Valge varese anatoomia. Andrea Portes

et tuled?”

      „Vist küll.” Ausalt, selle Bradi IQ on sama kõrge nagu röstril.

      Bradil on kakskümmend totrat sõpra, kes teda nüüd enda juurde hõikavad, nii et kiida issandat ja ulata maisihelbeid, aga nad tüürivad Beckyga spordipoiste sekka. Becky ütleb midagi, mille peale kõik spordikutid ning nende tulevased tüdrukud ja kiibitsejad naerma purskavad.

      Meie Shelliga alustame oma pikka päevateed. Oleme kõndinud pool tänavavahet, enne kui toome mõlemad kuuldavale üüratu kergendusohke.

      „Sa poiss! See läks napilt.”

      10

      Ma ei saa aru, mida meie vanemad mõtlevad, kui sunnivad meid iga päev seda ärritavalt pikka koduteed läbi kõndima. Esiteks hakkab minema külmaks. Septembri lõpp krabab kogu päikese ja lusti kokku, raputab ning muudab lõikuspeoks, hirmuööks, koolikokkutulekuks, kalkunipäevaks ja siis suureks jõululahvatuseks. Kuid praegu tähendab see järgmist: on külm ja läheb külmemaks.

      Täna on ainult neli kraadi sooja, päike hakkab loojuma ning oleme mõlemad Shelliga mantlid koju unustanud. „Unustamine” tähendab, et pööritasime silmi, kui meie emad küsisid, kus mantel on.

      Shelli ema on täiega friik. Ta on nagu täiega kristlane ja räägib alati sellest, mida teeks Jeesus, jõulude tegelikust tähendusest ning kuidas vihata geisid. Kui ta vaid teaks, et kasvatab omaenda silme all oma päris isiklikku Maarja Magdaleenat, siis pöörleksid ta silmad ilmselt kukla taha ja ta hakkaks suust totrust välja ajama.

      Veel üks asi: mind kutsub ta mehhiklaseks. Jah, mu daamid ja härrad, Shelli ema jutu järgi olen ma Shelli mehhiklasest sõber. Pole lugu, et Shelli on talle miljon korda rääkinud, et ma olen pooleldi rumeenlane ning et ma niikuinii ei näe oma isa kunagi. Kus sa sellega! Ma olen sellegipoolest señorita riigi lõunapiiri tagant. Ilmselt on üks immigrant tema jaoks niisama hea kui teine, kuid tegelikult polegi lugu nii naljakas – Shelli pidi ema lausa paluma, et võiks minuga sõbrustada pärast seda, kui ta ema mu päritolust teada sai.

      Ma ei tee nalja. Shelli pidi oma friigist ema päevi anuma, et ta võiks sõbrustada minusuguse segaverelisega. Ta ema oli öelnud sõna-sõnalt, tsiteerin: „Ma ei taha, et minu tütar jõlguks ringi mingi oaõgijaga.” Tsitaadi lõpp. Kas te suudate säärast saasta ette kujutada?

      Kuid Shelli jäi ustavaks. Ta alustas näljastreiki, kuni ta ema oli sunnitud järele andma. Sellegipoolest ei meeldi mulle eriti seal olla, kui ta töölt koju tuleb.

      Kuid enne seda on meil Shelliga terve traditsioon. Kui me tema juurde jõuame – see on poolel teel koolist minu juurde –, viskame end siruli, sööme küpsiseid, joome šokolaadi, vaatame MTV-d, loeme ajakirju ja lobiseme poistest, kes talle meeldivad. Ilmselt peaksime küpsised ära unustama, kuid ärge unustage, et väljas hakkab külmaks minema, nii et see on täiesti võimatu.

      Kuid täna pole küpsiseid ette nähtud. Kui Becky oli Brad Kline’i ja tema spordijobude kambaga minema tõmmanud, arvasime Shelliga, et oleme puhtalt pääsenud. Jõudsime koolist umbes viie tänavavahe kaugusele ja mis te arvate, kes tuli oma mopeediga?

      Logan. McDonough.

      Shelli vaatab mind, nagu oleks tegu Põrguinglitega.

      „Mida me teeme, mida me teeme?”

      „Käitu tavaliselt.”

      Logan peatub nurgal meie ees, nii et me ei saa teda eirata. Ta võtab kiivri peast ja põrnitseb näokaitset.

      „Tahad sõita?”

      Vaatame Shelliga teineteisele otsa. Kumb meist?

      „Sina. Anika.” Siis ütleb ta seda uuesti, nagu endale. „Anika.”

      Shelli vaatab minu poole ja sosistab. „Ee… Friik?”

      „Ma lähen,” sosistan vastu.

      „Sa ei saa.” Nüüd tundub Shelli tõsiselt hirmunud.

      „Miks mitte?”

      „Sa tead küll, miks.”

      „Kas sa arvad, et ma põlen põrgus?”

      „Ei. Ma arvan, et Becky hakkab sind piinama, aeglaselt, ja sa tead seda.”

      „Me ei räägi talle.”

      „Ta saab teada.”

      „Ei saa.”

      „Ta saab täiega teada.”

      „See on ju lihtsalt üks rattasõit. See on… meie väike saladus.”

      Ja nüüd ma lähengi, et istuda Logan McDonoughi selja taha mopeedile. Kas te suudate seda uskuda? Tundub, et ka tema ei suuda. Ta põrnitseb mind, nagu poleks ta elu sees arvanud, et see võib aset leida, kuid samal ajal tema rind nagu paisuks pisut.

      Vaatan tagasi Shelli poole.

      Shelli on mingis katatoonilises seisundis. Lehvitan talle. Kuigi ta tahab olla vihane, tean, et ta ei suuda seda.

      Osa temast, kui tahes tilluke, armastab seda. Draamat!

      Logan annab mulle oma kiivri ja käivitab mopeedi. Kui ütleksin teile, kui mitu korda on ema mulle epistlit lugenud, et ma ei istuks kellegi selja taha mootorrattale – ja ma eeldan, et see käib ka mopeedi kohta –, siis arvaksite käigupealt, et olen maailma kõige halvem tütar. Ent siis te unustaksite, et (1) on külm, (2) koduni on peaaegu kaks miili ja (3) Logan paistab olevat äkki, üleöö muutunud selleks tüübiks sadamas tolles vanas mustvalges filmis, selleks naljaka suuga tüübiks, kes ütleb: „Ma oleksin võinud olla võistleja! Ma oleksin võinud olla keegi!” Või selles teises, kus ta ainult karjub kogu aeg: „Stella!”

      11

      Kas te olete lennanud kunagi ülima kergusega läbi õhu? Kas kunagi on olnud nii, et puud ja tuul ja majad ja kogu maailma kära, mida olete kuulnud, lihtsalt vihisevad teist mööda ja teie kohal ning siis tundub, nagu võiksite vuhiseda üles õhtupäikesesse ja võib-olla sellestki mööda? Üles-üles-üles erkoranži taevasse ning minema sellelt tobedalt kõik-räägivad-korraga-maalt? Noh, niisugune on tunne kojusõidul koos Loganiga. Me lendame läbi ja üle ja mööda ja vuhiseme-vuhiseme mööda kõigest ja kõigist, millel on tähtsust ja millel ei ole. Emal oli õigus, et ma ei oleks tohtinud mõne sellise otsa ronida. Ma olen konksu otsas.

      Vaene ema. Ta igatahes üritas.

      Selleks ajaks, kui me minu maja juurde jõuame, laskub päike puude vahele ning kõik muutub oranžiks-oranžiks-oranžiks. Logan peatub umbes kaks tänavavahet minu majast kaugemal, et ema mind kolledžini koduaresti ei paneks. Kui mu tobedad õed oleksid kodus, piinaksid nad mind selle eest mu elu lõpuni ja sõimaksid lipakaks. Peamiselt seepärast, et, teate küll, mis kõlbab ühele, peab kõlbama ka teisele.

      Ronin Logani mopeedilt maha ja ootan, et ta sõidaks minema loojangusse, kuid ka tema tuleb rattalt maha.

      „Kas saadan su ukseni?”

      „Mida? EI!”

      „Miks mitte?”

      „Nalja teed või? Mu õed varitsevad.”

      „Sul on õed?”

      „Mhm. Jah. Kaks tükki. Ja nad on ülinõmedad.”

      „Mul on kaks väikevenda. Aga nemad on tegelikult üsna nunnud.”

      „Oh, mul on ka kaks venda. Nemad on vanemad. Nemad pole ka nii hullud. Nad jätavad mu vähemalt rahule.”

      „Su õed on vist lihtsalt kadedad. Sa ju tead seda?”

      „Ei tea. Ma lihtsalt soovin, et nad eiraksid mind või midagi.”

      Päikesekiired paistavad puude vahelt ja kardan kohutavalt, et keegi võib mind näha. Võib-olla isegi Stacy Nolan.

      Vaat see oleks küll õnne pöördumine.

      „Tead, mida ma mõtlen?”

      Nüüd on ta näol kaval naeratus. Ma peaksin minema tõttama,