Ebatavaline ja ähvardav loodus. Mehis Heinsaar

enam oma iha vaigistada ei suutnud ja end lahti riietada palus …

      Oo, Taevased Täringumängijad, igavesti jään ma tänama teid nende imeliste hetkede eest!

      Mu käte puudutus vallandas õndsa ning rahuloleva ilme neiu inglinäol, nagu oleks mõni noor jumal teda puudutanud. Ja kui ta siis viimaks lebas alasti mu kõrval – kuldpruun ihu, poolavatud huuled ja ootusärevuses suletud silmad –, sain aru, et ta on andnud mulle vaikiva loa enesega kõike teha. Mõtlesin nüüd, et kas sedasi, nähtamatu ja läbinisti valedest kubiseva mehena, on mul üldse õigust temaga armatseda, kuid vaadates ta igatsusest pakatavat, armuootel ihu ning õnnelikult suletud silmi, ei suutnud ma enam kirelõõmale vastu panna.

      Ka armurõõmude nautimise ajal nõudis kaunitar, et räägiksin talle edasi oma elulugu. No ja ma siis rääkisingi talle oma seiklustest Jamaical ja Nicaraguas, kirjeldasin kohtumist jaaguariga Brasiilia metsades, oma nukrat üksindust Walesis Laugharne’i külas, kus kaljuservale kinnitatud paatmajas oma surematuid poeese lõin … Iga uue armuühte ajal olin juba keegi teine. Jutustasin end ta ulmadesse kord hiiglaslike bakenbardidega Puškinina, siis jälle markii de Sade’i, Rasputini või Jessenini sarnase ilusa koletisena, seejärel hoopis mõtliku indiaanlase või India erakmungana kusagilt Arunaćhala mäelt.

      Kõige selle tulemusel sai ingellik kaunitar üsna lühikeste vaheaegade järel viis orgasmi järjest ja … meist mõlemast selle suve kõige pöörasem ja õnnelikum armastajapaar!

      Mu armastatu, kes oli oma elus juba kõike näinud, muutus iga päevaga üha alandlikumaks, tõi mulle voodisse süüa ja juua. Isegi mu hambaid oli ta nõus pesema, kui vaid selleks soovi avaldasin. Lõputult võis ta silmitseda mu nähtamatut nägu, juukseid, keha, tehes seda nii õrna andumusega, et olin peaaegu kindel, et meie armastus kestab säärasel kombel igavesti.

      Tervelt kolm nädalat valitses me vahel sel kombel teineteisemõistmine ja täiuslik rõõm.

      Aga siis ühel päeval, nagu säärased asjad ühel päeval ikka juhtuvad, hakkas kaunitar paluma, kas poleks olemas rohtu, mis mu kehakuju kas või veidikenegi nähtavamaks muudaks, et ta saaks korragi heita pilgu mu näole ja kehale. Välistasin selle võimaluse alguses kategooriliselt. Aga kui säärane soigumine oli kestnud päevi, murdusin viimaks.

      “On!” teatasin suureliselt ühel õhtul, pärast seda kui olime joonud ära järjekordse pudeli šampanjat ning katsetanud just üht äärmiselt keerulist armatsemise poosi.

      “On olemas säärane ravim!” hüüdsin ma ja heitsin kergemeelselt peast öösinise bareti.

      Hetk hiljem kahetsesin oma tegu kibedasti, kuid oli juba hilja. See, mis nüüd järgnes … oli kohutav! Esimesed paarkümmend sekundit, mil kaunitar mu lihalikuks saanud välimust silmitses, peegeldus tema silmis tõeline õnn – võin seda kinnitada! –, aga siis ta vist taipas, et ma olengi selline. Nagu ma seal olin. Et olen selline juba ennegi olnud, olen nüüd, olen edaspidi ja nii lõpuni välja. Selle taipamise esimese asitõendina kustus iha ta pilgust, seejärel ilmus suu ta suu ümber kummaline muie ning juba järgmisel hetkel puhkes ta hüsteeriliselt naerma. Naeruhoog kasvas üle nutmiseks, minu suunas asjade loopimiseks ja metsikuks sõimuks. Ta hakkas süüdistama mind enese jõhkras ärakasutamises, kole olemises, vägistamises ja jumal teab veel milles. Kui püüdsin teda rahustada, lisas see ainult õli tulle, nõnda et tema sõim läks üle lausa kriiskavaks raevuks. Nii ei jätnud ta mulle varsti enam muud võimalust, kui haarata oma asjad ja võlubarett ning sealt kiiruga jalga lasta.

      Alguses valdas mind isegi teatav vabanemisrõõm. Jõin rannapromenaadil rammestunult õlut, vaatasin heledaid pilvi, meenutasin õnnelikke päevi ja lasin meretuultel paitada oma juukseid. Aga õhtul, kui olin pargipuude all istudes uuesti kõige üle järele mõelnud, sain aru, kui väga ma teda ikkagi armastan. Ja puhkesin nutma.

      Mu eneseuhkus murdus ühe päevaga.

      Ülejärgmisel hommikul roomasin alandliku koerana ta ukse taha tagasi, kuid kaunitar helistas portjeele ja lasi mu välja visata. Seejärel püüdsin ronida vihmaveetoru kaudu tema tuppa, kuid toru murdus ja ma väänasin kukkudes jala välja. Veel paar korda üritasin neiule ligi pääseda, et võita tagasi tema armastus, kuid miski ei aidanud. Ma ei huvitanud teda enam. Vähe sellest. Kaunitar ähvardas koguni, et laseb oma atleedist austajal mulle kere peale anda, kui veel ta silme alla satun. Meeleheites viskasin minema ka öösinise bareti, seda hiljem leidmata.

      Minu edasised katsed hotelli tungida lõppesid tulutult, kuna välisuksest kaugemale mind ei lastud. Umbes nädala pärast teatas hotelli portjee mulle pika mangumise peale, et kaunitar on Pärnust lahkunud. Mis suunas, seda ei tohtivat ta öelda.

      Alles nüüd mõistsin, kui väga ma teda armastama olin hakanud, kuid oli juba hilja, liiga hilja …

      Kulus umbes paarkümmend päeva, kuni armuvalu vähehaaval maha jahtus ja ma oma filosoofilise meelerahu – lihtsale inimesele hädavajaliku rahu – enam-vähem tagasi sain.

      Sain sellest aru siis, kui taas hakkasin märkama elu pisiasju, mis muutsid mu päevad elamisväärseks. Kui mulle sõbralikult viipas habemesse kasvanud mees, kelle kaela oli riputatud silt “Osta mulle üks õlu ja ma räägin sinust Jumalale!”. Kui leidsin pärast öövahi kohalt vallandamist uuesti tööd sõjaväekutsete laialikandjana. Kui õppisin taas nautima puude kohinat, puiesteede hämarust ja kajakate lendu.

      Kõik see andis tunnistust, et mind on võetud tagasi vaiksete elurõõmude vennaskonda. Ja ometi … tundub maailm mulle nüüdsest kuidagi tühjem ja mahajäetum. Mingi vaikne, õrnvaikne valu närib sestsaati kusagil mu seesmuses. See valu on tõesti väike, seda peaaegu ei tunnegi, kuid ma ei leia enam asu. Kannatan päeva, paar või kolm, aga siis ei saa enam muidu, kui pean võtma klaasikese või kaks, mis selle valu algul tuimaks, aga siis juba helgeks muudab. Kuni hakkan taas uskuma, et ehk on mingi ime läbi võimalik leida üles öösinine barett ja võita tagasi kaunitar, kes on kõike juba näinud.

      Kevad Kaareperes

      Ilm on hele. Mees seisab raudteeäärsel välul ja kissitab silmi. Silmad pole veel harjunud aprillipäikesega. Ta vaatab teisel pool raudteed asuvat rohelist maja ja haigutab. Mehel on igav, kuid ta on sellega harjunud. Siis ilmub välule koer. Koer on madalat kasvu, aga väga pikk. Mees pole nii pikka koera varem näinudki.

      “See koer on tõesti pikk,” mõtleb ta.

      Mees sügab lõuga ja vaatab koera. Koer seisab küljega tema suunas ja lõõtsutab.

      “Võiks ta üle mõõta,” mõtleb mees.

      Ta leiab välu servalt pika oksa, teeb sellest vaia ja läheb koera juurde. Koer silmitseb meest, pea viltu, kuid ära ei jookse.

      “Nii. Siitmaalt algab koera lõpp,” ütleb mees ja surub vaia koera saba kõrvale maasse.

      Aga siis kostab eemalt vile ja koer jookseb minema. Mees on jõudnud astuda kaks sammu koerapea suunas. Ta pole kindel, kas ta koera keskpaigani on üldse jõudnud.

      “Võta sa nüüd kinni!” mõtleb mees.

      Soe tuul puhub üle välu ja keerutab tolmu üles. Raudteepervel kahisevad mullused takjad. Välu keskel seisab maasse löödud vai ja selle kõrval üks mees.

      Eesti loodus

      Kinomehaanik Peep Ranniku sisenes Viru Keskuse juures trammi. Tal oli seljataga raske tööpäev ning ainus, mida ta sellelt päevalt veel soovis, oli jõuda koju, võtta üks kuum vann ja kutsuda siis enesele külla tütarlaps, kellega ta hiljuti maalinäituse avamisel tuttavaks oli saanud.

      Rahvast sisenes trammi palju, nii et läks isegi kergeks rüselemiseks ning Peep leidis enesele koha tagumise akna all. Järgmises peatuses sisenes trammi veel rohkem inimesi. Üks umbes neljakümne viie aastane kogukas mees, kes Peebu arvates mitte kuidagi poleks tohtinud tema selja taha mahtuda, trügis sinna ometi, mispeale teinegi, lühem umbes viiekümneaastane kõrend end omakorda paksu mehe ja kinomehaaniku vahele nügis. Peebul hakkas väga ebamugav. Ta tahtis kuskile mujale seisma minna, kuid et tramm oli koju sõitvaid inimesi tihedalt täis, polnud selleks võimalust.