kingitusi. Nagu see sviiter.” Isa Holland sikutas varrukat. „Ma nägin, et sa vaatasid seda. Kuduja silmanägemine pole just kõige parem ja seetõttu on see suur saavutus. Oleks ebaviisakas seda mitte kanda.”

      Ta hakkas aedsalatit hakkima. Meredith vaatas paar minutit. „Kas ma saan kuidagi aidata?”

      „Tee veinipudel lahti. Ja räägi siis, mis sul südamel on.”

      „Vastikud pisiasjad.” Ta muigas kõveralt. „Alan ei saa puhkust. Seda oli oodata. Aga see tähendab, et mul pole midagi teha. Kas sul pole mulle mõnda tööd anda? Midagi mõistlikku. Lastega ei oska ma eriti hästi ümber käia.”

      „Vabatahtlik!” Vikaar lõi lausa nurru. „Kulla tüdruk! Muidugi on mul palju asju, millele sa võid käed külge lüüa! See Greshami haua lugu on võtnud nii palju aega, et mu tavapärased koduvisiidid on jäänud tahaplaanile. Hädalisemad tegin ma ära, aga küsimus on regulaarsetes, nagu näiteks Daisy Merrill.”

      Meredith küsis ootuspäraselt: „Kes on Daisy Merrill?”

      „Preili Merrill? Üks vana armas hing. Elab Westerfieldi hooldekodus „Seeder”. Ma olen püüdnud teda kord nädalas külastada, sest tal pole kedagi. Ta on väga elavaloomuline vanadaam ja armastab rääkida. Ega sa…” Isa Hollandi hääl vaibus.

      „Kas ta tahab mind näha?”

      „Oh, tal on ükskõik, kes,” kinnitas isa Holland natuke taktitult.

      Ta lisas salatile tomateid ja võttis kapist suure purgi salatikastet. „Ega sul pole midagi selle vastu, kui me siin sööme? Ma ei kasuta söögituba. Sellest surnuaia loost räägime pärastpoole.”

      „Alan arvab, et nad saavad tüdruku tuvastatud,” ütles Meredith pisut hiljem.

      James Holland ulatas talle klaasi. „Kiire töö.”

      „Keegi andis infot. Paistab, et tüdruk oli kohalik. Ja siis võib tapja veel meie hulgas viibida, kas sa ei arva?”

      „Ei, kui tal vähegi mõistust on,” ütles vikaar. „Ilmselt on ta juba ammu sääred teinud.”

      „Kuid paljud inimesed pidid seda tüdrukut tundma.”

      „Jah, aga kas nad ennast näole annavad? Instinkt mitte sekkuda on väga tugev. Kuid loodame, et Alan jõuab selle asjaga peagi lõpule. Ma olen mures. Ma tahan, et politsei ja uudishimulikud läheksid kirikuaiast minema.”

      Kui Meredith kiriklast lahkus – lubanud enne preili Merrilli vaatama minna –, oli väljas juba pime. Ta lootis, et teda koduteel kinni ei peeta, sest nad olid joonud kahe peale terve pudeli veini. Ta astus väravast välja ja võttis taskust autovõtmed.

      Ta kuulis samme. Ja vaatas ringi.

      Kaks inimest ilmus tänavalaterna valgussõõri. Nad jäid liikumatult seisma ja silmitsesid Meredithi. Nad olid hämmastavalt sarnased, mõlemad tööriietes ja kootud mütsiga. Nende näod olid tuimad, kuid silmad särasid nagu metsloomal. Nad uurisid Meredithi üksisilmi, avaldamata midagi endast. See kõik oli uskumatult pahaendeline.

      Issand jumal, mõtles Meredith. Nüüd röövivad nad mu paljaks! Ta avas juba suu ütlemaks, et tal pole raha, kuid üks meestest jõudis temast ette.

      „Õhtast, preili!”

      Maamehelik hääl rahustas Meredithi. Nüüd ta teadis, kes need on.

      „Denny ja Gordon!” hüüatas ta. „Hauakaevajad, eks ole?”

      „Meie neh, preili.”

      „Mida te nii hilja siin teete?” Ta vaatas neile kordamööda otsa, seekord vastas teine, otsekui oleks küsimus