Tants läbi rukki. Erik Tohvri

kui tema… Miks mitte?”

      “Nojah…” venitas direktor. “Seda küll, aga…”

      “Oota! Ütle – kas sina oleksid selle vastu?”

      Nüüd oli Aini kord järele mõelda, ja siis kehitas ta õlgu.

      “Vastu-vastu… Mis siin vastu olla, aga Elsaga on mul ikkagi julge, sest tema juba mööda ei lase. Tema hoiab rahaasjadel silma peal!”

      “Ja arvad, et mina ei hoiaks? Või ei oskaks hoida?”

      “Noh… Ega teie kogemused ei ole just võrreldavad…”

      “Tead, härra direktor – mõni õpib eluaeg ja ei saa selgeks. Teine haarab lennult ja kõik läheb nagu lepase reega!” torkas Maige solvunult ja hakkas oma pabereid ülemuse laualt kokku korjama.

      “Oota, ära ole nii pire! Elsale ei saa ju midagi ette heita, et teda niisama lihtsalt kohalt lahti teha. Tema on pearaamatupidaja etalon! Mis väega talle sulge sappa panna?” küsis Ain nüüd hoopiski mitte enam direktori moodi. Nad olid Maigega liiga vanad tuttavad, et ülearust distantsi pidada.

      “Noh… Vast leiaks ka. Ma olen mõelnud, et…” alustas Maige ja vakatas. Tahtmatult oli ta välja lobisenud saladuse, et Elsa Lombi kohalt lahtikangutamine on saanud talle tõeliseks elueesmärgiks.

      “Nii-nii… Et oledki asja tõsiselt kätte võtnud! Mina arvasin, et räägid niisama, jutujätkuks,” muigas Ain, saades kinnitust arvamisele, et Maigel on oma jutuga tuline tõsi taga. “Mismoodi see asi siis sinu arvates käiks?”

      “Kui sa tõesti tahaksid, siis… Tead, Ain – selleks on väga lihtne tee…” Naine kaalutles ja jätkas siis, olles otsustanud edasi mängida lahtiste kaartidega. “Meie ettevõtte aktsiatest on üle poole välisinvestorite käes. Ei oleks mingi ime, kui nad nõuaksid, et kogu raamatupidamisaruandlus käiks inglise keeles! Aga Elsal on inglise keel null mis null!”

      “Aga sinul?”

      “Mina olin kursuse parim! Praegugi vaatan televiisorist filme nii, et subtiitreid ei loe. Olen inglise keeles isegi raamatupidamise terminoloogiat uurinud – saan hakkama!” ajas Maige kangekaelselt lõua ette.

      “Nojah, ega minulgi probleeme poleks… Minagi saaksin hakkama, aga kas sel on mõtet? Ikkagi eesti ettevõte…” Ain kirtsutas nina.

      “Nostalgia, muud midagi! Ärimaailmas on globaliseerumine praegu loomulik ja ühine keel käib selle juurde nagu euroraha. Varem või hiljem tuleb see nagunii. Nii et – härra direktor, mõtle selle peale, mina olen valmis!” haaras Maige laualt paberid ja kadus kabineti ukse taha, blond juukselakk seljal lehvimas.

      “Kurat… Nagu mul muu peale oleks veel vähe mõelda,” torises Ain Pajupuu oma laua taga, kuid tigeduseta. Midagi selles tüdrukus talle meeldis – oli see sihikindlus, millega Maige oma eesmärgi poole püüdles ja oli valmis oma õigsust tõestama? Ja see plaan inglise keelega oli tal pagana osavalt välja mõeldud, juba sellepärast, et see oli vist Elsa Lombi ainus nõrk koht, millest kinni hakata. Aga kuidas selle peaks läbi viima? Mismoodi seda seadusega kooskõlla ajada, et ei tuleks pahandusi ega suurt vallandustoetust… Milline paragrahv, kas ebakompetentsus? Elsa Lombi puhul oleks see naeruväärt, aga keele mittevaldamine on ju samuti ebakompetentsus, niisiis ikkagi õige…

      “Näe, mõtlengi juba nii, nagu oleksin otsuse teinud,” pomises Ain tusaselt ja võttis hommikuse posti ette. Arved, reklaamprospektid, järelepärimised… Ja siis ingliskeelne kiri Rootsist, mingilt firmalt, kes tundis huvi Finesteeli toodangu hindade ning maksmistingimuste vastu.

      “Tont võtaks, nagu tellitud… Justkui Maige oleks selle ise saatnud!” pomises Ain omaette ja siis ilmus ta näole muie. Direktor võttis pastaka ja kirjutas paberi nurgale:

      “Pr. Lomp, palun koostada vastus. A.P..

      Sekretär viis posti laiali ja poole tunni pärast oli Elsa Lomp direktori kabinetis.

      “Suunasite mulle selle kirja, aga… Teate, ma ei valda inglise keelt! Vast te selgitaksite, mida siin nõutakse?”

      “Teie ei oska inglise keelt?” imestas Ain. “Seda ma ei teadnudki! Siis on küll paha lugu, me kavatseme hakata just eksporditurgu otsima ja on arvata, et edaspidi läheb seda tihti vaja… Kas raamatupidamises keegi ei oska?”

      “Ma ei tea, me pole sellest rääkinud,” raputas Elsa Lomp pead ja tegi suu kriipsuks. See oli märk, et talle on keegi liiga teinud.

      “Mis siis saab, meil ei ole ju võimalik tõlki tööle palgata…” teeskles ka Ain nõutut. “Äkki saata teid keelekursustele?”

      See oli muidugi tema poolt rängalt üle pakutud ja Elsa Lomp turtsatas pahaselt.

      “Ega ma pole mõni kooliplika! Siiamaani on eesti ja vene keelega hakkama saadud ja nüüd korraga enam mitte!”

      “Ajad muutuvad, mis teha…”

      “Aga teie – kas teie oskate inglise keelt?”

      “Loomulikult, praegu on see iga juhtivtöötaja kohus!” Ain võttis Elsa Lombi käest kirja ja luges selle sisu väheste komistamistega eesti keeles ette. Kohati läks teksti sisu küll veidi viltu, aga tähtis oli soravus, sest see pidi tõestama tema eelnenud sõnu.

      “Ahah, see ei ole ju keeruline! Maksetingimuste kohta ma koostan kohe kirja…” sirutas pearaamatupidaja käe paberi järele.

      “Koostate? Inglise keeles?”

      “Ei… Eesti keeles muidugi!” Elsa Lomp lasi käe langeda.

      “Aga kes selle inglise keelde tõlgib?” küsis Ain juba varjamatu kiusuga. Siiamaani oli see ligipääsmatu naine oma üleolekut demonstreerinud, nüüd oli temal võimalus vastata samaga.

      “Seda peate teie teadma! Teie olete direktor!”

      “Noh, minu arvates ei peaks tõlkimine just direktori kohus olema… Aga see vastus on tähtis, just siit võib meile eksporditurg avanema hakatagi!” noogutas Ain.

      Elsa Lomp oli kimbatuses, kuigi üritas kõigest väest olukorrast üle olla. Ta nuuskas närviliselt nina ja arvas:

      “Küllap ma leian, kes selle tõlgib… Kas Marika ei oska, ta on ikkagi sekretär?”

      “Noh, seal on raamatupidamise termineid tarvis, tema ei saa vast hakkama. Aga Maige Sinirand – tema on ju ülikoolis inglise keelt õppinud, rääkige temaga!”

      “Ma ei usu, et temagi oskab!” kähvas pearaamatupidaja. Ega temalegi polnud teadmata, et Maige Ain Pajupuuga üsna sõbralikes suhetes on – ühe kooli inimesed, vist isegi ühel ajal käinud, teadagi…

      “Igaks juhuks võiksite küsida,” arvas Ain neutraalselt ja Elsa Lomp läks oma teed. Aga see minek oli kuidagi nurgeline ja andis märku, et midagi on vanemat daami tõsiselt häirinud.

      Noor direktor tundis pisikest kahjurõõmu. Kui palju oli ta omal ajal, nii konstruktorina kui osakonnajuhatajana Elsa Lombi ees seisnud ja hukkamõistu osaliseks saanud, teemaks mõni halvasti täidetud või õigeaegselt esitamata aruanne; nüüd lahkus see daam tema kabinetist samamoodi nagu tema omal ajal pearaamatupidaja juurest. Aga selle kahjurõõmu kõrvale asus Ainis õige pea ka mingi rahutus ning see tunne vajas juba tõsisemat analüüsi. Kas polnud ta liiga kergesti end Maige juttudest mõjutada lasknud, tema joonega kaasa läinud ja niimoodi koguni selle pikajuukselise nooriku tööriistaks muutunud? Sest lõppude lõpuks ei olnud ta ju veel isegi kindel, kas selline perspektiiv, et Maige Sinirand saab pearaamatupidaja kohale, on just kõige sobivam variant…? Muidugi, asju ajada oleks temaga lihtsam – võiks otsesõnu välja öelda, mis vaja, võiks isegi riidu minna ja leppida, sest lõpptulemuse nimel on kõik vahendid lubatud. Suhtlemine igatahes paraneks ja muutuks inimlikumaks. Aga mis siis Elsa Lombiga teha? Lahti lasta – ei, see oleks liiga julm ja põhjendamatu ning tekitaks palju pahandust. Või pakkuda varianti, et nad vahetaksid Maigega lihtsalt kohad? Palgavahe on küll suur, aga arvestades senise pearaamatupidaja pikka staazhi võiks talle ju väikese lisaboonuse teha…

      “Kuradi keeruline värk see direktoriamet!”