Kes teisele auku kaevab. Ann Granger

üles ja heitis selle enda ees elutuppa. „Mind saadeti koju, persona non gratana.”

      „See sa oledki!” ütles Meredith alistunult.

      Ta järgnes mehele elutuppa. Too oli oma jaki seljast maha ajanud ja astus parajasti tossudest välja. Toby viskas end sohvale pikali, toetades paari räpaseid sokke käetoele, ja kuulutas: „Ma olen omadega läbi. Pidin Pariisi kaudu tulema, see oli ainus lend, mis mul õnnestus saada. Nad streikisid.” Ta sulges silmad. „See pole minu süü. Mingi järjekordne diplomaatiline jant. Välisministeerium saatis ühe nende omadest koju, niisiis viskasid nemad välja ühe meie omadest ning minu nimi jäi esimesena näppu.” Ta avas silmad. „Kas kohvi on?”

      „Ei! Ma olin voodis! Sa ehmatasid mu poolsurnuks! Sa oleksid võinud vähemalt kella helistada!”

      „A milleks? Mul on oma võti. Ma tahaks tõesti tassi kohvi.”

      Meredith tõrjus tagasi kihu vastu sähvata, et kuna mees oli nii agarasti rõhutanud, et see tema korter on, võiks ta ka ise kohvi teha. Toby oli arvatavasti teekonnast tõeliselt läbi. Meredith läks haavunult kööki. Kui kohv hakkas mulinal klaaskannu tilkuma ja täitis õhu oma aroomiga, torkas Meredithile pähe ebameeldiv mõte. „Sa ei mõtle ometi siia jääda, ega ju? Sa üürisid selle korteri mulle!”

      „Siis ma ju ei teadnud, et mul seda endal vaja läheb, eks ole?” Tobyl oli õnnestunud ennast sohva pealt köögilaua äärde lohistada ja ta istus nüüd seal, nägu lootusrikas.

      Meredithis kääris viha, kui Toby end õnnelikul ilmel tohutust helbekausist läbi näris. „Toby, sa ei saa siia jääda. Mul on järgmine nädal vaba, mul oli nii palju plaanis…”

      „Ma pean jääma, kuhu mujale mul minna on? Mul on vaja välisministeeriumis esmaspäeva hommikul aru anda. Sina lase aga käia. Mina tee peal ees ei ole,” jätkas ta optimistlikult. „Sa võid voodit edasi kasutada ja ma panen elutuppa välivoodi. Ma olen ikka veel näljane nagu hunt. Äkki saaks keedetud muna?”

      „Keeda endale ise!” Igal asjal on piirid.

      Vannitoas määndus tilkuva külmaveekraani all vaikselt kuhi käkras sokke ja aluspükse. Meredith läks tagasi kööki. „Nii see ei lähe, Toby. Sa oled räpane ja lohakas! Sa oled pannud musta pesu vanni, aga mina kavatsesin just vanni minna. See korter on meie mõlema jaoks liiga väike.”

      „Küll me hakkama saame. Ma viin mingil ajal pesu selvepesulasse.”

      Hiljem, kui Meredith parasjagu riidesse pani, ründas tema kõrvu rokkmuusika tümakas. Telefon helises ja Meredith kuulis Tobyt seda vastu võtvat.

      „Mida? Keda?” karjus mees üle lärmi, enne kui lõugas: „See on sulle!”

      Meredith väljus toast ning kahmas Toby käest toru. „Halloo?”

      „Mis pagana päralt seal toimub?” prahvatas Alan Markby hääl talle kõrva. „Kes see oli?”

      „Oh, Alan, oota väheke! Toby! Keera muusika vaiksemaks, ma ei kuule sõnakestki!” Kuid Toby oli end vannituppa lukustanud ja ta pidi seda ise tegema. Maad võttis õnnistatud vaikus. Ta läks tagasi telefoni juurde ja selgitas lühidalt probleemi olemust.

      „Sa ei taha mulle ometi öelda, et ta jääb sinna elama?”

      „Ta sunniti lähetusest lahkuma ja ta on mõneks ajaks tagasi Londonis ning tal polnud aega oma asju korraldada.” Telefonitoru peopesaga varjates sosistas Meredith: „Nuhtlus muidugi, kuid see on tema korter ja ta kolis sisse! Ma ei saa teda välja visata, nii et mida ma veel teha saan?”

      „Käsi tal minna ja otsida mõni odav hommikusöögiga öömaja, vaat seda! Ja samal ajal võta talt võti ära. Ta kirjutas üürilepingule alla! Sa maksad talle kenakest üüri ja kohe kindlasti mitte ei kaasne rendilepinguga korteri jagamist temaga! Ta pidagu sellest kinni! Ei ole sinu süü, et ta kinga sai.”

      „Aga ma ei saa teda minema ajada, kui ta ise ei lähe. Noh, ma mõtlen, seda ei saa talle süüks panna.”

      „Meredith!” lausus Markby hääl sõjakalt. „Ära arva, et ma olen armukade või kahtlustav või midagi taolist. Kuid ta kasutab ära sinu head iseloomu. Sa veel kahetsed, kui lased tal sinna jääda!”

      Toby paiskas vannitoa ukse lahti ja – voolav vesi saateks – ilmus nähtavale, käterätt ümber kere heidetud. „Ega sa ei pahanda, kui ma sinu seepi kasutan? Ma mõtlesin, et nüüd, kus ma tagasi olen, võiksime helistada ja mõned sõbrad kutsuda ning täna õhtul väheke pidu panna!”

      Meredithi käsi telefonitoru ümber tõmbus pingule. „Ma ei vaja kedagi, kes ütleks mulle seda, mida ma juba niigi tean!” lausus ta süngelt torusse.

      Järgmise laupäeva pärastlõunal istus Ursula Oxfordis väikeses hoovipoolses magamistoas, mis oli tema isiklikuks kabinetiks ümber tehtud. Ta pidi ümber kirjutama oma märkmed väljakaevamistel leitud skeleti kohta, kuid ta istus akna all kirjutuslaua taga ja vahtis tühja pilguga aeda.

      Ta oli olnud täiesti võimetu muutma olematuks seda hirmutavat mõtet, mis talle üleeile pähe kargas. See oli ju lihtsalt liiga õudne? Kuidas ta küll suutis isegi mõelda, et Dan võiks millekski selliseks võimeline olla? Sellepärast, ütles ta endale, et tema kahtluse taga on näriv isiklik süütunne, mis kutsus esile vältimatu katastroofi.

      Ursula oli pannud end lausvalesse olukorda, ajanud end nurka, kust polnud mingit väljapääsu. Ta toppis puhta lehe kirjutusmasinasse. Sellistel hetkedel ta paanitses, olles lõksu aetud, süümepiinades, vihates ennast, vihates Dani, igatsedes olla vaba. Vihates kõige rohkem tegevusetust, soovides kõige sellega midagi ette võtta. Kuid mida?

      Tol ajal oli see paistnud nii teistmoodi ja ta polnud oma tegude õigsuses põrmugi kahelnud. Oli teada, et Dani ja Natalie maruline abielu käib üle kivide ja kändude ning on kõrvalseisjate jaoks paras mõistatus. Nii nagu nende kodu poolenisti möbleeritud olek, paistis ka nende abielu ebatäielik ja hooletusse jäetud. Ometigi võisid mõlemad olla pedantsed, Natalie oma raamatutes ja Dan oma töös. Ursulat ei üllatanud, et Dan oli õnnetu, ja – järele mõeldes – ta oli võib-olla meelitatud, et mees oli valinud just tema oma pihiisaks. Nüüd nägi ta oma suhtumises omamoodi edevust. Natalie oli Dani alt vedanud, kuid tema, Ursula, ravitseb haavad.

      Ta avastas oma vea üsna varsti. Nagu peatselt paistma hakkas, osutus Dani pidev nurisemine oskuslikuks emotsionaalse väljapressimise vormiks, mis oli täiuslikkuseni lihvitud Dani suhtlemises oma naisega ja mis nüüd pöördus Ursula poole. Mees tahtis kogu tema aega ja tähelepanu, oli ühtaegu armukade ja omastamishimuline ning – nagu Ursula kahtlustas – mitte alati täiesti aus. Õigemini oli tal võime näha asju sellisel viisil, et tema ise paistis alati parimas valguses. Üheski tülis polnud Dan iial süüdi, alati oli süüdi teine isik. Hilinemise põhjuseks oli alati see, et teised pidasid Dani kinni. Sedeldamisel juhtus eksitus sellepärast, et töövagunis oli vähe valgust ja Ursula käekiri loetamatu. Nii see muudkui käis.

      Kahtlemata praktiseeris Natalie samalaadset emotsionaalset survet Dani peal ja kumbki neist eksisteeris vastastikku piina tekitavas suhtes. Ursula avastas liiga hilja, et ükskõik mida välise mulje põhjal ka arvata võiks, ei tea mitte keegi ühe abielu kohta täit tõtt, välja arvatud need kaks inimest, keda see seob.

      Sel hetkel oli Ursula otsustanud, et tema enam kaasa mängida ei taha. Danist eemalepääsemine oli siiski – kuna nad töötasid koos – iseasi.

      Ursula kriipseldas hajameelselt oma märkmikku. Natalie. Kas Dan rääkis tõtt? Või oli talle ette söödetud järjekordne versioon sündmustest, mis on läbinud Dani reaalsust enese jaoks sobivaks kohandava filtri? Isegi praegu üritas Ursula ausalt mängida ja tõendeid mehe kasuks pöörata. Natalie ema tõepoolest elas Bamfordis. Ursula oli tema majagi näinud. Amy Salter oli mõnikord haige ja teadupärast helistas ta kiiremas korras oma tütrele, et too appi tuleks. Kõlas loogiliselt.

      Kuid loogikat polnud lõpetamata korrektuurpoognates. Ka mitte krediitkaarditaskus ega autovõtmetes.

      Ja mida oli mees öelda tahtnud? Ta võib asjaolusid muuta? Oli see lihtsalt Dani jutt või oli ta juba midagi teinud, kas ta teadis, et miski