Ütle seda mürgikeeli. Ann Granger

kuid sul on maailma kohta kogemusi.”

      „Oh häda! Heakene küll, midagi mul on. Lase edasi.”

      „Oletame, oletame, et mingid inimesed ütlevad sulle, et neid ähvardatakse.”

      „Kes ähvardab? Kuidas? Millega?”

      „Keegi, keda nad tunnevad, keegi, kes teab nende kohta midagi, midagi halba, mille avalikustamist nad ei soovi, ja see isik kavatseb selle asja avalikuks teha.”

      „Sara,” ütles Meredith ettevaatlikult. „Kas me räägime väljapressimisest? Sest kui me räägime, on see tõsine kriminaalkuritegu ja politsei asi!”

      „Oletame, et politseisse ei saa minna? Ma pean silmas, et see asi tuleks sealt kaudu välja, eks ole?”

      „Ei. Politseil on väljapressimisega tegelemiseks oma protseduurid. Nad teevad kõik, mis suudavad, et ohvrit kaitsta.”

      „Jah, kuid see pole väljapressimine. Ma mõtlen – väljapressimine on kulunud viienaelaste rulli jätmine õõnsa puu sisse või identsete portfellide vahetamine Victoria jaamas.”

      „Mitte tingimata. Inimesed võivad kasutada väljapressimist, et saada ükskõik mida nad tahavad – töökohta näiteks.”

      „Kuid see pole see!” ütles Sara ägedalt. „See on täiesti seaduslik!”

      „Kui õige räägiksid mulle,” ütles Meredith rahulikult, „mida see kõik tähendab?”

      Sara suu oli kokku surutud. „Ma ei saa. See – see puudutab üht sõpra.”

      „Hästi, sa ütle oma sõbrale, et ta järele mõtleks ja küsi temalt, kas tal oleks midagi selle vastu, kui sa mulle kõik ära räägiksid.”

      „Hea küll.” Sara libistas end toolilt maha ja vingerdas varbad roosadesse karusnahksetesse tuhvlitesse. „Tänan kuulamast, Merry. Ma olen tõesti jultunud, valades kõik oma jamad sulle kaela ja kalpsates niimoodi ringi, kui sina kindlasti väsinud oled. Pole mingit põhjust, miks peaks sind tülitama minu või mu sõbra probleemidega.”

      Meredith takseeris Sarat mõtlikult. Sõber on bluff. Sara oli hädas ja ilmselt ei saanud emale loota pärast kogu seda mürglit kolm aastat tagasi. Lisaks sellele kartis ta Lazenby hukkamõistu. Meredith oleks tahtnud Saraga Lazenbyst rohkem rääkida, kuid ta surus selle impulsi maha, teades et satuks ise samuti ohtlikult lähedale sekkumisele, mille eest ta Sarat oli hoiatanud seoses ta ema ja Peter Russelliga. Põhimõtteliselt ei olnud Lazenbyl midagi muud häda, kui et ta oli noor ja ennasttäis ja täitis Meredithi kihuga ta plaksti pikali lüüa. Vahest oli tema ärritus mehe pärast võrsunud vaid pika väsitava sõidu järelmõjudest. Või mis veelgi hullem, vahest võrsus see alateadlikust tungist tegutseda Mike’i advokaadina.

      „Lippa voodisse,” ütles ta valjusti. „Maga oma kesköö-eelne terviseuni ja lase mul minu oma magada.” Sara paistis ikka veel nii löödud, et Meredith lisas tuliselt: „Ära nukrutse! Miski ei lähe viltu!” teades, et ta pidi olema tõesti puruväsinud, et sedasi jutt katki plõksata.

      Jälle üksi, läks Meredith voodisse ja lebas lakke vahtides öölambi valgel. Ta ei tahtnud seda sugugi ära kustutada, sest pimeduses tantsisklesid mõnikord näod minevikust. Pealegi oli väsimus saavutanud taseme, kus ta enam ei oleks suutnud vaevaks võtta lampi kustutada. Voodi kõrval oli ajakirju, kuid need polnud sellised, mis teda oleksid huvitanud. Kui ta lõpuks jõu kokku kogus, et tuld kustutada, mõtles ta, just siis, kui oli juba unne suikumas: „Nii et väljapressimist mainiti täna kaks korda…”

      neli

      Meredith ärkas mootorisurina peale, mis kostis läbi vaikuse väljast, kus kindlasti pidi veel öö valitsema. Ta lipsas voodist välja ja tatsas akna juurde. Aken oli otse sepistatud raudvärava juurde viiva sissesõidutee poole. Värav kümbles mingi sõiduki esilaternate valguses. Üks kuju kõndis läbi pimestava valguse ning kauge ja väga britilik piimapudelite kõlksumise heli oli vaikuses kuulda. Ta imestas, kuidas piimamees lukustatud väravaga toime tuleb. Ta talitas nii lihtsalt, pistes pudelid ükshaaval varbade vahelt läbi, jättes nad üksildasse kobarasse kruusatatud sissesõiduteele. Keegi, oletatavasti Lucia, on sunnitud hiljem värava juurde kõmpima ja pudelid sisse tooma. Piimamees läks tagasi autosse – mitte mingisugusesse aeglaselt liikuvasse elektrilisse piimavankrisse, vaid korralikku lahtiste külgedega kaubikusse – ja ragistas teed mööda minema. Akent avades ja välja kummardudes nägi Meredith esilaternate valgusvihku taas seisma jäävat.

      Piimamees toimetas piima Philip Lorrimeri ja vana Berti ukselävele. Valgusvihk liikus jälle edasi ja kadus.

      Taevas oli idas just valgenema hakanud. Mõned linnud sädistasid vastasoleva kirikaia ümber kasvavate puude otsas. Meredith heitis pilgu käekellale. Veerand kuus. Ta läks voodisse tagasi, kuid ei uinunud. Imelikud hääled köitsid ta tähelepanu ja ta lamas, püüdes neid vahelduva eduga ära tunda. Erinevad kääksatused ja äginad kuulusid maja vanadele puitosadele. Alan Markby – mõistatuslik härra Markby – ütles, et seal oli olnud kuivanud rott, kuid selle eest oli hoolt kantud. Osa algupärasest puidust on kindlasti välja vahetatud, kuid mitte kõik. Näiteks sellesama magamistoa põrandalaudadel on ebaühtlane asetus, mis näitas, et nad on algupärased. Õõnes tontlik kulin osutus torustikuks ja tekitas temas sellise tunde, justkui oleks ta tagasi oma korteris. Äkiline prõksatus, mis kostus väljast, oli puutükk, mis kukkus alla ühe puu otsast kirikaias. Lõpuks keeras ta külili ja suikus rahutusse unne.

      Kui ta uuesti ärkas, toimus see nii järsku, et süda tahtis kurku tõusta. Selle põhjuseks oli kauge sumin ja metalne kõlksatus. Peavärav oli lahti tehtud. Kes tegi ja kelle tarvis? Ta tõusis istuli. Natuke puudus kaheksast. Piimapudelid kõlksusid jälle. Kes iganes uustulnuk ka polnud, kandis ta need abivalmilt majani. Meredith hüppas voodist välja, sörkis vannituppa, käis duši all ja tuli tagasi, ilma et oleks teekonna kummalgi suunal hingelistki kohanud. Siiski, trepist alla minnes kuulis ta naiste hääli, kuid ükski neist ei kõlanud tuttavalt. Järgnevalt kuulis ta mütsatusi, justkui maadleks keegi mingi koguka asja liigutamisega.

      Jõudes alumise korruse peavestibüüli, nägi Meredith trepi all avatud ust.

      Uksest ulatus välja lopsakas naine, tagaosa oranži nailonkitlisse kapseldatud.

      Tagaosa liikus vinka-vonka ja hakkas kasvama, tuues esile keha, mille osa ta oli.

      Kehakas keskealine isik ajas end sirgu, vihaselt turtsudes ja puhkides, ponnistusest näost punane. Ta hoidis võidukalt püstise tolmuimeja käepidet, mille ta oli just selle pesast välja tirinud.

      „Ommikust!” tervitas ta rõõmsalt Meredithi. „Te olete see proua, kes siin piatub. Ma olen proua Yewell, kes iga päev kraamimas käib.” Ta lõi kapiukse kinni ja tõmbas kitlitaskust kollase tolmulapi.

      „Magasite heaste vai?”

      „Üsna hästi,” vastas Meredith ettevaatlikult. „Piimamees ajas mu üles.”

      „See on meite Gary,” ütles proua Yewell. „Ta piab vara pihta akkama, sest siin on tema ringi algus, mõistate? Ta tuleb meiereist otse siia, siis läheb Lower Clanbysse, ümber suure kirikumõisa ja mööda Chertoni õhujõudude baasist ja siis nonde uhkete uute majade kaudu – testamenditäitjate kodudeks hüütakse neid – tühja taaraga meiereisse tagasi. Võtab tal terve ommiku.” Naine lohistas tolmuimeja kolinal vestibüüli. „See on suur maja korras oida, seda ta on. Liiga palju üksi kokale teha. Eriti kui rahvast rohkem on.”

      Meredith võttis seda kui vihjet proua Yewellile mitte jalgu jääda.

      Meredith jättis ta tolmuimejat käivitama ja lõõritama laulukest „Lõunamere saartest”4 ning järgnes värskelt keedetud kohvi trööstivale lõhnale kööki.

      „Kuidas hammastega on?” küsis ta kokalt.

      „Tarkusehamba võttis välja – siit!” Lucia ajas suu pärani ja osutas tumedale õõnsusele. „See on väga hell.”

      „Vahest peaksite aspiriiniga loputama.” Meredith hoidus räsitud

4

South Pacific– Oscar Hammersteini muusikal (film 1958)