Ütle seda mürgikeeli. Ann Granger

peale lennates.

      „Nii, sa ei tunne mu nõbu Meredithi – ja Jonathan, Sara kihlatu, ja Albie, kus sa ennast peidad, kallis? Alan Markby, saage palun tuttavaks, oli kalli Roberti sõber ja nõustus nii lahkelt laulatusel Sarale saatjaks olema!”

      Kõik nad pomisesid oma erisuguseid tervitusi, välja arvatud Lazenby, kes ütles valjult: „Suurepärane!”

      Eve võttis Markbyl käe alt kinni ning too näis selle omanikužesti peale kergelt ärevusse sattuvat.

      „Tulge nüüd, teie kõik!” kamandas Eve ja hakkas minema, võttes Markby endaga kaasa. Mees on toibunud, täheldas Meredith kergelt lõbustatult, ja saab hakkama kõikide õigete sõnadega. Eve hakkas sädelema viisil, mis signaliseeris uue isase saabumist tema ringi.

      Elliott, kes oli kogu õhtu jooksul väga vähe rääkinud, materialiseerus Meredithi küünarnuki juures. „Vaadake seda kutti…” ütles ta. „Ta on idioot.” Ta kadus taas, enne kui Meredith tabavalt vastata jõudis.

      Söögilaud oli suur ja ümmargune. Meredith leidis end Peter Russelliga vasakul ja Alan Markbyga paremal käel. Eve istus Markby paremal käel, Lazenby Eve’st paremal, Elliott Lazenbyst paremal, Sara Elliotti ja Russelli vahel. Suur lilleseade laua keskel varjas Meredithi poolenisti üle laua istuva Lazenby pilgu eest ja võimaldas naisel teda salaja jälgida, ilma et pidanuks temaga otse rääkima. Ta arvas, et kui ta ei suuda ka meest imetleda, peaks ta temast vähemalt lugu pidama. Kahtlemata oli ta tulvil energiat, enam kui võimekas, nutikas ja osav. Ta soovis, et oleks võinud teda ka sümpaatseks pidada. Kuid auahnus tegi ta alati närviliseks ja Lazenby jättis talle väga auahne mulje.

      Ta adus, et Peter Russell, kes istus tema vasakul käel, vaatas samuti Lazenbyd.

      Kuid äkki pöördus ta kõrvale ja hakkas Saraga rääkima. Alan Markby ja Meredith olid mõlemapoolsest ettevaatlikkusest lõpetanud teineteise silmitsemise.

      Markby küsis otsustavalt: „Kuidas te küll tulite üksi toime pika sõiduga risti läbi Euroopa? Kunagi, aastaid tagasi, tegin seda isegi – oma tollase naisega. Sõitsime Kreekasse.”

      „Lummav reis.”

      „Kaugeltki mitte,” ütles mees mornilt. „Olla koos kellegagi autosse aheldatud, see toob välja kõik suhte nõrgad kohad. See andis mu abielule coup de grâce’i3. Mis aga ei tähenda, et ma seda uuesti teha ei tahaks, kulutades vähem aega kaardi üle vaidlemisele ja rohkem aega avastuste tegemise peale.

      „Te võite sõita koos minuga tagasi kuni Põhja-Jugoslaaviani, kui soovite, ja jätkata sealt omapead,” pakkus Meredith „Mispärast?” Ta jõllitas naist samamoodi nagu siis, kui Eve ta käe oli võtnud.

      Siis ta naeris. „Te isegi ei tunne mind!”

      „Jessas,” ütles naine pahaselt. „Ma lihtsalt pakun teile küüti läbi Põhja-Euroopa.” Ta punastas, äkitselt taibates. „Ma ei ürita teid võrgutada!”

      „Seda ei julgenud ma lootagi. Mida ma öelda tahtsin, on see, et te ei või teada, et ma mingisugune maniakk pole.”

      „Teist saab mu ristitütre saatja laulatusel. Te olite Roberti sõber, nii räägib mulle Eve. Ma tean, et te pole Rappija Jack.”

      „Noh, ei…” lausus Markby aeglaselt ja mingi – naine tundis seda – sisemise lõbususega. „Tänan pakkumise eest, võib-olla haaran sellest ühel päeval kinni.”

      „Ma ei pruugi pakkumist korrata.” Õigupoolest, mõtles Meredith, ei teegi ma seda. Mis asi küll sundis mind seda ülepea tegema?

      „Kuulge,” ütles mees end naise poole kallutades ja äkitselt tõsinedes. „Ma polnud Bob Freemanile nii väga lähedane sõber. Olin rabatud, kui Eve palus mul laulatusel pruudi saatjaks olla. Austus ja kõik muu – kuid ma ei taha, et teile vale mulje jääks…”

      „Vale mulje millest?” küsis Meredith külmalt, ikka veel turris.

      Enne kui mees vastata jõudis, läbistas vestlussuminat Sara noor selge hääl. „Noh, ma arvan, et on alatu, et maamajad praegu nii palju maksavad, et tõelised külaelanikud neid osta ei saa! See on ebaaus!”

      „Ei, Sara, see pole nii!” ütles Lazenby jõuliselt. „Ei saa loota, et maakinnisvara väärtus turu mõjust vaba oleks.”

      „Kuid selles külas siin pole üldse lapsi,” käis Sara üle laua nõjatudes peale. „Kas oled märganud, Merry? See on sellepärast nii, et kõik noored paarid on siit ära läinud.”

      Russell ütles rahulikult: „Noored pered lahkuvad, sest siin pole kooli. Ma tunnistan, et Rose Cottage’i ostmisega aitasin ma kaasa kohaliku kinnisvaraturu kahanemisele just sel viisil, mida Sara kritiseerib. Anna andeks Sal, mulle lihtsalt meeldib maal elada.”

      „Ma ei mõelnud sind, Peter. Sina mõistad külaelu ja sa oled paljude külaelanike arst, nii et nad on väga rahul, et sa nende hulgas elad, isegi siis, kui nad peavad Bamfordi meditsiinikeskusesse minema, kui nad sinult konsultatsiooni tahavad, mis tundub mulle napakas… Ma räägin teistest inimestest. Linnavurledest. Noh, nagu emps ja mina, ma arvan. Või need, kes linna lähedal elavad. Või nagu Locke’id, kes kõike kritiseerivad. See et siin koole pole, on sellepärast, et lapsi pole!” lõpetas Sara võidukalt. „See käib ringiratast. Nagu kana ja muna.”

      „Sa ei saa oodata, et haridusamet hoiaks poole tosina lapse pärast külakooli käigus!” pahvatas Lazenby. „See poleks majanduslikult mõttekas.”

      „Prantsusmaal tehakse nii!” kuulis Meredith end vaidlushimuliselt ütlevat. „Prantslastel on kindel programm, mille eesmärgiks on külasid elus hoida.”

      „See on Prantsuse põllumajanduspoliitika lahutamatu osa!” ütles Lazenby, saates Meredithile hukkamõistva pilgu. Mees sai aru, millal ta opositsioonis on. „See on hoopis teine asi.”

      „Prantslased oskavad elada…” lausus Eve unistavalt ja üsna mõttetult – kuid ometi oli sel soovitud tulemus. Terav pinge kadus vestlusest.

      Ootamatult hakkas Alan Markby raevuka alatooniga rääkima: „Mõnikord ma imestan, miks kolivad inimesed ära maale. Nad lõpetavad kõige selle hävitamisega, mida nad väidavad end soovivat. Kui nad seda üldse soovivad. Üldiselt on esimene asi, mida nad teha üritavad, kõige muutmine. Kas sa oled kohanud seda abielupaari, keda Sara mainis, neid Locke’e?” Kui naine pead raputas, ütles ta: „Noh, küll sa kohtad. Nemad ostsid vana koolimaja. Nad said just kraavi sisse, et kujundada vana mänguväljak aedadeks ja avastasid siis, et üle selle läks üldkasutatav läbikäigutee. Oli hullusti sekeldamist, enne kui major Locke sai loa panna rada ümber oma krundi käima. Kohalikud inimesed panid sellele jõuliselt vastu – nad ei saanud aru, miks nad ei võiks jalutada läbi Locke’ide aia samamoodi, nagu nad olid jalutanud üle kooli maa-ala. See oli tõeline lahing, rindejoonega ja puha. Locke kiusas kõiki, kuid ei tahtnud ise kiusatav olla. Ta tuli isegi minu juurde ja kaebas, et teda ahistatakse. Tobe idioot.”

      Meredith avas suu, et küsida, miks haavunud Locke Markby juurde tuli. Ta oletas, et see pidi olema seotud Markby tööga, mis iganes see siis ka oli, kuid ta ei teadnud, millega Markby leiba teenis ja enne, kui ta pärida jõudis, kihistas mees naerda ja jätkas: „Ta sai otsekui teenitud karistuse fekaalitsisterni loo näol. Vaene Locke, ta sai just loa jalgrada mujale viia ja oli oma aiad kaunilt laiali laotanud, kui miski tema käimlas nihu läks. Fekaalitsistern tuli kohale, et paak tühjaks pumbata – ja sõitis otse üle ta uute lillepeenarde. Mitte kuidagi teisiti ei saanud paagile ligi.”

      „Teil näikse selle asjaga seoses väga tugevad tunded olevat,” tähendas Meredith. „Kuid teie ei ela ju külas või kuidas?”

      Teda suuresti üllatades ütles mees: „Ei, kuid ma tunnen seda küla väga hästi.

      Poisina käisin siin palju, tegelikult elasin ma selles majas. Mu onu oli viimane, kes siin ametis oli.”

      „Saan aru…” ütles Meredith mõtlikult. „Ma ei taibanud, et teie perekond oli siin kohalik. Ma vabandan.”

      „Mispärast? Jah, mu

3

Coup de grâce– pr k halastuslöök, piinade lõpetamiseks antav surmahoop.