Tants läbi rukki. Erik Tohvri

tuli õhtuti hiljem, kuigi üritas teisi lohutada:

      “See on ajutine, ma katsun praegu pabereid uurida ja ennast kurssi viia, alguse asi… Eks hiljem, kui ära harjun, läheb elu jälle vanaviisi edasi.”

      Muidu ta ei rutanud oma uue ameti muljeid Eveliniga jagama, ainult vahetevahel, kui miski oli teda tõsiselt pahandanud, tõdes, et inimesed on ikka imelikud. Küüned kõigil enda poole ja katsu sa niisugustega õigust teha…

      “Egas’ sina jaksa kõiki asju lahendada, selleks on ju madalamaid mehi ka,” oli naine selle peale arvanud ja jutt sinnapaika jäänudki. Vanapiigast pearaamatupidaja oli ainus, kellest ka Pajupuude peres rohkem juttu tehti – võibolla sellepärast, et Ain ei osanud seda distantsi pidavat vanadaami liigitada ei enda pooldajate ega ka vastaste hulka.

      “Tead, ta on na’ isevärki inimene – me oleme juba neli aastat koos töötanud, aga ta vaatab mind, nagu näeks esimest korda. Pagana pihta, ma annaksin kümme krooni, kui ta kas või korraks naerataks, aga ei… Isegi sada või tuhat võiks lubada, sest see on kindlalt välistatud!” seletas mees hapu muigega.

      “Nii… Sa tahad siis, et kõik naised sulle naerataksid!” nokkis Evelin, oskamata mehe muret tõsiselt võtta.

      “Tead – ta on nagu robot, eatu ja emotsioonideta, mul hakkab temaga kõhe… Teistega saan hakkama, aga Elsaga… ei!”

      “Kas ta pensionile ei hakka varsti minema?” tundis Evelin huvi.

      “Ei ilmaski! Mul on tunne, et enne lähen mina kui tema! Ainult et…”

      “Noh? Mida sa tahtsid öelda?” uuris naine, kui Ain vait jäi.

      “Seda, et…mulle seletati ühte moodust, kuidas temast võiks lahti saada. Mitte päriselt, aga pearaamatupidaja kohalt, ma mõtlen. See pole just eetiline, aga…”

      Igal inimesel, kui ta just äärmuslikult kinnine ei ole, esineb hetki, mil ta tahab oma mõtteid kellegagi jagada – kas või lihtsalt sellepärast, et teise reaktsiooni kaudu nendes selgust saada. Ain oli jõudnud just sellise momendini – Maige pakutud ettekääne oli liiga ahvatlev, et sellest niisama loobuda, aga teisest küljest, puhtinimlikust aspektist jälle liiga inetu, et sellest kinni haarata. Aga mida arvab sellest Evelin?

      “Kas sa tulid ise selle… keeleoskuse peale?” küsis naine, kui mees oli sellest plaanist rääkinud.

      “Ei, mitte just päris… Ma ju ütlesin, et mulle pakuti seda varianti. See on Maige plaan.”

      “Maige…?”

      “Jaa, tema on meil raamatupidaja, sellesama Elsa alluv, me õppisime ülikoolis koos. Siis me, tõsi küll, teineteist ei tundnudki, aga Finesteeli tulime tööle samal aastal.”

      “Kas ta tahab ise pearaamatupidajaks saada?”

      See oli kõigiti loogiline küsimus, aga Ainil tekkis tunne, et naine vaatab temast läbi nagu röntgeniga ja näeb kõike. Isegi seda, et see pikajuukseline linalakk ei ole mehele sugugi ebameeldiv töökaaslane.

      “Nojah… Siis, võibolla, jah. Sihuke variant on võimalik küll.”

      “Igatahes inetu plaan. Alatu ja inetu!”

      See oli hävitav hinnang. Liiga hävitav, et sellele mitte vastu hakata.

      “Omajagu jah, ei vaidle. Aga Elsa Lombiga koos töötada… Tead, ma ütleksin lihtsalt – ta ei ole keskkonnasõbralik!” seletas Ain kortsuskulmul. Ta oli soovinud, et Evelin oleks selle plaani heaks kiitnud, nimetanud teravmeelseks või koguni ainuõigeks. Või siis vähemalt nentinud – nojah, kui on vaja, siis, miks mitte… Aga naine oli täiesti vastu.

      “Tead, Ain – ma ei usu, et sina seda teed lähed. Minu arvates on sinul südametunnistus õiges kohas, aga see…” Evelin raputas pead ja läks oma toimetuste juurde tagasi, Ainile jäi aga okas hinge kratsima nagu ikka siis, kui mõni loodetud asi plaanipäraselt ei õnnestu.

      Evelinil oli kodutoimetustega liiga palju tegemist, et veel mehe muret omaks võtta. Liiatigi ei olnud siin tegemist ju teab mis ülesaamatu probleemiga, inimesi on igasuguseid, ja sellel, kes direktoriametisse pandud, on kohustus nendega toime tulla. Pealegi kui on tegemist korraliku ja asjatundliku töötajaga, nagu see Elsa Lomp siiski olema pidi. Ometi võttis Evelin ka seda juttu rohkem signaalina, et mehe uus amet jätab kodused mured rohkem tema enda kanda. Need ei olnud küll teab mis suured probleemid, aga kui on tegemist koduga, kus kaks parajas kasvueas marakratti pidevalt tegutsevad, jätkub neid kuhjaga. Kallele on vaja uusi botaseid, vanad tikuvad väikeseks jääma; Kaidoga peaks silmaarsti juurde minema, poiss vaatab kuidagi isemoodi, äkki on tegemist algava lühinägelikkusega; päeval trööpasid mõlemad oma kombinesoonid õues nii mustaks, et tuli ette võtta üleplaaniline pesupesemine ja nüüd ei teagi, kas need homseks ära kuivavad. Siis peab poeskäigu ajaks neile midagi muud selga kombineerima…

      Sellised olid Evelin Pajupuu mõtted, kui ta köögis õhtusöögi kallal toimetas ja kolm meest elutoas olid pool raamaturiiulit tühjaks teinud ning üritasid pere kirjavarast pilvelõhkujat ehitada. Alles siis, kui suurehitus robinal kokku kukkus, pistis pereema pea köögiuksest välja ja pahandas:

      “Mehed, te lõhute ju raamatud ära! Ega need ei ole telliskivid!”

      “Mängult on!” seletas Kalle, olles valmis jälle ehitamist otsast alustama.

      “Kuule, Ain – ega see üks pedagoogiline tegevus küll ei ole. Raamatute vastu peab lastel austus tekkima, aga teie loobite neid mööda tuba ringi!” noomis Evelin.

      “Ema tapleb! Nüüd pannakse meid kõiki nurka!” tegi Ain peenikest häält ja tõmbas pea õlgade vahele.

      “Nurka! Nurka! Isa ka nurka!” kilkas Kaido. Ta oli hiljuti r-hääliku selgeks saanud ja nüüd meeldisid talle eriti need sõnad, kus sai seda põristada. Ta vudis esimesena toanurka ja surus näo vastu tapeeti. Raskelt ohates järgnes talle ka isa ning Kalle jäi mõlemat suuril silmil vahtima, saamata aru, kas nad ainult mängivad või ongi lugu tõsine. Evelin siirdus muigel näoga oma toimetuste juurde ja tõdes oma südames, et tal on elus vedanud nii mehega kui sellega, et peres on kaks toredat ja tervet poissi. Salasoov, et sinna sigineks veel kolmaski järeltulija, seekord kindlasti tüdruklaps, hingitses temas aga ikka edasi ja paari lähema aasta jooksul tahtis ta selle teoks teha. Siis oleks tegemist ideaalperega, mis hääbuvat rahvastikuiivet küll oluliselt ei kergitaks, kuid võimaldaks lastelastelegi onusid-tädisid. Evelin ja Ain olid mõlemad üksikud lapsed ja nii polnud neil peale kaugel elavate isade-emade teisi lähisugulasi. Mõisted onu ja tädi olid poistele seega tundmatud ning see tundus Evelinile ebanormaalne. Kuigi enda onu ja tädiga ei olnud ta kunagi eriti lähedaseks saanud, olid nad ikkagi olemas ja juba üksi teadmine, et vajaduse korral on võimalik kellegi poole kas või nõu saamiseks pöörduda, oli midagi väärt. Pealegi häiris Evelini tõsiasi, et sisserändajate peredes oli lapsi reeglina rohkem kui põliselanikel – see aga tähendas kohalike elanike osatähtsuse järjekindlat vähenemist ning mõistete “eestlased” ja “Eestimaa elanikkond” erinevuse kasvamist…

      “Nii, mehed! Tuba korda ja sööma!”

      Esimene komando oli liiast – tuba oli juba korras, raamatud riiulis tagasi ja poisid vaatasid televiisorist multifilmi.

      “Emme! Kohe lõpeb, siis…”

      “Noh, olgu-olgu…” oli Evelin nõus. Poisid jäid televiisori ette, Ain tuli aga kööki ja pani käe ümber naise piha.

      “Emme…” osatas ta omalt poolt, aga ta hääles oli nii palju hellust, et Evelin hetkeks oma pea ta rinnale kallutas. See oli õnnehetk, tilluke tühine ajavahemik, mis elule ometi nii palju ilusaid värve annab.

      “Laupäeval, kui poodi läheme – äkki hüppaks korraks ka mööblimajja? Kaidole oleks ikkagi uut magamisaset vaja, see titevoodi on lühikeseks jäänud!” nõutas Evelin.

      “Nojah, nühib end vastu otsa kiilakaks, mis muud,” muigas Ain. “Mis sa arvad, mida osta – kas väike kušett?”

      “Jah, kui ta ennast ainult sealt öösel maha ei keera…”

      “Pole viga, paar