Kes teisele auku kaevab. Ann Granger

Kas sobib, kui ma auto võtan? Sul ei lähe seda ju täna õhtul vaja, ega?”

      „Autot?” Isa tõstis pea, pöördus ja tuiutas hajameelsel pilgul tütart. „Ah jaa, auto… muidugi võta auto.”

      „Ma ei jää hilja peale.”

      Juba oli isa taas oma raamatute taha kadunud. Nende akadeemiline pere oli olnud suur ja õnnelik. Kuid Ursula ema oli surnud ja tema õed abiellunud. Kuidagimoodi oli Ursula lihtsalt edasi kulgenud, elades kodus, kus oli nii mugav ja lihtne, odavam ka, eksisteerides mõnusas suhtes oma isaga ja võib-olla – hoolimata oma kahekümne üheksast eluaastast ja muljetavaldavast haridusest – tegelikult kunagi täiskasvanuks saamata.

      Nii rääkis Ursula iseendale, kui ta autoga välja tagurdas ja Bamfordi poole teele asus. Ta oli ettevaatlik autojuht ja sõiduks kulus tal terve tund, kuigi enamik teekonnast kulges kiirteed mööda. Bamford oli pühapäevaõhtuse vaikuse paik. Kell kutsus palvetajaid õhtupalvusele ning inimesed ruttasid üksi või paarikaupa kiriku või kabeli poole. Pubid polnud veel avatud.

      Ursula parkis auto tühjale kõrvaltänavale, mitu jardi Amy Salteri majast eemale, ja jäi paika silmas pidades istuma, teadmata, mida edasi teha. Siin olid väikesed ridaelamud, esiküljed otse vastu kõnniteed, mida märgistasid korralikult puhtaks küüritud kivist uksepakud. Kõik majad olid kenad ja hoolitsetud, värskelt värvitud uste ja säravaks poleeritud vaskkaunistustega. Majadel olid pitskardinad. Puuvilja- või lillekausid olid sätitud pitsi ja klaasi vahele, täpselt esimese korruse tänavapoolsete akende keskpaika. Need majad olid vanamoodsa korralikkuse kehastused. Vaevalt küll, et Ursula võiks minna ja koputada uksele ja pärida otsesõnu Natalie asupaiga järele, põhjustades sellega võib-olla tarbetut ärevust ja andes võimaluse süüdistada ennast õelas keelepeksu levitamises. Ja mis siis, kui Natalie ongi seal? Avaks isegi ukse? Mida ta siis öelda võiks? Kuidas Ursula talle otsa vaataks?

      Ta trummeldas närviliselt vastu rooliratast. Siis avanes äkitselt Salteri maja uks. Nähtavale ilmus Amy Salter, kenasti riides ja ilmselgelt täie tervise juures, sehkendas oma käekoti kallal ja sulges siis enda järel ukse. Ta hakkas kärmel sammul piki tänavat minema. Ta ei olnud – pani Ursula tähele – enne lahkumist mitte kellelegi majas midagi hõiganud.

      Kui Amy oli ümber nurga pööranud ja silmist kadunud, hüppas Ursula autost välja ning kõndis otsustaval sammul roheliseks värvitud ukse poole ja koputas rebasepeakujulise vaskse koputiga. Heli kajas sees just nii nagu siis, kui maja on tühi. Sellele vaatamata proovis ta uuesti ja kergitas isegi postipilu luuki, kummardus ja hüüdis läbi avause: „Natalie!” Ei midagi. Ursula läks tänavapoolse akna juurde, surudes nina vastu aknaklaasi lapikuks, kuid pitsiline pimedus varjas toa enda taga.

      Järsku lendas kõrvalmaja teise korruse lükandaken lahti ja nähtavale ilmus kellegi naise pea. „Kas te soovite proua Salterit, kullake?”

      „Ee, jah…” Ursula vaatas käega silmi varjates üles.

      „Ta läks õhtusele teenistusele, Kõikide Pühakute kirikusse. Ta teeb seda alati, iga kord – nagu kellavärk, välja arvatud siis, kui ta terve pole.”

      „Ah nii, selge siis. Ee… proua Woollard, see tähendab proua Salteri tütar, tema nähtavasti ei ela praegu siin? Mul oleks teda tõesti vaja.”

      „Te mõtlete Natalie’d? Oi ei, kullake. Ma olen kindel, et teda siin ei ole. Ma ei mäletagi õieti, millal ma teda viimati nägin.”

      „Selge. Tänan.”

      Aken prantsatas kinni. Ursula taganes auto juurde. Kui sa tahad mõnele salasepitsusele jälile jõuda, ei ole just tark seda niimoodi tänava peal teha, kus naabrid ilmselt iga su liigutust jälgivad.

      Kuid kas see oli üldse mingi salasepitsus? Ja kui oligi, mida peaks tema sellega ette võtma?

      Ja siis, koju sõites, tuli talle nagu välk selgest taevast pähe mõte: „Meredith! Loomulikult!”

      Meredith koristas tol pühapäeva hilisõhtul korterit. Toby oli just välja läinud ja sel ajal, kui ta kodus oli, suutis Meredith kõikjal ümberringi kuhjuvat kaost ainult vaadata. Nüüd, tulivihaselt omaette pomisedes kloppis ta patju, korjas kokku vaibale laiali puistatud ajalehti, pesi tasse, puhastas vanni ja kihutas ringi päevinäinud, viletsaks jäänud tolmuimejat.

      Lõpuks viskus ta sohvale ja tegi valjul häälel teatavaks: „Ma EI kavatse seda taluda!”

      Vähemalt oli ta Toby laupäevaõhtuse peo koha pealt ümber rääkinud, kuid mõte sai lihtsalt edasi lükatud. Tema sõbrad, oli mees rõhutanud, ootavad seda pidu. Ilmselgelt oli sõnum Toby naasmisest terves metropolis levinud ja telefon oli teda kutsudes täna päev otsa helisenud.

      Isegi nüüd, kui Meredith sellest mõtles, helises see jälle. Selle läbilõikavat ja nõudlikku kisa oli võimatu ignoreerida. Meredith kahmas toru ja urises: „Teda pole siin! Ta läks pubisse.”

      „Meredith? Kas Meredith Mitchell? Ma loodan, et ma sind voodist välja ei ajanud. Ursula Gretton siin.”

      Meredith muutus hetkega erksaks. „Oi vabandust, Sula. Kas sa oled Londonis? Ma arvasin, et sul oli plaanis sel kuul mingisugustele väljakaevamistele minna.”

      „Mul oligi, mul on… Ma helistan praegu kodunt. Kaevamisega on probleeme ja minuga niisamuti. Meredith, kas sul on endiselt sõbralikud suhted tolle peainspektoriga Bamfordis? Ma tean, et ta on endiselt seal.”

      „Jah, Alan Markby. Aga me oleme ainult sõbrad!” Meredith tegi pausi, meenutades viimast teravat sõnavahetust telefonis laupäeva hommikul. „Vähemalt arvan ma, et ta siiski veel räägib minuga!”

      „Kas temaga on lihtne rääkida? Kas ta kuulab ära või hüppab peale ja hakkab lõputuid küsimusi esitama?”

      „Mis lahti on?” küsis Meredith otse.

      Kuid sellega oli ta Ursula kaitseasendisse sundinud. „Ei midagi! Noh, jah, vahest siiski midagi. Ma pole kindel. Ma tahaks nõu küsida ja ma mõtlesin sinu Bamfordi sõbra peale. Ian on juba temaga väljakaevamistel toimuva jama pärast ühendust võtnud ja ma mõtlesin, et võib-olla saaksin mina asja mitteametlikult arutada. Ma tahan lihtsalt, noh, et mu kahtlused hajutataks, vist.”

      „Kes on Ian? Ja mis jamad?”

      „Ian Jackson, Bamfordi muuseumi kuraator ja väljakaevamiste juhataja. Me oleme sel suvel seal nii kõvasti töötanud ja nüüd on kõik ohus.” Meredith kuulis, kuidas Ursula ohkas. „Ma lubasin homme öösel seal töövagunis magada. Me teeme seda kordamööda nii kaua, kui vaja. Jumal teab, kui kaua see kestab! Kõige tipuks on kohustus öid tolles haagises veeta viimane asi, mida ma vajan. Ma kavatsen paluda mõnel minuga seda kohustust jagada, kuid keegi pole sellest eriti huvitatud.”

      „Pea kinni!” Meredithile kargas üks mõte pähe. „Haagis? Sa ööbid haagiselamus ja tahad kedagi seltsiks? Mina olen käsi!”

      „Oh ei!” Ursula hääles kõlas masendus. „Ma ei tahtnud, et mu jutt selliselt välja kukub! Sul on oma töö ja probleemid.”

      „Mul on töölt vaba nädal, kuid mul tõepoolest on probleeme, usu mind! Mõte nad mõneks päevaks maha jätta on imetore!”

      „Seal ei ole just imetore. Asjaolud on üsna ebameeldivad ja tegemist pole mingi korraliku puhkuseks mõeldud haagiselamuga. See on vana räpane vagun, meie tööasju täis.”

      „Praegusel hetkel,” lausus Meredith süngelt, „kaalun ma võimalust magada pargipingil!”

      neljas peatükk

      „Veel kohvi?” pakkus Ursula. „Likööri või piisake brändit?”

      „Suur tänu, kuid ei. Ma jään magama.”

      Meredithi hirm tukkuma jääda oli vägagi põhjendatud. Toby oli kesköö paiku koju tagasi tulnud ja kella üheni oma rokkmuusikat mänginud. Meredith oli vara tõusnud, et siia sõita. Praetud tall piparmündikastmes ja vahukoorega marjapuding olid ta oimetuks teinud. Nüüd istus ta koos Ursulaga perekonna meeldivas aias ning soe päike mõjus kui uimasti. Meredith tegi uuesti katset kõne all oleva probleemiga tegeleda.

      „Ma