Ütle seda mürgikeeli. Ann Granger

lindudest ja kopitanud lõhna, mis tuli ilmselt kuivanud rotist. Kui Bob Freeman koha ostis, pidi ta selle peale suure hulga raha kulutama. Maja oli üsna kohutavas seisus. Diocesani büroost oli arhitekt kohal käinud ja selle enam-vähem kõlbmatuks tunnistanud, mis oli ka põhjuseks, miks kirik nii väga maja maha müüa himustas. Ma ei tea, mis Bob lõpuks maksis, kuid ilmselt tabas ta selles olukorras riskantset tehingut sõlmides märki, eriti selles mõttes, et ümberkaudse kinnisvara hinnad on sellest saadik lakke kerkinud. Lazenby näeb selles ilmselt head rahategemise võimalust. Kuid Saral on õigus, kohalikud noored abielupaarid ei saa endale ostmist lubada. Peaaegu kõik noored inimesed on külast lahkunud. Ainult vanad, kes enam paigast ei liigu ja siin surra mõtlevad, ongi jäänud.”

      Mees jäi äkitselt vait, otsekui omaenda kohalikkuse üle piinlikkust tundes. Meredith mõtles, et sina vahest tõesti ei tea, miks Eve just sinu pruudi saatjaks valis, kuid mina tean. Sa näed õige välja, sa räägid õiget juttu ja sa oled vana maaperekonna järeltulija. Ta määras sulle osa, täpselt samamoodi, nagu Elliott tahab Eve’ile oma seebiooperis osa määrata, ja samal põhjusel – sa lisad sündmusele kõrgema klassi hõngu.

      Valjusti ütles ta: „Ma kohtasin üht kohalikku elanikku, pottsepp Philip Lorrimeri.”

      Kui ta seda nime lausus, sugenes säärane vaikus, mis mõnikord vestlussuminas ette tuleb, ja sõnad langesid vaikuse lammi. Õhkkond muutus otsekohe. Sara lohistas jalgadega, Lazenby paistis ettevaatlik ja Russell ütles järsult: „Ah tema!”

      „Ei tunne teda,” sõnas Markby kulmu kortsutades. „Ütlete, et pottsepp? Kas ta on siin kaua olnud?”

      „Oo jaa… selline naljakas poiss…” ütles Eve. „Ma usun, et ta tuli siia elama umbes aasta enne, kui Robert kirikla ostis. Ta on vaene kunstnik, kui teda kunstnikuks võib nimetada. Ta teeb savipotte, tuhatoose, koorekanne ja nii edasi, peal kiri „Mälestus Devonist” või mis iganes. Ta müüb neid üle riigi ja teenib täpselt nii palju, et ära elada. Kuid see pole sama, nagu ta oleks maalikunstnik või skulptor.”

      „Või näitleja, Evie?” küsis Elliott natuke torkavalt.

      Eve oli häirimatu. „Täpselt – või näitleja. Ma mõtlen, savipotid, no kuulge!

      Igal juhul,” Eve heitis pottsepanduse graatsilise käeviipega kõrvale: „Ma usun, et neil on üks jalg suurem kui teine.”

      „Mis?” puhkes Meredith naerma. „Kas savipottidel?”

      „Ei, mu kallis, pottseppadel. Pedaali tallamisest, üks jalg sellel ratta-asjandusel. Kas läheme võõrastetuppa kohvi jooma?”

      Võõrastetoas paiknesid nad ümber ja Meredith leidis end istumas Lazenby kõrval eksootilisel sohval. Lucia, huuled kokku surutud, tegi kohvitasse täis kandikuga ringe. Lazenby kallutas end ettevaatlikult Meredithi poole, justkui oleks ta lähenenud ettearvamatu iseloomuga lemmikloomale. „Ma saan aru, et te pole Eve’i mõnda aega näinud, kuid ma oletan, et te olete saanud tema käekäiku jälgida ta filmide kaudu.” Ta võttis tassi musta kohvi.

      „Loomulikult olen ma näinud kõiki filme,” nõustus Meredith, võttes kandikult oma kohvi, „kuigi Eve pole juba mõnda aega ühtki teinud. Ma usun, ta teeb aeg-ajalt natuke teletööd ja ma kardan, et olen sellest ilma jäänud.”

      „Oo jaa, televisioon…” ütles Lazenby tigedalt kulmu kortsutades. „Kas ta rääkis teile sellest seebiooperi projektist?” Ta kiikas korraks sinnapoole, kus Eve Peter Russelli ja Albie Elliotti vahel istus. Elliott oli ellu ärganud ja läinud ilukõneliseks, mis peaaegu kindlasti tähendas, et ta ülistas parajasti oma „lapsukest”. Lazenby vaatas teda veidi vastumeelse pilguga.

      „Pisut. Ma pole seda sarja kunagi näinud. Eve ütleb, et see on väga populaarne, miljonid vaatavad seda.”

      „Ma oletan, et Elliott ütles seda?” päris Lazenby agressiivselt. „Müügimehe jutt. See oli väga populaarne – kuid Ühendriikides on reitingud langenud. Meile jõuavad osad mitu kuud hiljem, pärast seda, kui nad on seal ekraanil ära käinud. Briti reitingud on veel korras, kuid hakkavad langema, kui nad Ameerika trendi järgivad.” Ta pani tassi lonksugi rüüpamata käest ja nõjatus jälle ettepoole. „Sellepärast püüabki tüüp meeleheitlikult uut tegelast ja uut tegevusliini sisse tuua. Ta on seriaalidesse hulga raha paigutanud. Tal on olnud probleeme teiste asjadega ja „Pärandus” on tema suur õnneämblik. Kuid ta on üsna osav ärimees. Tuntud tähte sisse tuues mängib ta kõrgelt. Seepärast istubki ta praegu seal ja moosib Eve’i.”

      „Saan aru,” ütles Meredith mõtlikult kohvi rüübates. See oli väga kange, itaaliapärane. Eve ja Elliott jutlesid mõlemad elavalt. Lazenby näis olevat otsustanud kasutada ära nende hõivatust selleks, et Meredithi oma veelgi suuremaks usaldusaluseks teha.

      „Nagu ma aru saan, on probleem olnud selles, kuidas uut tegelast loosse sisse tuua. See on aastaid käinud ja peaaegu kõik perekonnaintriigi variatsioonid on ära kasutatud. Vaatajad hakkavad stsenaariumi juba ära tundma. Nagu Sara seletas, tuuakse Eve’i tegelane sisse naisena keskse meestegelase minevikust, tal on mehe üle teatud mõju – ma mõtlen, et ta teab mingist afäärist või millestki –, mis sunnib meest teda oma äripartneriks tegema. See on naislurjuse roll. Ma saan aru, et üsna seksikas.” Lazenby täidlane ülahuul kõverdus põlastavalt. „Mulle öeldi, et see sisaldab mitmeid voodistseene.”

      „Ma olen kindel, et kõik jääb kenasti hea maitse piiridesse,” sõnas Meredith rahulikult. „Elliott jahib ju seda, mida ta nimetab „kõrgemaks klassiks.”

      „Jaa, jaa!” ütles mees kärsitult. „Kuid ikka sama asi, seks müüb. Kuid Eve – ma mõtlen, tema vanuses…”

      Meredith kiikas teda kaalutlevalt, kui Lazenby hetkeks vait jäi. Ta punastas naise takseeriva pilgu all, paistes äkki noorem ja vähem jultunud, võttis oma kohvi ja jõi. Kui ta oli lõpetanud, jätkas ta: „Ärge mõistke mind valesti! Eve’il on selleks välimust. Kuid ta peaks mõtlema tulevikule ja oma imagole. Kas ta tõesti tahab oma karjääri praegusel astmel niisugust rolli?”

      „Ma olen kindel, et kõiki neid asju on arutatud.” Meredith hakkas juba kahtlustama, et see polnud mitte Eve’i imago ja selle võimalik kahjustamine, mis meest vaevas.

      „On ju Sara,” ütles ta oma agressiivse kõnepruugi juurde tagasi pöördudes. „Ta peaks Sara peale mõtlema.”

      Pidu lõppes suhteliselt vara. Lazenby, nagu selgus, pidi samal õhtul tagasi Londonisse sõitma, sest tal oli järgmisel päeval ees varajane kohtumine. Russell tõi vabanduseks varase vastuvõtu. Markby lahkus koos nendega.

      Seltskonna peale langes rammestunud meeleolu. Elliott lausus: „Ma olen puruväsinud.” See näis olevat üleüldine tunne. Meredith soovis kõigile head ööd ja läks üles magama.

      Tuba oli ilus. Ta ei teadnud, kas Eve oli võtnud vaevaks ise maja kujundada või oli lihtsalt mõne moodsa sisekujundaja palganud, et kõik enda jaoks korda teha lasta. Ta kahtlustas viimast. Kui nii, polnud sisekujundaja üldiselt viletsat tööd teinud, kuigi Meredith ise eelistas jätta vanadele asjadele nende vana välimuse. Kuid Alan Markby kirjeldus kiriklast, nagu see oli olnud, viitas, kui ebasõbraliku paigana see tunduma pidi. Oli mõistetav, et uued omanikud selle rõõmsamaks tegemist soovisid. Ta küsis endalt, millest mees elatub. Ta polnudki seda välja uurinud.

      Ta oli just voodisse heitmas, kui uksele kergelt koputati.

      „Merry? Sa ei maga veel, ega ju?”

      „Ei, muidugi mitte, tule sisse!” Meredith sidus hommikumantlil, mida ta parajasti seljast võtma hakkas, vöö uuesti kinni ja läks ust avama.

      Sara seisis üsna abitul ilmel ukselävel. Ta küsis: „Kas ma võin sisse tulla ja hädaldada?”

      „Hea küll,” ütles Meredith alistunult.

      Sara nihkus ebakindlalt tuppa ja seisis hetke, otsekui millegi üle aru pidades.

      Tal oli seljas suure Snoopey’ pildiga kaunistatud puuvillane öösark ja jalas roosad nailonist ja karusnahast magamistoatuhvlid ning oma puhtaks küüritud särava näoga ei näinud ta välja päevagi vanem kui neliteist. Ta