Ebatavaline ja ähvardav loodus. Mehis Heinsaar

saladuslik kant on. Inimesed miskipärast alahindavad seda. Võin teile öelda, et olen sukeldunud tumedasse metsa lausa ihuüksi, kitsal, vaevuaimataval rajal aina edasi minnes, samal ajal kartes, kõvasti kartes, aga ikkagi edasi minnes. Olen avastanud, et mu ümber pole korraga enam inimesi ega maju, vaid sootuks midagi muud, midagi mõistmatut ja suurejoonelist, millele isegi nime ei oska anda. Seened, kuused ja sammal. Suuremate kuuskede all väiksemad kuused, nende all väiksemad ja nende all omakorda veel väiksemad kuused. Ja vaikus. Kas pole imelik?”

      Peep Ranniku vaatas aknast välja, püüdes anda väsinud ohkega mõista, et säärane jutt talle vastumeelt on. Aga mehike jätkas:

      “Olen näinud seal loomi. Suuri ja väikeseid loomi. Olen näinud seal jäneseid, kährikuid, rebaseid, oravaid, põtru ja kitsi, olen näinud rohevinte, metsvinte, metsiseid, kadakaid, kaski, humalat ja kassitappu ning võin täie veendumusega öelda, et meid ümbritsev loodus on tõesti äärmiselt ebatavaline. Ka rotte ning mügrisid olen seal näinud, siis veel punajalg-tildreid, ondatraid ja mingeid pruune olendeid … Saad sa, mees, üldse aru, millest ma räägin? Ja kui oluline see tegelikult on.”

      Kinomehaanik neelatas. Sellel tillukeses mehes oli midagi ähvardavat. Peebul oli ebamugav tunda teda enese selja vastas, kuid midagi polnud teha. Kuni Balti jaamani pidi ära kannatama.

      “Kas sa üldse mõistad, mees, mis su hinges toimub, kui märkad, et korraga on su ümber koovitajad, suurkoovitajad, kiivitajad ja kakud?” jätkas aga tilluke mees, silmad Peebu õla taga välkumas. “Kakud ja haned olid üldse ühed esimesed linnud maamunal. Nad olid siin juba viiskümmend – ei, mis viiskümmend –, kuuskümmend viis miljonit aastat enne meid! Kuuskümmend viis miljonit – saad sa aru! – ja korraga vaatab üks säärane tont sealsamas sulle puuoksalt vastu ega pilguta silmagi. Mis tunne sul oleks minu asemel, mees, ah? Oi loodus, loodus … metsik, lämmatav rohelus, mis mitte kuhugi välja ei vii. Ja liblikad, kummalised valged põualiblikad, mis su säärikute ümbert kõikjale lendu paiskuvad, kui sa nõndaviisi lähed, sihitult ja umbropsu. Kleepuvad ämblikuvõrgud, millesse nägupidi takerdud. Ja valgus su ümber, valgus puude all, valgus puude kohal ja siis veel hoopis teistsugune valgus seal üleval, kus pilved on.”

      Tilluke mees küünitas üle õla Peebule otsa vaatama ning ta suust kandus mehaaniku ninasõõrmeisse õlle ja piibupigi lehka. Peep vaatas talle rangel ilmel vastu, kuid mehikese narmendav mantel, terav nina ja ekstaatiline pilk ehmatasid kinomehaanikut, nõnda et ta pea kiiruga ära pööras.

      “Aga siis satud sa korraga jõe äärde,” jätkas mehike samal ajal justkui transis, “jääd mõtlema, kuhu see voolab, ega saa jälle millestki aru. Jõe ääres aga on mahajäetud maja, aknad juba eest ära mädanenud, põrandad sisse vajunud, tubades hallituse ja kõdunemise lehk, ent ühes toas toolid ja laud veel üsna korralikud. Laua taga istub habemesse kasvanud, metsiku pilguga mees, keda sa ei tunne ja kes sind süngelt põrnitseb. “On see tõesti võimalik?” mõtled sa hirmunult, kummardud siis kiiruga ja taandud. Õues aga jälle pilved, kuused, lepavõsa ja vaevumärgatav rada. Sa lähed mööda seda teed, mis kuhugi välja ei vii, hingad sisse mädanenud lehtede hõngu ja mõtled: salapärane, isegi ohtlik on see kõik, ja ometi kaasakutsuv. Vähehaaval hakkad märkama tillukesi taimi, mida enne justkui ei märganud, ja eneselegi ootamatult tead nende nimesid: laanelill, leseleht, mailane, kuningakübar, vesihein, linnurohi, aga siis tulevad juba säärased taimed, mida sa ei tea. Veider, eks ole, et osa neist tead ja osa mitte, ise samal ajal kõnnid muudkui edasi …”

      Kinomehaanik neelatas. Tal tekkis lämbumise tunne.

      Linnahalli peatuses tuli rahvast juurde ning õhku kippus trammis väga väheks jääma. Kuid tilluke mees Peebu selja taga paistis sellest indu saavat.

      “Sa kõnnid mõttesse vajunult edasi, sind ümbritseb aina tihedam mets, mille taga omakorda ei alga uuesti tsivilisatsioon, nagu sa vargsi ehk loodad, vaid hoopis ürgsed sood ja rabad, mis on juba midagi täiesti arusaamatut. Sookailud, tupp-villpead, laukad, kihulased ja tohutu palavus. Suurkoovitajad. Sääsed ja hiiglaslikud parmud. Laukad on aga säärased, et oh-oh-hoo! Vesi on seal mustem kui öö, sinna vajudes võid uppuma jäädagi, sedavõrd põhjatud on need!”

      Peep Ranniku tegi parema käega närvilise liigutuse, et vabastada see kõneleja haardest. Kuid terava ninaga mehike pigistas mehaaniku kätt veel tugevamini, lähendas oma lehkava suu Peep Ranniku kõrvale ja sisistas edasi:

      “Kuule mees, ma tean, mida räägin! Ma olen käinud seal mõne korra. Ja ma tean ka seda, et need metsad peidavad endas saladusi, millest sinusugustel aimugi pole. Kord kõndisin ühes säärases metsas kusagil Räpina ja Meerapalu vahel. Peagi muutus see tihnikuks, aga ma tungisin sealt siiski läbi ja enamgi: sattusin koguni välule, kus leidus igas suuruses ja igat värvi seeni. Siniseid, kollaseid ja punaseid. Seisatasin seal seente keskel, mõtiskledes selle üle, et need seened on täiesti omaette, ning siis äkki – kujutad sa ette! – näen seente keskel seismas väikest aruka vaatega lindu. Lind vaatab mulle, pea viltu, otse silma. Saad aru, mees, otse silma! Kuid talle veel lähemale minnes märkan, et tal polegi mingeid tiibu ega isegi nokka. Ja ta ei seisa kahel, vaid hoopis neljal jalal, nagu polekski lind. Samal ajal see ongi selle asja juures kõige kummalisem, et ma sain ometi aru: tegemist on täiesti hariliku linnuga. Mõistad! Vaat sääraseid asju juhtub, kui sattud tihnikusse. Ma olen ju seal olnud, ma tean …”

      Peep Ranniku nööpis oma särgi kaks ülemist nööpi lahti. Tal oli nüüd tõesti juba väga raske hingata. Ta pidi sealt kuidagi ära saama. Peep kavatseski juba hakata ukse poole trügima, kuid õnneks jõudis tramm Balti jaama ning enamik inimesi väljus sõidukist, teiste seas tilluke mees ja tema järel too tüsedam, kes nähtavasti oli esimese sõber. Aga enne veel, kui nad maha jõudsid minna, haaras tilluke mees korra Peebu mantlivarrukast, kähistades talle kõrva:

      “Mõtle selle peale, mis ma sulle rääkisin. Igaühele ma sääraseid asju ei räägi. Mõtle selle peale, kui üürike on kõik, sina ja mina ja see tühine linn meie ümber – pelk viirastus ainult.”

      Tilluke mees tahtis Peebule ehk veel midagi öelda, kuid sõber tiris nüüd vennikese väevõimuga enesega ühes. Mehed kadusid kätega vehkides ja millegi üle ägedalt vaieldes Kalamaja poole.

      Tramm liikus edasi. Peep Rannikul oli veel kahe peatuse jagu sõita. Ta istus vabale pingile, sirutas jalad mõnuga välja ja ohkas kergendatult. Pitsitus kõris andis järele. Vabanenud kummalisest painest, mis tolle mehikese jutt temas tekitanud oli, tundis ta eneses kasvavat energiat, isegi teatavat erutust ja söögiisu. Ta otsustas helistada neiule, et leppida kokku kohtamine kusagil restoranis, ent kätt jopitaskusse surudes leidis ta, et telefoni ei ole. Polnud ka rahakotti, võtmeid ega pangakaarti, isegi raamatukogu liikmepiletit ega kinomaja kaarti. Mitte midagi polnud enam, kui paar ühekroonist münti välja arvata. Nagu haavatud loom hüppas Peep Ranniku nüüd püsti, ent tramm oli juba Balti jaamast kaugel. Abiotsival pilgul pöördus ta seejärel kaassõitjate poole, kuid inimesed vaatasid mehe ahastust ükskõikse uudishimuga pealt.

      Alles nüüd haaras Peep Rannikut õud. Ta mõistis, et on ära eksinud.

      Rebased ja koerad

      “On olemas kahte liiki mehi,” ütles August Lipp oma hiiglasliku armukese kõrval lesides ja sigaretti süüdates, “ühed on rebased ja teised on koerad. Mõlemad meeldivad naistele.”

      Armuke Anna Hanschmidt, ilusate silmade ja lopsaka rinna, kuid tuima mõtlemisega olend, ei saanud aru.

      “Mis mõttes?” küsis ta.

      “Rebased on need, kes tulevad ja lähevad, aga kunagi ei jää. Sellepärast nad meeldivadki naistele,” vastas August Lipp suitsu pahvides, “koerad aga need, kes ei lähe ega tule, kuid alati jäävad. Sellepärast meeldivad nad samuti naistele.”

      Seda öelnud, kargas August Lipp voodist üles. Oli ka viimane aeg, kuna keerati välisukse võtit.

      “Ja ikkagi, mis puutuvad siia rebased ja koerad?” ei saanud ilusate silmade, kuid tuima mõtlemisega Anna Hanschmidt aru.

      “Hiljem seletan,” vastas August Lipp kulmu kortsutades. Ta pani end kiiruga