Kes teisele auku kaevab. Ann Granger

vastas üllatavalt valjul, selgelt artikuleeritud häälel. „Me tulime vaatama, kas teiega on kõik korras. Samuti on rändurid aru pidanud ja tahavad midagi selgeks teha.”

      Nad vahetasid pilke ja mees, Pete, jätkas vestlust. „Me hindame teie tööd ning me ei segaks vahele ega teeks mingit kahju. Me teame, et Joe käis enne siin, kuid ta ei kavatse midagi halba. Ta ei puutuks midagi. Ta saab aru.”

      „Kas ikka saab?” küsis Ursula skeptiliselt.

      „Meie ei sekku mitte kellegi teise ellu!” nähvas Anna oma võimukal häälel. „Me palume ainult, et keegi ei sekkuks meie omasse! Joe teab reegleid. Kuid me tahame, et teie sellest aru saaksite.”

      Meredith küsis: „Kas ta on kaua teie karavaniga rännanud?”

      Nad vahetasid uuesti pilke. „Mitte kaua,” lausus Pete.

      „Kust ta pärit on?”

      Kuid ta oli esitanud liiga palju küsimusi. Ta nägi, kuidas nende näod kivistusid.

      „Me ei küsi seda inimestelt,” sõnas Anna lühidalt.

      „Pole oluline, kust nad tulevad,” lisas Pete. „Või kuhu lähevad. See ei ole elu eesmärk. Me oleme osaduses emakese maaga. Me lubame temal oma aastaaegadega meie elu korraldada.”

      Meredith tundis, et poleks mingit abi enese mässimisest vaidlusse elu eesmärgi täpse tähenduse või selle üle, millist rolli mängib selles emake maa. Ta vaatas abiotsivalt Ursulale otsa.

      Ursula katkestas kohmetu vaikuse, küsides: „Kas te tahaksite õhtusöögile jääda? Mul on teisigi supipurke ja ma ei viska järgmist laari mööda elamist laiali. Te oleksite väga teretulnud.”

      Vahest võtsid nad seda kui vihjet lahkuda või vahest ei tahtnud nad lihtsalt jääda. Võib-olla olid nad kaotanud usu Ursula kulinaaria-alastesse võimetesse. Nad mõlemad tõusid püsti ja rääkisid unisoonis: „Tänan, ei. Me peame tagasi minema.”

      Uksel pööras Pete tagasi, et korrata: „Teil pole vaja Joe pärast muretseda.”

      „Ärge kaevikusse kukkuge,” hoiatas Ursula. „Murrate veel pahkluu või midagi.”

      Nad vastasid ainult ühest suust: „Head ööd!” ja olidki läinud.

      „Heakene küll!” ütles Meredith. „See oli nüüd küll üks tõeline viisakusvisiit.”

      Ursula hammustas huulde. „Kas nad sinu arvates võisid läbi ukse midagi kuulda?”

      „Kui kuulsidki, siis mina arvan, et nad hoiavad selle enda teada. Nad ei lase ennast segada elust väljaspool karavani, täpselt nii, nagu nad ütlesid.”

      „Dan ütleks,” pomises Ursula, „et see oli eelluure. Nad tulid lihtsalt vaatama, kes ööseks siia jäävad.”

      „Siis nad teavad,” vastas Meredith, „et meie jääme.”

      Brian Felston seisis Mottsi farmi köögi ukselävel ja vaatas oma onu. Maja polnudki kuigi vana, ehitatud 1920ndatel ja igava planeeringuga. Kaks meest ei olnud teinud mitte midagi, et muuta maja sisemust natukenegi köitvamaks või meeldivamaks. See oli kahe töömehe poissmehekodu. Ainsad pildid seintel olid luitunud seepiajoonistus „Ruth ja Naomi” ning teine Winston Churchillist, mille Lionel patriootlikus meeleolus kunagi ammu ajakirjast välja lõikas ja ära raamis. Polnud mingeid patju või heegeldatud linikuid või lillevaase. Olid mõned tolmused ja katkised kaunistused, mis Briani ema oli üles sättinud, kui tema ja Briani isa veel seal elasid. Kõik natukenegi ilus oli kuulunud emale.

      Brian ei mäletanud ema kuigi hästi. Ta oli läinud, kui Brian oli neliteist. Pani lihtsalt ühel päeval kübara pähe ja mantli selga ning kõndis minema. Brian ei süüdistanud teda selle eest, isegi kui ta ema järele igatsust tundis. Emal oli olnud koera elu. Brian mõistis ja tundis end sellepärast isegi süüdi. Kui ta olnuks vanem, oleks ta saanud ema aidata, teda võib-olla kaitsta. Kuid ta oli olnud kõigest laps ja sunnitud tegevusetult kõrval seisma, kuni ema ärkas ja ennast ise aitas. Ema oli teinud õigesti.

      Jälgides oma onu, mõtles Brian, kuidas Lionel paistis köögi sünges tavalisuses umbes saja aasta võrra vales kohas olevat. Ta istus planklaua ääres, lugedes art deco lambi valgel (seegi oli olnud Briani ema oma!). Ainult et lambil oli nõrk elektripirn ja toas muud valgust polnudki. Väljas oli läinud pimedaks ja pimedus oli ka sees, heidetud nagu mantel vana mehe ümber, kes istus kirjus oranži, rohelise ja lillakassinise valguslaigus, mida heitis värvilisest klaasist lambivari. Ta paistis ajast, ruumist ja mõtetest päris eraldunud olevat.

      Vanamees ei lugenudki täna õhtul oma piiblit, vaid viktoriaanlike jutluste tüsedat köidet. Tema silmanägemisel ei olnud miskit viga. Isegi selles viletsas valguses ei vajanud ta prille, kuid ta ajas nimetissõrmega järge ning tema huuled liikusid, vormides hääletult sõnu. See ei tähendanud kehva lugemisoskust, vaid oligi tal kombeks, nagu Brian teadis, sest onule meeldis öeldu raskuse tunne ja pühaliku, ülespuhutud keele mõjuvõim. Ta nautis mõnuledes selle arhailisi kõnekäände ja värvikaid kujundeid.

      Neil oli televiisor majas, kuid vana mees ei vaadanud seda kunagi, olles veendunud, et see ei näita midagi peale poolpaljaste kepsutavate naiste. Isegi katsed teda ilmaennustust vaatama panna kukkusid läbi, sest ükskord oli Lionel näinud naist seda ette kandmas. Ta teadis taevasse vaadates niigi, missugune ilm tuleb.

      Paljud inimesed oleksid võinud vanameest veidrikuks pidada, kuid Brian seda ei teinud. Ta teadis, et onu on esmaklassiline farmer ning ainult selles ühes asjas oli ta omadega sassis, teistest erinev. Ning Brian oli sellega harjunud, oli ta ju elanud terve oma elu, taustaks inimeste lihalike rõõmude hukkamõistmine Lioneli poolt. Sellegipoolest tegi see elu keeruliseks, eriti just praegusel hetkel. Kui vanamees vaid aimaks…

      Brian tundis, et ta laup hakkab higistama. Ta tundis ka pahameelekihvatust. Kas temal siis polnudki õigust elada oma elu nii, nagu tema tahab? Kas vähimgi õnnevõimalus pidi alati nurja minema nende tulest ja väävlist läbi imbunud arusaamade pärast, mis vanamehe peas käärisid?

      Ta liikus vaikselt läbi köögi, möödudes onu tooli tagant. Vanamees ei vaadanud üles. Brian läks kinnisesse eeskotta, kus nad hoidsid palituid ja jalanõusid, ning kummardus nöörima toekaid saapaid, mida ta farmitöödel kandis. Ta tõmbas selga paksu jaki ja sirutas käe taskulambi järele, mida konksu otsas hoiti. Kui ta sõrmed lampi puudutasid, kostis köögist onu karm hääl ja Brian tardus paigale.

      „Kuhu sa’s nüüd minema hakkad, sellisel kellaajal öösi? Karjaga on kõik korras. Ma kontrollisin.”

      „Ma lähen kõnnin ainult piki mäeseljakut, onu Lionel. Vaatan, mis need hipid seal plaanitsevad.”

      Lioneli suust vallandus sügav ohe, kuid tema hääl oli vali ja kraaksuv nagu kaarnal. „Hooramine, vaat see ta just ongi!”

      „Mida?” kuulis Brian omaenese häält niutsatavat. Ta nihkus aeglaselt välisukse poole ja haaras higise peopesaga lingist.

      „Nad hooravad! Sigivad nagu elajaloomad, ainult et elajad teevad seda loomusunnil ja neid ei saa süüdistada!”

      Brian pomises mõtlematult: „Ka inimesed teevad seda loomusunnil!”

      Vana mehe kuulmine oli sama terav kui ta silmanägemine. „Sa puhasta oma meel sellistest mõtetest, Brian!” Ta rusikas raksatas lauale ja lamp kõikus. „Ära lase end kõlvatuse teele ja kiusatusse juhtida! Need, kes halvale teele lähevad, kukuvad põrguauku, igavese tule põrgusse!”

      Brian tõmbas tagaukse lahti ja värske õhk tabas ta nägu tervitava ja vabastava puhanguna. Ta tundis, kuidas see jahutab higi ta laubal.

      „Lähed sa vana lollilossini?” hüüdis onu.

      Mis asi küll oli pannud vanameest nüüd seda küsima? imestas Brian murelikult. Lionel ise ei läinud iialgi lollilossi lähedalegi. Kindel see…

      Ta hüüdis vastu nii sundimatult kui suutis: „Võib-olla. Kui nad ikka veel laagris sagivad, istun ma ehk natuke aega seal üleval ja pean vahti.”

      „Hoia sellest laagrist eemale!