Ebatavaline ja ähvardav loodus. Mehis Heinsaar

selleks sundis. Kuid seekord Kuldar tõesti ei tõusnud, vaid istus protesti märgiks edasi. Kogu oma tahtejõuga istus ta, põimides käed toolileeni ümber ja hakates, hambad ristis, oma sõgedale saatusele vastu. Olles nõnda mõnda aega istunud, tundis helilooja, kuis ta ennasthävitav loomus, tahe ning helide peibutav maailm kisuvad teda justkui luik, haug ja vähk kolme eri suunda laiali, kuid miski hinna eest ei tahtnud Kuldar ühelegi tungile järele anda … Nõnda rabeles ta hing väljapääsu otsides otsekui piinapingil, kuni helilooja ihu viimaks rebenes ja mees tooli ümber kolmeks tükiks pudenes. Kuid hämmastav oli asja juures see, et mingit verd ega soolikaid polnud näha! Hoopis kolme uue mehena tõusis Kuldar Sink nüüd püsti ja pühkis püksipõlved tolmust puhtaks, jäädes siis kolme uue silmapaari kaudu iseenesele otsa vaatama.

      Võrreldes endise minaga, olid Kuldar Singil nüüd hoopis uued näod. Isegi nimed ja amet sootuks teistsugused. Üks kolmest tõusjast tutvustas end kahele ülejäänud mehele ajalooprofessor Andrus Maruoja, teine semiootikaprofessor Valdur Mikita ja kolmas astroloogiaprofessor Aleksander Raidina. Kõik nad paistsid väga tähtsad ja rahulikud mehed. Igaühel neist oli taskus piip, mis sealsamas tubakaga täidetud sai, ja muhelevate nägudega mehed istusid tagasi laua ümber.

      Mõnda aega pahvis kolm meest vaikimisi piipu, vaadates tarkust täis silmadega üksteisele otsa.

      “Kas pole veider,” sõnas siis ajalooprofessor Maruoja, “et veel mõni hetk tagasi olime kõik veel too ütlemata tüütu iseloomuga muusik Kuldar Sink, nüüd aga korraga sellised targad ja väärikad mehed?”

      “Ja kas pole veider,” täiendas teda kohe seepeale semiootikaprofessor Mikita, “et igaühel meist on lisaks sellele uus nimi, elulugu ja kui ma ei eksi, siis ka armastav perekond kusagil siinsamas linnas koju ootamas?”

      “Igal juhul on see kõik tunduvalt inimlikum, kui olla too psühhopaadist geenius!” hüüatas seepeale astroloogiaprofessor Raid. Mispeale semiootik Mikita arvas, et siiski pole ilus heliloojat taga kiruda, kuna ilma tema lõhestunud loomuseta ei istuks nad kolm praegu siin kõrtsilaua taga. Kõik kolm professorit noogutasid seepeale väärikalt pead, ostsid veel ühed õlled ja ütlesid Kuldar Singi mälestuseks toosti.

      “Geenius on surnud, elagu geenius!” hüüdis esimene professor.

      “Olgu muld talle kerge!” hõikas teine professor.

      “Mälestus temast ei kustu!” hüüdis kolmas professor ning klaasid kõlisesid kokku. Sellest, mis siin äsja juhtunud oli, lubasid nad aga isekeskis vaikida kui haud. Siis lõid nad veel korda kolm klaase kokku, lausudes üksteise terviseks tooste, aga siis pandi kõrts kinni ja nad läksid igaüks oma koju.

      Semiootikaprofessor Valdur Mikita sõitis taksoga Tähtverre, kus teda olid Vikerkaare tänavas ootamas naine ja kolm last. Ajalooprofessor Andrus Maruoja sõitis taksoga Annelinna, kus teda ootasid isa, armuke ning tütar, ja astroloogiaprofessor Aleksander Raid sõitis bussiga Veerikule, kus koduuksele koputades polnud talle küll kedagi vastu tulemas. Millest mees järeldas, et tõenäoliselt tal polegi peret. Aga kui professor võtme abil ukse avas, kuulis ta eestpoolt vaikset jutuvada ning leidis köögis oma suureks rõõmuks, et ta on koguni kolmenaisepidaja: üks neist oli uje neiu, teine keskealine tüse kaunitar, kolmas krapsakas vanaeit. Ja kõik nad valmistasid talle parasjagu õhtusööki! Nuttes langes nüüd Andres Raid nende ette põlvili, suudeldes järjepanu kõigi naiste kleidiservasid, sest nõnda tänulik oli tema meel.

      Ka kõik teised professorid suudlesid oma koduseid kallimaid, keda nad nägid justkui esimest korda, aga samal ajal olid nendega juba harjunud, ning läksid siis igaüks oma kabinetti, hakates seal aega viitmata mõtlema suuri mõtteid.

      “Mnjaa. Miskipärast tundub mulle, et kui üks kolmandik minust on endiselt Kuldar Sink, siis kaks kolmandikku päris kindlasti seda enam ei ole,” mõtles semiootikaprofessor Valdur Mikita, süütas piibu ja asus uurima Juri Lotmani seni avaldamata artikleid.

      “Miskipärast tundub mulle, et kuigi teatav osa on minust ikka veel too pöörane helilooja Kuldar Sink, on suurem ja parem osa minust juba sootuks midagi muud,” mõtles samal ajalooprofessor Andrus Maruoja, süütas piibu ning jäi uneleval pilgul aknast välja vaatama.

      Kolmas professor, astroloog Aleksander Raid, mõtles aga lillevaasi silmitsedes nõnda: “Niisiis, kuna kaks kolmandikku minu hingest olen nüüd juba mina ise, aga üks kolmandik ikka veel too hull geenius Kuldar Sink, pole sugugi teada, millega see asi lõpeb.”

      Seda mõelnud, lõi astroloog Raid enesele lillevaasiga vastu pead ja kukkus põrandale.

      Kui astroloog uuesti teadvusele tuli, avastas ta istukile tõustes, et temast on saanud kümme väikest juuti.

      Elurõõmsad juudid vaatasid üksteisele naerusui otsa ja panid imeks, et veel hetk aega tagasi olid nad kõik olnud astroloog Aleksander Raid, aga nüüd enam polnud.

      Rõõmsalt vadistades istusid nad laua taha ja avastasid peagi oma suureks rõõmuks, et nad pole üksnes juudid, vaid ka kavalad ja heatujulised kaupmehed, mispeale üks neist pudeli viina välja võttis ja üheksa pitsi ääreni täis kallas. Sest kümnes nende seast oli kohi ja tollele ei antud.

      “Shalom! Teen ettepaneku lausuda professor Aleksander Raidi mälestuseks üks toost, ilma temata ei istuks me praegu siin ega saaks homme oma uusi ärisid avada!” hüüdis viinavalaja juut, mispeale

      kõik oma pitsid põhjani jõid,

      klaasid lauale kildudeks lõid,

      klarnetid hõlma alt välja tõid

      ja sealsamas tantsugi lahti lõid!

      Kaunitar, kes oli kõike juba näinud

      Ühe elukunstniku jutustus

      See lugu juhtus minu nooruse viimastel aastatel Pärnus. Olin saanud sel suvel vanas jõesadamas öövalvurina tööd ja kuna päevad olid vabad, kasutasin neid hulkumiseks rannapromenaadil või puiesteedel. Vahel harva, kui olin julgem, üritasin restoranides külge lüüa mõnele tütarlapsele, kuid need üritused lõppesid alati edutult. Esimene värskus oli mu näolt juba maha kulunud ning elupõletamise jäljed torkasid selleks liigagi teravalt silma, et keegi neist oleks mind tõsiselt võtnud. Ja ometi ma ei kurtnud. Olin oma eluga jõudnud kargesse keskpäeva, kus kõikvõimalikud tagasilöögid on inimest juba karastanud ning ebaõnnestumiste peale osatakse vaadata filosoofilise rahuga. Olin hakanud mõistma, et suurim kunst siin elus on õppida olema lihtne ehk isegi mõttetu mees, kes oma tühiseid seiklusi siiski nautida suudab ja sealjuures elurõõmuski on.

      Minu edusammudest selles raskes kunstis andis tunnistust kas või see, et ma tol õhtul, millest siinkohal juttu tuleb, sulgesin Supeluse puiesteel musträstaste laulu kuulates õnnelikult silmad, tundes enese rinnus õrna rõõmu sellest, et ma elan, hingan ja ülepea olemas olen. Tundsin silmalaugude all triivimas hommikusi pilvi.

      Sellest õnnestavast tardumusest ärgates ning tasapisi edasi jalutades sattusin mööduma ühest puumajas asuvast kasutatud rõivaste kauplusest ja kuna õhtud kiskusid juba viluks, tekkis mul mõte osta sealt enesele mõni odav müts.

      Sisenesin rõivapoodi ning müüja juhatas mind lahkesti kaupluse nurka kasti juurde, kus läbisegi vedelesid sallid, kindad ja mütsid. Proovisin järjepanu kõikvõimalikke nokatseid, kaabusid ja barette, kuid ükski neist ei tundunud mulle miskipärast sobivat. Võibolla oli asi liiga suures peas, võib-olla nõudlikkuses. Igatahes sättisin neid seal peegli ees nii- ja naapidi pähe, kuni äkki mind enam polnud …

      Lihtsalt ei olnud – vaata peeglisse või ära vaata!

      “Mida kuradit?!” mõtlesin ehmunult ja tahtsin juba hakata appi hüüdma, kui korraga ilmus mu kuju jälle peegli ette tagasi. Käes hoidsin ma öösinist baretti. Vaatasin peeglisse ja siis mütsi oma sõrmede vahel. Panin bareti pähe tagasi. Ja … kadusin jälle ära! Barett peast ära ja mina peegli ees jälle tagasi. Alles siis sain aru, et tegemist pole rohkema ega vähema kui võlumütsiga. Loomulikult hakkas mu rind seepeale rõõmust hõiskama, sest ega meie päevil imesid enam naljalt juhtu! Läksin müüja juurde, maksin mütsi eest nõutud kolmkümmend