Valge varese anatoomia. Andrea Portes

saada Joeliga silmsidet. Naeratada või midagi.

      „Äkki soovite kohvi juurde?”

      „Oh ei, tänan.”

      „Aga ketšupit, äkki soovite ketšupit?”

      „Ee… ei. Tänan, meil on kõik korras.”

      „Sinepit?”

      „Mulle tundub, et meil on maitseainete poole pealt kõik korras, tänan.”

      „Olgu siis. Tundke söögist rõõmu ja tänan, et tulite Bunza Huti.”

      Nojah, võib-olla ei kukkunud see kõige paremini välja. Ma vist lihtsalt ärritasin isa.

      Kuulge, ma ju püüdsin ainult panna Joel Soreni tundma end kordki inimesena. See tähendab, kas te suudate ette kujutada, mis tunne on käia iga päev koolis, kus sind lakkamatult tõugatakse ja sul raamatuid käest lüüakse?

      Jumal küll! Becky isegi ei kontrolli seda enam. Vaat, kui võimas ta on! Tema lükkas lihtsalt lumepalli veerema. Ja nüüd on sellest saanud laviin. Ja vaene Joel Soren on selle alla maetud.

      14

      Mu vanematele on jäänud kindel mulje, et minu toast on võimatu õue hiilida. Vale! Ma saan aru, miks nad nii arvavad. Kui selles kindluses elaks keegi teine ja mitte minusugune kuritegelik geenius, siis oleks see tõesti võimatu. Lugu on nii: ma valisin meelega selle toa, sest see tundus võimatu. See oli minu teine käik. Esimene oli teha kindlaks, et tegelikult on see võimalik.

      Igatahes, täna õhtul on asi lihtne, sest kõik tunnevad huvi ainult selle jabura loo vastu, mis juhtus Oklahomas. Mingi tüüp sai teada, et tema naine magab oma Kmarti bossiga. Ma tean, et seda pole palju. Kuid siis otsustas see tüüp, et parim, mida teha, on minna Kmarti, tulistada bossi, tulistada oma naist ning koguni kõiki inimesi ümberringi, kellel polnud asjaga üldse mingit pistmist.

      Kokku sai surma kuus inimest, tüüp ise teiste seas. Emps ei lõpeta sel teemal paanitsemist. Aga ta ei mõtle selgelt, sest kui ta paneks kaks ja kaks kokku, saaks ta ise ka aru, et esiteks: see tüüp oli oklahomalane. Teiseks: see juhtus ülejärgmises osariigis. Ja kolmandaks: Lincolnis ei ole isegi Kmarti, lähim asub Omahas. Nii et kui ta paar sekunditki faktidele näkku vaataks, hingaks ta kergemini, teades, et sääraseid asju siin lihtsalt ei juhtu.

      Üritasin talle seda kogu õhtu pähe taguda, kuid ta on selle loo endale täiega pähe võtnud. Selles mõttes, et ta vahtis uudiseid, nagu oleks tsepeliin Hindenburg põlema läinud või midagi.

      Mis on mulle kokkuvõttes kasulik. Ja kasulik ka minu põrgulikule plaanile välja hiilida.

      See toimub nii. Magamistuba on teisel korrusel, sellel on kaks akent, mõlemad piklikud ristkülikud, umbes ainult poolteist jalga kõrged. Lisage nüüd see, et need käivad keskele kokku… ja meil on jutt umbes üheksatollisest praost, millest läbi pugeda. Lisaks pole midagi, millest kinni hoida. Isegi kui teil õnnestuks end mingi imega sellest tillukesest pilust läbi pigistada… mida te peaksite edasi tegema, lihtsalt minema lendama?

      Ainult et. Ja „ainult et” on alati olemas. Juhtumisi kasvab väljas tammepuu, mille üks oks ulatub aknast umbes kahe jala kaugusele.

      Teha tuleb järgmiselt. Ütled vanematele, et tahad varakult voodisse minna, magamaks end välja homseks suureks kontrolltööks, mis on mõistagi kujuteldav. Nad naeratavad ja patsutavad ennast seljale, mõeldes, et sa oled nii tubli ja nemad on saanud sinu kasvatamisega nii hästi hakkama.

      Ja siis ootad. Mingil hetkel lähevad nad oma tuppa koridori teises otsas. Telekas võib mängida, kuid see ei tähenda midagi. See võib jääda sisse terveks ööks ja terveks järgmiseks sajandiks, uskuge mind.

      Kui nende uks on umbes viisteist minutit kinni püsinud, tõmbad selga mis tahes hulluse, millega nad sind eesuksest välja ei laseks. Välja arvatud kingad. Kingad tuleb alla visata. Sul läheb oma jalgu vaja. Uskuge mind.

      Sa kangutad akna lahti, viskad kingad alla ning hingad sügavalt sisse ja välja. Pead tegema ennast nii kiitsakaks kui võimalik, et pilust läbi pääseda.

      Nüüd ronid jalgupidi voodile ja küünitad aknast välja, nii et oled põhimõtteliselt Supermani asendis, paralleelselt maapinnaga.

      Ja nüüd. Küünita aknast välja, siruta nii kaugele, kui saad, ja haara puuoksast kinni. Ära karda. Lihtsalt haara kinni. Jah, ma tean, et on kentsakas olla Supermani asendis aknast väljavenitatult nagu Gumby ja küünitada oksa järele, aga see töötab, usu mind. Olgu, ja nüüd vaata, et oks oleks sul kindlalt käes, ning tõmba-tõmba-tõmba, kuni oled aknast peaaegu täielikult väljas.

      Olgu, nüüd tuleb raske osa. Sul tuleb põhimõtteliselt saada jalad aknast välja kiikudes hooga lähima alumise oksani, mille külge tuleb klammerduda nagu ahv. Kui selle osa untsu keerad, siis kukud alla. Ja võimalik, et saad surma. Kuid sellest poleks midagi, sest siis ei tuleks sul vähemalt sisseastumiseksameid teha.

      Kui oled selle viimase ahviliigutuse sooritanud, oledki vaba. Sul pole vaja teha muud, kui puu otsast alla ronida ja – voilà! Seal sa siis lähed, mööda oma ärritavatest õdedest, kes flirdivad arvatavasti telefonis poistega, kes tahavad neile vaid püksi pääseda, mööda oma vendade toast, kus Robby vaatab arvatavasti oma minitelerist sporti ja Henry on peadpidi keemiaõpikus, sest kui ta Harvardi ei pääse, siis ta sureb.

      Kuid kes sellest hoolib, kui väljas on vabadus!

      Okei, ma tunnistan, et kohtun täna õhtul Loganiga. Ärge rääkige kellelegi. Shellil on kahtlus, et midagi toimub, sest need mopeedisõidud koolist koju muutuvad aina sagedasemateks ning kui aus olla, siis aina megafantastilisemateks. Nüüd, kui sügis hakkab kätte jõudma ja päike on loojunud, võid endal tissid küljest külmetada, nendel mopeedisõitudel kipub see nii olema.

      Me ei ole sugugi kogu aeg suudelnud, nii et korjake oma mõtted rentslist üles. See on rohkem nagu… Ta vuhiseb mööda, võtab mu peale ning siis lendame üle künka ja uuslinnaosa ning maailm on kui meie merekarp, kuid meil pole vaja sellest rääkida. Meil pole vaja millestki rääkida. Ja vahel me suudleme hüvastijätuks isegi midagi ütlemata. Ja siis annab ta mulle igasuguseid naljakaid kirjakesi, vargsi koridoris tunnikellade vahel, kuid me ei räägi ka seal midagi. Tegelikult on siin suur hulk mittemidagiütlemist. Nagu oleksime spioonid.

      Asi on selles, et Logan on kaugelt targem kui kõik need lollid ilma kaelata tüübid jalgpallimeeskonnas. Eriti Chip Rider, see, kelle kohta kõik muudkui ütlevad, et ma suren, kui ta mulle meeldima ei hakka. Täielik idikas! Tema arvates on Tšehhov „Star Treki” tegelane. Selles mõttes, et kui talle öelda: „Tegelikult, see Chekov, keda sa mõtled, see „Star Trekist”? Ilmselt pandi talle nimi tolle hoopis tähtsama Tšehhovi järgi, kes on ülikuulus näitekirjanik ja umbes nagu vene Shakespeare.” Kui talle seda öelda, siis ta lihtsalt vahiks sind oma tühja pilguga ja tal kukuksid hambad välja.

      Logan on aga kirjutanud salaja umbes viis näidendit, mis on ilmselgelt hiilgavad, kuid keegi ei tea sellest, sest need on tema õpikumapi vahel peidus.

      Kuna te ei suuda mõelda muust kui suudlemisest, siis palun, see on teile puremiseks: Logan on tõsiselt hea suudleja. Mitte et ma oleksin paljude poistega suudelnud. Ja „mitte paljude poiste” all pean ma silmas „mitte ühegagi”. Kuid olen näinud palju filme ja usun, et üldine pilt on mul olemas. Ja ma võin küll eksida, kuid mul on tunne, et on otsene seos selle vahel, kui palju keegi sulle meeldib ja kui palju sulle meeldib teda suudelda.

      Näiteks, kui Chip Rider oleks ka universumi parim suudleja, viiekordne maailmameister ja suudleks mind… vean kihla, et see ei meeldiks mulle niisama palju kui Loganiga suudlemine. Saate aru? See on minu teooria. Aga ma ei ole seda veel katsetanud. Ja ma ei saa Shellilt küsida, sest esiteks, noh, tema kepib kõigega, mis liigub, ja teiseks, siis saaks ta aru, et Logan on enamat kui lihtsalt ühine mopeedisõit. Becky ei tule kõne allagi ilmselgetel põhjustel. Ja muidugi ei saa ma küsida oma õelatelt õdedelt, sest nad lihtsalt kiusaksid mind lõputult, narriksid, võtaksid kinni, suruksid pikali ja sülitaksid mulle näkku. Ma tean seda. Nad sakivad täiega.

      Henry ei teaks samuti, sest ainus tüdruk, kellega ta on amelenud, on printsess Leia tema