Valge varese anatoomia. Andrea Portes

kui mina tean, oli ta ja võib endiselt olla pärast kooli kanepi suitsetamise ja Pink Floydi kuulamise meeskonna kapten.

      Igatahes liigub tema nimi täna hommikul kõikjal, sest räägitakse, et ta pistis Stacy Nolani paksuks. Ma tean. See algas esimeses tunnis pelga sosinana ja nüüd, vahetult enne söögivaheaega on crescendo ja tundub, et iga hetk teatab direktor sellest valjuhääldist.

      Becky on kui kurjast vaimust vaevatud. Ta on praktiliselt enne kella püsti, tormab koridori ja jääb Stacy Nolani kapi kõrvale seisma. On ärritav, et meie Shelliga peame seal seisma ja ootama, kuni Becky teeb mida iganes totrat, mis tal plaanis on, kuid see on kirjutamata reegel. Me peame sõna kuulama või surema.

      Vannun jumala nimel, et Stacy näeb Beckyt ja üritab kõrvale põigata, kuid see ei lähe läbi. Becky hõljub otseteed tema juurde, irvitades üle raamatukuhja.

      „Kas sa meid ei kutsugi?”

      Meie Shelliga seisame tagapool, valmis lömitama.

      Stacy tammub jalalt jalale. Ta nägu on tõmbunud nii valgeks, et väikesed tedretähed ninal torkavad veelgi rohkem silma kui tavaliselt. Ta ei suuda oma paksude pruunide salkude alt Beckyle otsagi vaadata, sest ta teab, et hoop on tulemas. Jessas, see on valus!

      „Kuhu…?”

      Ja nüüd kummardub Becky lähemale. „Katsikule ikka.”

      Märkan, et meie ümber on kogunenud päris palju rahvast ja kõik naeravad Becky väikese nööke üle. Küll ta on ikka naljakas!

      Vaene traumeeritud Stacy laseb kuuldavale tahtmatu piiksatuse, pöörab ringi ja sibab mööda koridori minema nagu rott, kellele on jalaga kõhtu virutatud. Becky vaatab heakskiitu oodates meie poole. Kuid mina ei suuda endast välja pressida midagi peale kohutava õõnsa tunde kõhus vaese raseda paaria Stacy Nolani pärast.

      Rahvas hakkab laiali minema ja Becky lihtsalt seisab seal, nagu tahaks meile väljakutse heita.

      „Mis teil viga on?”

      Meil Shelliga ei jää muud üle kui endamisi pomiseda. Minu meelest mõtleme me pomisemiseks lausa uusi sõnu välja. Mõned kisakoori tüdrukud itsitavad endiselt Becky väikese etteaste üle. Meie hoiame lihtsalt pilgu raamatumapil ja sibame tagasi klassi. Pärast viimast kella alustame pikka ja kurnavat koduteed.

      Esimesed kolm tänavavahet ei ütle me midagi. Kuid pole kahtlust, et see, millest me kumbki ei räägi, on Becky.

      Kõik armastavad teda, ometi on ta puhtakujuline lahjendamata kurjus.

      Kummaline on see… Pole ühtki selget põhjust, miks ta peaks säärane olema. Ta isa ei ole kurjategija ega ema kräkisõltlane, ta ei kasvanud lastekodus ega midagi säärast. See seletaks tema deemonlikke võimeid. Aga tema lihtsalt sündis, tegi paar reklaami Penney kataloogile ja abrakadabra: Peltsebul on valmis!

      Ainus võimalik õigustus on, et võib-olla hiilis mõni rahulolematu tont lastetoas tema hälli, võttis tema titekehas võimust ning otsustas alustada elavate seas laastamistööd kättemaksuna mingi tasumata ebaõigluse eest. See on tõesti kõige lihtsam seletus.

      Kuidas ka ei olnud, meie oleme aegamisi muutumas tema deemonikäsilasteks.

      Ja see pole amet, mida ma oleksin endale soovinud.

      Me oleme koolist umbes kuue tänavavahe kaugusel ja õhk on paks nagu kallerdis, enne kui asi jutuks tuleb.

      Mina hakkan esimesena rääkima.

      „See oli NII. NÕME.”

      „Ma tean.”

      „Ma mõtlen, tõsiselt.”

      „MA TEAN.”

      Paus.

      „Kas sa arvad, et see on tõsi?”

      „Mis, et ta on rase?”

      „Jah.”

      „Vist küll.”

      Paus.

      „Me peame midagi tegema.”

      „Nagu mida?”

      „Ei tea, tema eest välja astuma või midagi.”

      „Mitte mingil juhul! Me ei saa seda teha!”

      „Miks mitte?”

      „Miks mitte? Nalja teed või? Sest me oleme siin heas seisus, kui asjaolusid arvestada. Selles mõttes, et sina oled ju… etnilist sorti ja mina tõmban kõigiga ringi ning kumbagi meist pole selle pärast piinatud!”

      Paus.

      „Noh, aga kui me teeksime uue sõbrapundi või miskit?”

      „Kas sa oled peast segi? Becky lööks meid RISTI. Rääkimata kõigist neist, keda meil õnnestuks oma sõbraks saada. Mis tähendaks arvatavasti mitte kedagi.”

      „Aga peab ju olema midagi, mida me teha saame.”

      „Kuule, kui me Beckyle vastu hakkame, unusta parem ära. Ta pööraks meie vastu ja see oleks jube. Sa tead seda ju ise ka. Ei läheks kaht sekunditki, ja mina oleksin täiega prost ja sina nagu… tead küll, see i-sõna.”

      „I-sõna?”

      „Mhm. See i-sõna. Ja tema muidugi paneks midagi veel juurde. Nagu kutsuks sind… vampiir-immigrandiks.”

      „Vampiir-immigrandiks?”

      „Just. Vampiir-immigrandiks.”

      Kui me edasi kõnnime, hakkab hämarduma. Päike mõtleb, et võiks hakata looja minema. Meil mõlemal on jahe. Puud muutuvad tumedaks ja torkivaks. Nagu kavatseksid oksad end kohe välja sirutada ja meid ära kägistada.

      Mul on ainult üks mõte.

      Jessas! Ma ei taha, et mind kutsutaks vampiir-immigrandiks.

      6

      Kui tahate tõtt teada, siis näeb meie maja välja nagu Pizza Hut. Meil oli parim maja, farmimaja linna serval laudaga ja puha, aga meid löödi minema, et nad saaksid ehitada sinna Walmarti. Nii et nüüd elame eeslinnas majas, mille juurde võiks niisama hästi sisse sõita ja tellida kaasa kõrsikuid.

      Täna õhtul teeb ema lihahautist. Mina pean lõikuma porgandeid ja porrut ja muud sihukest. See on kõige turvalisem asi, mida ma teha saan, ilma et kõik ära mürgitaksin. Ma ei ole Betty Crocker. Mu vaene ema on minuga üritanud, kuid nüüd ta teab, et mul on võimatu teha süüa, ilma et ma midagi ära unustaksin ja kõike ära kõrvetaksin. Pealegi, kes tahaks nii palju pingutada ning kõiki neid tunde ja keskendumist raisata millelegi, mille mingi koll lihtsalt kahe sekundiga röhitsedes alla kugistab? Kogu see värk on nii nõme.

      Mõtlen tahtmatult Stacy Nolanile. Mida ta praegu teeb? Lebab voodis ja nutab? Kas ta on juba kooli vahetanud? Kas ta ootab tõesti Jared Kline’i last? Kõige rohkem tunnen end lihtsalt halvasti. Me oleksime pidanud midagi tegema. Me oleksime pidanud üritama teda kaitsta.

      „Kullake, kas miski vaevab sind?”

      Koorin. Lõigun. Viilutan.

      „Ei, tegelikult mitte.”

      „Oled kindel?”

      Mu ema on kõige suhtes säärane nups. Enamik tüdrukuid lausa vihkab praegu oma ema, te peaksite nägema Beckyt. Aga minu ema nagu lihtsalt teab täpselt õiget distantsi. Ta ei lömasta mind kunagi oma armastusega ega käi kunagi koos minuga poes. Ja kui mõelda, siis ei jaga ta kunagi ilunõuandeid, nagu teeb Shelli ema. Shelli ema on ilunõuannetes kõva käsi. Ta räägib sinuga nii kaua Color Me Beautifulist, meigisarjast, mida ta kasutab, et see paneb silmi pööritama. Aga minu ema mitte. Ta lihtsalt lükkab meid pärast hommikueinet – munad, pannkoogid, vahel röstsai – kooli, tuleb kell viis koju ja hakkab õhtusöögiga pihta. Aga saate aru, tal on asi kontrolli all. Nagu ta hooliks või miskit.

      „Olgu, võib-olla üks asi on.”

      Koorin. Lõigun. Viilutan.

      „Noh… kas tahad sellest rääkida?”

      „Stacy Nolan on rase.”

      „Mhm?”

      „Ja