Valge varese anatoomia. Andrea Portes

kaklus ämblikuvõileivaga.

      Teeme nii, et ma räägin teile oma putukasisemusest, kuid te peate lubama, et ei hakka mind haletsema, okei? See lugu pole mingi pisarakiskuja. Need on lihtsalt faktid. Lihtsad ja selged.

      Kui ma olin kolmene, siis minu isa krahv Chocula sisuliselt röövis meid ära ja viis endaga ühte lossi Rumeenias. Võib-olla oli see rohkem häärber. Igatahes, kolmeaastasele tundus see nagu loss. Mina, mu pärisõde Lizzie ja mu pärisvend Henry olime selles lossis praktiliselt ihuüksi ja krahv Chocula oli pool aega ära, aga see oli okei, sest kui ta kohal oli, tundus, nagu sööks kõndiv lummutis koos sinuga hommikuhelbeid. Ma räägin tõsiselt, see tüüp suutis juba ainult tuppa astudes sisuliselt õhu jäätada. Ja asi polnud selles, et oleksime teinud kunagi midagi valesti. Nalja teete või? Me olime selleks liiga hirmul. Oli selge, et kui me kas või tilga piima lossi kivipõrandale loksutame, klaasitakse meid kinni ja saadetakse fantoomtsooni, kust ei ole tagasipöördumist. Õnneks oli meil mõnda aega kena lapsehoidja. Kuid isa pistis ta paksuks ja hoidja lahkus.

      Mu emal polnud mingit võimalust meid tagasi saada, nii et ma pidin kümneaastaselt ise isale vastu hakkama, et viimaks koju ema ja tema uue mehe juurde pääseda. Nii et kokkuvõttes kasvatas mind kolmandast kümnenda eluaastani Rumeenia jääkülmas kivilossis viirastusetaoline vampiir. Ärge haletsege mind, see lugu ei räägi sellest. See räägib ämblikuhautisest.

      Vaestelinnaosa tüdruk ei teadnud, mis teda rulliuisuväljakul ootas, ja ma ei süüdista teda. Legendi kohaselt kiskusin ma tal juuksed peast, paiskasin pikali ja tagusin mitu korda oma rulluisuga. Kuid tegelikult see nii ei olnud. Pigem oli see kentsakas rulluisutants: me liikusime tõugeldes aeglaselt ringi ning sellele kõigele tegi lõpu väljaku juhataja. Kui täiesti aus olla, oli tulemus viik. Aga sellel tüdrukul oli vist üsna karm maine, sest pärast seda ei ole keegi minuga jamanud.

      Ka mu õed ja vennad ei jama minuga, kuid seda mitte üksnes põhjusel, et nad peavad mind närvesöövaks ega taha mind kuhugi kaasa võtta, vaid nad on ka mures, et hüppan nende valvekorra ajal lähimalt sillalt alla ja nemad pannakse selle eest eluks ajaks koduaresti.

      Robby ja Neener, mu kasuvend ja kasuõde, on sada protsenti puhtaverelised ameeriklased. Nende ema elab järve kõrval haagismajas ja seal on isegi hobune. Ja park. Vähemalt on mulle nii räägitud. Neil pole aimugi, kuidas neil on vedanud. Ma annaksin kõik isa eest, kes elaks haagises, mitte lossis, ja võib-olla kõlab see täiega alaarenenult, kuid proovige kasvada Nebraskas üles poolvampiirina.

      Mu pärisvend Henry ei hooli oma segaverelisusest, sest teab, et kui ta lõpetab Harvardi ja hakkab teenima miljardeid, ei hooli sellest keegi ning ta võib osta endale sõbrad sõbrapoest. Ja Lizzie. Noh, Lizzie on otsustanud segaverelisuse vahele jätta ja saada täiskiirusel superfriigiks. Ta on tõmmu. Ta on ulakas. Ta on õel. Ta on Joan Jett. Ta tapab su. Ja tema tunneb ära temast maha jääva laibarea järgi.

      Nii et tegelikult olen mina ainus, kes siin immigrandikompleksiga maadleb.

      Vean kihla, et teie arvates käin ma kõigi nende friikidega ühes koolis, kuid nii see ei ole. Jumal tänatud! Me elame kentsakas eeslinnapiirkonnas, kus võib valida Easti või Poundi keskkooli vahel. Mu õed ja vennad valisid Easti. Niisiis valisin mina Poundi. Tegin seda puhtalt enesekaitseks. Mu õed, eriti Lizzie, oleksid mind lõputult taga kiusanud, piinanud ja ahistanud, kui oleksin jala nende lähedusse tõstnud või sellest kas või mõelnud. Tänan väga. Keskkoolist oleks saanud mu isiklik Hispaania inkvisitsioon ristatuna Salemi nõiaprotsesside ja viimase kui filmiga, kus merejalaväe seersant piinab väljaõppelaagris oma käsualuseid, mida te olete eales näinud. Ei, suur tänu. Mitte mingil juhul.

      Seda naudingut ma Lizziele pakkuda ei saa.

      See toob meid mu ema juurde. Kes on tegelikult ainus korralik inimene selles majas. Ent kui te arvate, et ta otsis endale pärast Choculat täiusliku abikaasa, siis võite uuesti pakkuda. Tüüp, kelle ta leidis, on kuus jalga ja kolm tolli pikk, kaalub kolmsada naela ning seisab õhtusööki võttes järjekorras meie ees ja sööb kogu toidu ära. Kui meil veab, saame midagi head, kuid parem krabada, kuni selleks võimalust on. Ta ei räägi meiega kunagi, välja arvatud mõned mühatused, ning läheb pärast õhtusööki otsejoones oma tuppa, et lesida oma vesivoodil ja vaadata „Õnneratast”.

      Nii et põhimõtteliselt on mu pärisisa vampiir ja võõrasisa koll. Kui mu ema peaks kolmandat korda abielluma, siis kahtlemata libahundi või muumiaga. Olen kindel, et ta abiellus selle tüübiga, et ta lastel oleks kodu ja puha, kuid pagan küll, ma soovin, et ta oleks leidnud kellegi, kes oleks teinud ta õnnelikuks.

      Mul on ema ja enda jaoks põgenemisplaan, kus me jätame kõik need jobud maha, nii et tolmujutt taga, kuid praegu on mul käsil alles plaani teine etapp.

      Silmitsen köögis ema ja mõistan, et kui teha trajektoor Brigitte Bardot’st Jõulumemme juurde, siis oleks mu ema kolmandiku tee peal. Ta on täielik kiisu igas asjas ja väärib kahtlemata paremat kui see saastaauk.

      „Kullake, kas esimesel koolipäeval juhtus ka midagi põnevat?”

      „Mitte eriti. Logan McDonough on saanud mopeedi.”

      Ema teeb Mehhiko pajarooga, mis on meil sageli menüüs ja saabub tavaliselt esmaspäeva õhtuti, kui teisipäeval pole just plaanis taco’d.

      „Oo, vean kihla, et see oli tõeline pomm.”

      „Mitte eriti. Becky ütles, et ta on nohkar ratastel.”

      „See ei olnud temast kuigi kena.”

      „Tss. Mis iganes. Ta on paras mõrd.”

      „Kullake, sa tead, et mulle ei meeldi säärased sõnad.”

      „Ma tean. Ta ei ole jah kuigi kena.”

      „Aga kas sina ütlesid Loganile midagi kena? Vean kihla, et see oleks teda rõõmustanud.”

      „Mida?! Ei. Becky lööks mu maha.”

      Ema valab kartulilaastud potti ja tõstab pilgu. Rõhukoht.

      „Tead, kullake, ainuüksi see, et Becky midagi teeb, ei tähenda veel, et sina seda tegema pead.”

      „Muidugi. Ta on kõige populaarsem tüdruk, ema.”

      „Huvitav, miks?”

      „Ei tea, ta oli nagu modell või midagi.”

      „Modell?”

      „Jah.”

      „Huvitav, mille modell, võiksin küsida, kuna me elame säärases moetööstuse kantsis nagu Lincoln Nebraska osariigis.”

      „Ma ei tea. Äkki J. C. Penney kataloogi?”

      „Soh, see muidugi selgitab asja.”

      „Ema, sa lihtsalt ei saa aru, okei?”

      „Kullake, ma ei taha öelda muud, kui et sa võid talle vastu hakata…”

      „Sa mõtled nii nagu sina isaga?”

      Kuid ema ei haara sööta. Ta lihtsalt eirab mind ja paneb pajaroa ahju. Polegi tähtis, mu vennad tormavad tagaõuest sisse ja hakkavad köögikappe rüüstama, nagu oleks neli viimsepäeva ratsanikku Kansasest kohale kapanud.

      „Poisid, kuulake nüüd, õhtusöök on juba tunni aja pärast. Ma ei taha, et te oma isu ära rikuksite.”

      Oma toas saan maha potsatada, ilma et keegi juures oleks. Üks hüve, kui oled pere noorim, keda keegi ei salli, on oma tuba. Mõnda aega pidin jagama tuba Lizziega, kuid ma lihtsalt sõimasin teda õhtud otsa lipakaks, kuni ta anus, et ema ta mujale koliks. Kõlab õelalt, kuid asi on selles, et ta ei teinud muud, kui lobises õhtud otsa telefonis poistega, nii et mul oli võimatu õppida. Ta punastab ja itsitab ja hiilib pool aega majast välja, kuid ma ei räägi sellest kellelegi, sest saan seda kasutada väljapressimiseks. Nüüd jagab Lizzie tuba Neeneriga ja minul on päris oma tuba, mida kaunistada ja mõelda, kuidas Logan võttis maha kakskümmend naela ega näinud tegelikult kaugeltki paha välja.

      4

      Mu boss ei tea, et ma mürgitan teda.

      Ärge nüüd kadedaks minge, aga me saime