Tants läbi rukki. Erik Tohvri

Sa saad ju ka ise aru, et see on lollus! Parimal juhul võin ma kuskile vabrikusse osakonnajuhataja koha saada, aga sedagi alles pikkamisi, aste-astmelt…”

      “Pealehakkamist on vaja! Tahtmist – aga just seda sul ei olegi! Sa pead ikkagi arvestama, et sul on naine ja laps, ja kui mitte mulle, siis Reelile looma tingimused…”

      “Reelile hakkasid sina juba tingimusi looma – eliitkooliga! Miks ta ei oleks võinud tavalises koolis käia, siinsamas…? Nüüd peab sõitma linna teise serva – milleks?” Ka Peep hakkas ärrituma, aga püüdis end siiski tagasi hoida. Ta teadis, et tüli puhul on ikkagi tema see, kes lepitust otsima peab ja lihtsam oli tüli ära hoida, kui leppima hakata. Aga seekord taltus Maige üle ootuste lihtsalt ja ütles peaaegu alistuvalt:

      “Ah, sina ei saa nagunii aru. Ja ega ma arvagi, et sinust mõni kõrgepalgaline asjamees võiks saada. Sellepärast…”

      Naine peatus nagu kaalutledes, kas tasub edasi rääkida või mitte.

      “Noh?”

      “Sellepärast ma olengi mõelnud, et pean ise hakkama ülespoole ronima! Kõrgepalgaliseks!” lõpetas Maige enesekindlalt.

      “Ohoo! Et hakkad ise direktoriks?”

      “Miks just direktoriks? Näiteks pearaamatupidaja on ka hästi tasuv koht. Ma arvan, et see mulle sobiks!”

      “Kus siis…? Teil ju on pearaamatupidaja olemas!” imestas Peep.

      “Olgu-olgu… Praegu on sellest veel vara rääkida, läheme parem magama!” lõpetas naine jutu. Aga juba voodis, teki all, ei saanud ta oma mõtteid siiski vaid endale pidada ja jätkas: “Meil töö juures on praegu niisugune seis, et Lombi Elsa on Ainiga konflikti läinud. Tema on vanameelne, ikkagi nõukogude-aegne, saad aru! Ta lihtsalt ei oska nii kiiresti reageerida, kui elu nõuab. Praegu on vaja kiireid ja õigeid otsuseid, turumajanduses teisiti ei saa. Ain tahaks, aga Elsa on vastu, temal käib kõik täpselt kirjatähe järgi…”

      “Ain – see on teie uus direktor, jah?” sai Peep vahele öelda.

      “Muidugi, jumal, kas see sulle ükskord meelde ei jää! Nüüd oleks Elsa äärepealt ühe suurtellimuse nahka ajanud, oli vaja uus tööpink osta, aga tema ei andnud raha… Siis mina andsin Ainile nõu, kuidas teha, ja asi saigi korda! Ja siis, tead…” Naine peatus hetkeks, nagu jälle kaalutledes, kas mees on väärt kõike tema mõeldut kuulma. Aga ta oli end juba liiga soojaks rääkinud, et pooleli jätta. “Siis ma hakkasin mõtlema, et mina sobiksin Elsa asemele palju paremini! Ja see kaardimoor ka ennustas, et kui ise kaasa aitan, siis tuleb meie peresse õnn ja raha… Äkki see ongi!”

      “Nojah, aga see – Elsa või mis ta… Kas ta on nii vana, et hakkab pensionile minema?” küsis Peep huvitult. Ta ei osanud Maige vadistamist liiga tõsiselt võtta.

      “Ei…” raputas naine pead. “Siis oleks ju lihtne! Aga tal võib veel kümme aastat aega minna, kuskil viiekümne ringis ta on. Ma pean lihtsalt midagi muud välja mõtlema.”

      “Mida siis? Kas lased ta maha lüüa või?” küsis Peep jõhkralt, sest Maige jutt hakkas teda tüütama. Tegemist oli ju ikka sellesama seriaaliga: rohkem teenida, raha, palju uut ja ilusat osta…

      “Ära aja lollusi! Aga selleks ongi inimesele pea loodud, et eluks paremaid plaane välja haududa. Ja ma pean igaks juhuks valmis olema! Et kui võimalus avaneb, oleks tee lahti. Ma pean…” Jälle tuli kõnesse paus, sest siit edasi oli ta kavandanud midagi niisugust, mida mees võis valesti tõlgendada. “Noh, ma… ma katsun Ainile tasapisi paremaks käeks hakata. Nõuandjaks või nii… Et ta saaks aru, et minu pea jagab raamatupidamist paremini kui Elsal. Ja pealegi on tema ainult praktik, mingisuguse rahandustehnikumi haridusega. Aga minul on ülikool!”

      “Ega kool kogemusi anna…” tahtis Peep teise indu jahutada, aga Maige jätkas samamoodi.

      “Kogemusi on mul küll! Ma olen ju neli aastat seal tööl olnud, näinud kõike, mis vaja, aidanud isegi bilanssi teha ja… Mul on kõik olemas, et pearaamatupidajaks saada!”

      “Noh, aga sul on seal veel see teine, Viktooria või mis ta oligi – kas tema ei tahaks pearaamatupidajaks saada?”

      “Viktoorial ei ole mingit haridust, ainult keskkool. Tema oskab ainult palkasid kokku lüüa ja kõik!” seletas Maige. “Aga sa mõtle, kui see plaan ikkagi läbi läheb – pearaamatupidaja Maige Sinirand – eks, see kõlab ju ilusasti?”

      “Jaa, kindlasti palju ilusamini kui taksojuht Peep Sinirand,” torises mees ja keeras teise külje. “Jääme nüüd magama, eks?”

V

      Aktsiaselts Finesteel pearaamatupidaja Elsa Lomp oli üks neid inimesi, kes on elus üksikuks jäänud ja seega mõnevõrra umbusklikud kõige ümbritseva vastu. Küllap oli tal selleks ka põhjust, sest juba sünnist saadik oli teda jälitanud ebaõnn; kõigepealt oli ta nõukogude ajal kulakuks tunnistatud maapere järeltulija, aga seda teadis ta küll vaid teiste juttude põhjal. Ise ta oma talupidajatest vanemaid ei mäletanud ega saanudki mäletada, sest nad viidi Siberisse just siis, kui kolmeaastane Elsa oli raskesti kopsupõletikku haigestunud ja haiglaravil. Haigus läks mööda, aga paranenud tüdrukul ei olnud enam kedagi – jällegi saatuse paradoks, sest tema vanemad olid oma suurtalu ostnud ja külla asunud alles vahetult enne sõda, nende kaugel elavaid sugulasi ei tuntud ega teatud ning vanemateta jäänud orbu ootas paljude sõjajärgsete laste saatus: lastekodu. Ometi oli ta arvatavasti oma vanematelt saanud kaasa omajagu talupoeglikku visadust, sest pärast lastekodust sundkorras tööstuskooli suunamist ja selle lõpetamist protestis kõik temas omandatud laudsepaameti vastu. Küllap see oligi, mis tõi tahtmise omal käel edasi õppida: rahandustehnikumi õhtuses osakonnas sai ta keskhariduse ja uue elukutse. Seejärel hakkas Elsa Lomp pikkamisi, kuid visalt ametiredelil ülespoole nihkuma: arveametnik, kassapidaja, palgaarvestaja, raamatupidaja, vanemraamatupidaja… Kuni lõpuks nõukogude korra kollapsi eel oli direktor Rasmusson talle ettepaneku teinud pearaamatupidajaks hakata. Sellel võtmepositsioonil oli Elsa Lomp üle elanud kõik poliitilised ja majanduslikud kriisid koos oma ettevõttega, mis tolleaegsest nimest Terastooted oli muutunud nüüd Finesteeliks. Pearaamatupidaja oli olnud nimemuutmise vastu, väitnud põhjenduseks, et uut nime ei oska keegi õigesti hääldada, ja tal oli tuline õigus; ometi ei võetud teda kuulda, sest välismaistel omanikel oli tegelikult ükskõik, kuidas selle väikese maa rahvas ettevõtte nime suhu võtab, kas siis fainstiil või finesteel. Nii oligi telefonis kuulda mõlemat varianti, olenevalt sellest, kas helistaja oli inglise keelt õppinud või mitte ja lõpuks harjusid kõik sellega.

      Saatuse ebasõbralik käsi oli Elsa Lompi jälitanud veel hiljemgi. Peale tehnikumi lõpetamist arveametnikuna töötades tabas teda suur armastus. See oli olnud mõlemapoolne kõikehaarav tunne, mis äsja ettevõttesse tööle tulnud noore meistri ja arveametniku lahutamatuks muutis: nad veetsid koos kõik puhkepäevad, käisid matkamas ja nautisid päikeselisi suvepäevi, kuni… kuni noormees ühel puhkeretkel üle järvekese ujudes oma jõudu oli üle hinnanud ja uppus.

      See oli Elsale ränk löök. Nii ränk, et sundis noort naist isegi psühhiaatrilt abi otsima ning pani ta aastateks rahustavaid tablette neelama. Ka andis ta endale tõotuse – mitte kunagi enam kellessegi armuda. Ta ei teadnud isegi, kas see tõotus oli antud hukkunud kallima mälestuse tõttu või iseenda säästmiseks, et enam mitte kunagi niisugust hingelist traumat üle elada, aga sellest oli ta kinni pidanud. Üks oli kindel – see trauma oli ta muutnud eraklikuks ja seltsimatuks inimeseks. Oma hellusetarvet rahuldas ta hallivöödilist kassi pidades, see loomake oli kogu tema perekond. Klassikaline vanatüdruk, oleks tema kohta olnud kõige lühidam ja täpsem määratlus, kusjuures sellel ei tarvitsenudki olla halvustavat mekki – issanda loomaaed on suur ja sinna mahub igasuguseid imelikke olendeid. Siiski ei rahuldunud Elsa Lomp oma elus ainult numbrite ja kassipidamisega; tema salajaseks kireks olid raamatud, eriti just kriminaalromaanid. Elsa oli kuskilt lugenud, et kriminaalromaanide austajad moodustavad mitte just kõrgete vaimuideaalidega inimgrupi ja sellepärast jättis ta oma nõrkuse ainult iseenda teada; ometi ootas ta igal õhtul kärsitusega hetke, mil saab oma vähesed kodutoimetused tehtud ja järjekordse raamatuga teki alla pugeda. Ning kui tal ei olnud õnnestunud raamatukogust saada uut raamatut, oli see