Kes teisele auku kaevab. Ann Granger

vaikus. Viimaks söandas Meredith vargsi mainida: „Ursula ütles, et te olete ühe luukere juba leidnud.”

      „Mida?” Jackson pöördus ja vaatas silmi pilgutades talle otsa. „Oo jaa, leidsimegi, kuid see pole Wulfrici oma. Arvatavasti kuulub see ühele tema meestest. See on siinsamas. Tulge ja vaadake, enne kui valgus liiga viletsaks muutub.”

      Mees hakkas minema. Meredith ja Ursula järgnesid talle, Karen ja koer sabas. Karen oli kuulanud, kui Jackson kõneles, noogutades vahetevahel nõustuvalt pead, kuid püsis vait, mis näis olevat tema tavaline olek. Enesekindluse puudumine, otsustas Meredith, valides hoolikalt puust käimislaual teed. Kahju, kuid seda on raske parandada.

      „Siin me oleme!” lausus Jackson energiast pulbitsedes asjalikul toonil. Ta oli peatunud vaiadega maapinnale kinnitatud ristkülikukujulise puldani juures. „Võta sellest otsast, Karen!”

      Nii et ta ikkagi teab, et Karen on meiega! mõtles Meredith.

      Karen oli ettepoole vudinud ja kummardus, et lähimat vaia lahti lasta. Karen ja Jackson rullisid katte pealt. Selle toiminguga rullus tuhat või rohkemgi aastat tagasi ning saksi sõdalane oli jälle valguse ja õhuga silmitsi.

      See oli erakordne ja lausa tontlik kogemus, pidi Meredith tunnistama. Kõigepealt tulid nähtavale pöialuud, kuivad, tuhmid, värvitud ja haprad. Siis sääreluud, järgmisena reieluud, mis olid natuke viltu, justkui oleks mees maetud ühele küljele konksu keeratud põlvedega. Vahest polnud nad kaevanud piisavalt pikka hauda ega saanud teda sirgelt sisse panna. Järgmisena vaagen ja siis murtud roided ning seejärel mõned laiali puistatud luud, oletatavasti vasaku käsivarre omad. Parema käe luud olid roiete vahele takerdunud. Lõpuks, lebades seal, kus tume vari üle hauakraavi nurga jooksis, oli hämaruses valendades mehe üllatavalt hästi säilinud kolju. Peaaegu täielik komplekt kollaseid hambaid, kuigi lõualuu oli küljest kukkunud ja lebas kolju kõrval. Tühjad silmakoopad jõllitasid vaenulikult üles nende poole, nagu Meredithile tundus, otsekui oleks sel vanaaja võitlejal võime püsti hüpata ja kostitada neid mõnegi vastiku hetkega julguse eest häirida tema rahu.

      Tegelikult oli ta praegu nii ehtne, et Meredith tundis, kui ta vaataks üles, näeks ta mullast müüril mehe siluetti vahti pidades seismas.

      Ursula kõneles, tajudes vahest Meredithi mõtteid.

      „Ta oli pikk, kas pole? Kuus jalga. Vasaku küünarvarre luud on testimiseks laboris. Kuid see on sõjamees, nagu kord ja kohus, ning tema hammaste seisukorra järgi otsustades oli ta parimas eas, kahekümnendates eluaastates. Ta oli maetud sakside tava kohaselt oma kilbi alla.”

      Meredith väristas end. „Kus see kilp on?” küsis ta, vaadates üksisilmi muistseid konte maas.

      „Läks röntgenuuringutele ja konserveerimisele. See, mis kilbist järel on. Tegelikult ainult metallist kesknupp ja mõned servapealsed metallist ehisnaelad. Kilp oli ilmselt puust tehtud ja ära kõdunenud. Oda oli arvatavasti ta kõrval, kuid see on läinud, roostetanud.”

      „See on lummav…” lausus Meredith vaikselt.

      „Kujutage siis ette, missugune peab olema veel Wulfrici haud!” pahvatas Jackson. „Vürstlik hauakamber, millist keegi pole eales leidnud! Kui oleks leitud, oleks sellest mingi üleskirjutus. Sa ei kaeva välja aaret, nii et mitte keegi sellest midagi ei tea!”

      „Ajab teile judinad peale, raisk?” lausus veider hääl äkki ülevalt ja tõi kuuldavale rämeda, õela itsituse.

      Nad kõik hüppasid ehmatusest ja vaatasid üles. Neist kõrgemal mäeveerul, mitme jardi kaugusel seisis alla skeleti poole vaadates üks ebameeldiv nooruk lõhkistes tööpükstes, pea paljaks aetud ja kõrvad kuldseid rõngaid täis riputatud. Laagrist! mõtles Meredith kergendustundega, vaigistades oma südame lubamatu kloppimise ja ebauskliku hirmuvärina.

      „Seda ei tohi häirida!” kärkis Jackson vihast värvi muutes.

      Nooruk irvitas õelalt. „Ma pole teist häirindki. Mulle meeldib seda vaadata. See on uvitav.”

      „Nojah,” sekkus Ursula rahusobitajana. „Kuid tegelikult huvitav ainult selliste inimeste jaoks nagu mina, kes jahmerdavad vanade kontidega. Joe, kas pole?” lisas ta.

      „Õigus.” Joe istus rätsepaistes murumättale maha nagu mingi väike kuradike. „See teine tüüp niisiis… Sa arvad, et nad matsid tema ka siia, kõige kulla ja värgiga?”

      Nii et ta on seal üleval juba mõnda aega pealt kuulanud, aga meie ei saanud sellest aru, mõtles Meredith kulmu kortsutades. See oli murelik taipamishetk.

      „See on kõigest teooria!” undas Jackson, nägu tunnetest pingul. „Jumala pärast, ära nüüd siin ümberringi kaevama kuku!”

      „Vaba maa või mis?”

      „Kuule, sa võid rikkuda…”

      Ursula ruttas taas vahele. „Pete ütles, et rändajad ei sekku meie töösse! On ülimalt ebatõenäoline, et me leiame midagi, mida sa nimetaksid väärtuslikuks, ja isegi kui me leiaksime, ei oleks see kohe äratuntav. See oleks siin üle tuhande aasta maha maetud. Sul poleks sellega midagi teha.”

      Väike põrguline keris oma pikad koivad lahti ja tõusis püsti. „Ärge muretsege, mul on vanadest müntidest ja sellisest värgist täitsa savi. Nende kondid on need, mis mind uvitavad, saate aru? Samamoodi nagu nad sind uvitavad, musi, taipad?”

      „Jah, hea küll,” lausus Ursula, kes Jacksoni pilgust hoolimata naeris.

      „Nägudeni siis!” Joe lehvitas hüvastijätuks käega ja kõndis kergel sammul laagri poole.

      „Vilets väike hauaröövel!” urises Jackson. „Miks ei anna Felstonid asja oma juristi kätte ega lase neid nadikaelu mäest alla visata? Ma ei saa aru, mis neid takistab!”

      Ursula tõmbas pea õlgade vahele. „Sa ju tead Felstone. Nad on ettevaatlik paarike; nad ei kannataks välja mõtetki sellest, et keegi nende asjadest midagi teab. Nad ütlevad, et ei saa endale juristi palkamist lubada. Mina isiklikult kahtlustan, et küllap nad saavad, kuid nad ei taha maksta, kui politsei seda tasuta teeb.”

      „Kui politsei suvatseb!” pahvatas Jackson. „Markby ütles mulle, et tema arvates rändurid „ilmselt liiguvad mõne päeva pärast edasi.” Mõne päeva pärast! Kas ta üldse adub, mida võib too vinniline nekrofiilist jõnglane selle ajaga teha? Kui ta hakkab omal käel kaevama…”

      Kostis mootorimürinat ja sidurikriginat. Autopasun tuututas. Nad pöörasid ringi ja nägid tolmust kaubikut rada mööda kaevekoha poole logistamas.

      Ursula puudutas Meredithi käsivart. „Nüüd kohtud sa…”

      Kuid enne, kui ta lõpetada jõudis, pahvatas Karen valjusti: „See on Dan!”

      kuues peatükk

      Kõik, mis Ursula talle rääkinud oli, muutis Meredithi väga uudishimulikuks Dan Woollardiga kohtumise suhtes, kuid ta üritas oma läbematust mitte välja näidata. Kuidas öeldagi, isegi Dani kohta mitte midagi teades oleks ta rabava mulje jätnud.

      Mees kui karumürakas. Seljas ruuduline särk, jalas tööpüksid ja nööritud kõrge säärega sõjaväesaapad. Meredith mõtles, et mees näeb välja rohkem nagu metsatööline kui arheoloog. Ta tuli nende poole, puhmaskulmud küsivalt üles kerkinud, ning Meredith kuulis Ursulat enda kõrval neid tutvustamas. Meredith sirutas käe välja.

      Mehe massiivne kämmal sulgus selle ümber. „Rõõmustav teiega kohtuda!” ütles Dan. „Sula rääkis meile, et tulete talle siia seltsiks. Teil on vagunis täitsa hea, kuid ma olen ikkagi teie kahe siiajäämise vastu. Too kamp…” Ta jõnksas peaga rändurite laagri poole. „Nad on ettearvamatud. Niipalju kui me teame, on neil seal üleval narkotsi. Nad võivad ennast tõmmata nii pilve nagu tuulelohed ja tulla keset ööd valssi keerutades siia alla. Kui teile paistab, et midagi sellist on toimumas, kaote teie ja Sula siit kus kurat, nii kiiresti kui saate! Ärge jääge vaidlema.”

      „Lõpeta see tühja asja pärast hädaldamine, Dan!” ütles Ursula teravalt. „Sina olid siin eile öösel