Viiv pikas sõjas. Leo Kunnas

jõe läänekalda kvartalid saavad oma puhta vee sealt. Sakslaste rajatud ehitis on pärit 1980. aastate algusest, kuid tehniliselt suhteliselt heas korras. Veepuhastusjaama eri rajatised võtavad enda alla mitme ruutkilomeetri suuruse ala, samas on kolonelleitnant Wesley’l selle julgestamiseks välja panna vaid üks USA kompanii ja üks kompanii Iraagi sõdureid. Seepärast on ta kindlaks määranud puhastusjaama kõige olulisemad haavatavad objektid, mida on vaja kaitsta. Need on pumbajaam 9 suure pumbaga, millest 6 on pidevalt töös, alajaam ning varugeneraatorid, juhuks kui vool peaks ikkagi katkema. Settetiikidele, kus vett puhastatakse ja klooritatakse, ei suudaks ükskõik kui suur isevalmistatud lõhkelaeng midagi teha, kuid kui sissidel õnnestuks pumbajaam rivist välja viia, oleks sellel väga rasked tagajärjed. Mitu väiksemat pumbajaama on ka Kharki ja Bagdadi vahel, koalitsiooniväed või Iraagi üksused julgestavad neid sama hoolikalt.

      Ning lõpuks umbes 40 000 elanikuga al Tarmiya, mida asustavad põhiliselt sunniidid (95 %). Soodsa Tigrise jõe äärse asukoha tõttu jagas Saddami administratsioon selles piirkonnas maatükke režiimile lojaalsetele ohvitseridele ja ametnikele.

      Kolonelleitnant Wesley´l oli plaanis kohtuda qadaa ehk kohaliku omavalitsuse esindajatega, sealhulgas ka šeigiga.

      Kohaliku omavalitsuse hoone oli seest puhas ja varustatud õhukonditsioneeriga, meile pakuti purk jääkülma SevenUp-i. Peale šeik Said Jassim Hameedi oli kohal veel kolm inimest, üks neist oli doktor al-Izzy, keda kõnetati pidevalt araabiakeelse sõnaga diktoor (eesti keeles arst, doktor). Kolm meest, kaasa arvatud šeik, kes loomulikult on ka qadaa juht, meie mõistes esimees, olid riietatud euroopalikult ning ainult üks meestest kandis araabiapärast pikka valget hõlsti disdashat ja traditsioonilist burnust.

      Kolonelleitnant Wesley´l ei olnud šeigile ega qadaale häid uudiseid. Sissitegevuse tase piirkonnas pole langenud, vastupidi, rünnakute arv on hoopiski suurenenud. Koalitsioonivägede võitlejad pole saanud omavalitsuse liikmetelt ega elanikkonnalt mingit informatsiooni sisside ega nende toetajate kohta. “Seitse kuud, mis ma siin olen olnud, olen ma pingutanud, et teiega konstruktiivset koostööd teha, aga tulemus on null. Võib-olla oleks mõistlik tuua linna Iraagi siseministeeriumi pataljon,” lõpetas ta oma sissejuhatava pöördumise.

      Tundus, et see ehmatas qadaaliikmeid. “Laa, laa (eesti keeles ei, ei),” seletasid omavalitsuse liikmed üksteise võidu, “seda pole küll vaja, me saame koalitsioonivägede sõduritega hästi läbi, Iraagi siseministeeriumi pataljoni pole siia üldse vaja! Nad võtavad inimesi ilma põhjuseta kinni ja röövivad meid paljaks!”

      “Mul ei jää palju muud üle, kui julgeolekusituatsioon enne põhiseaduse referendumit ei parane,” vastas kolonelleitnant Wesley selle peale.

      “Julgeolekusituatsioon on politsei probleem,” püüdsid qadaa liikmed kõrvale põigelda.

      “Ei, see on teie probleem,” vastas neile kolonel. “Ärge püüdke mulle tõestada, et sellises väikeses linnas nagu al Tarmiya te ei tea, mis toimub! Ning teie politseiülem on arreteeritud, kuna on korrumpeerunud ning tegi koostööd sissidega. Kas te tahate öelda, et ta on õige mees ning te ei teadnud, millega ta tegeleb?”

      “Meie küll ei teadnud, millega ta tegeleb,” põiklesid qadaa liikmed jälle kõrvale. “Valitsus on veelgi rohkem korrumpeerunud ja Iraanimeelne.”

      Samas stiilis dialoog jätkus mõnda aega. Siis tõi šeik lagedale hunniku araabiakeelseid pabereid. Tuli välja, et põhiliselt olid need palvekirjad ühe või teise koalitsioonivägede võitlejate poolt kinnipeetud isiku vabastamiseks. “See ja see, ta pole mitte midagi paha teinud! Ning too ja too, ta on hea mees, tal on naine ja viis last!”

      “Kuidas te nii hästi teate, kes teie linnas on head mehed, aga sissidest ei tea mitte midagi,” avaldas kolonel imestust.

      Sellelegi vastas šeik ehtsa araabialiku kavalusega: “Auväärsed inimesed käivad omavahel läbi, kurjategijad suhtlevad kurjategijatega!”

      Kuulasin vestlust tähelepanelikult ning oli selge, et šeik ega tema abilised ei anna ühtegi oma inimest üles, vastupidi, nad püüavad kolonelleitnanti pehmeks rääkida, et too hoopiski osa kinnivõetuid uuesti vabadusse laseks. Šeigil pole vähimatki võimalust koalitsioonivägedele kedagi välja anda, isegi kui ta peaks seda mingil põhjusel tahtma, sest tema autoriteet ja võim oma inimeste üle põhineb vastastikusel lojaalsusel. Kui šeik seda murrab, kaotab ta oma võimu või isegi tapetakse, aga seda ei saa ta endale lubada.

      Viipasin kolonelleitnant Wesley´le, et soovin sõna. “Auväärne šeik, kui te lubate, siis annaksin teile tagasihoidliku nõuande. Käskige oma inimestel sissitegevus lõpetada. Praegustes tingimustes oleks see kasulik nii teile, teie hõimule kui ka kogu piirkonnale.” Edasi rääkisin lühidalt meie metsavendade tegevusest 1940. aastate lõpul ja 1950. alguses ning sellest, kuidas pärast 1956. aasta Ungari rahvaülestõusu mahasurumist kadusid eeldused sissisõja jätkamiseks, kuna oli lõplikult selge, et mingit välisabi ei tule. “Te peate oma piirkonda ise kontrollima. Kui te seda teha ei suuda, saadab keskvalitsus siia valdavalt šiiitidest koosneva siseministeeriumi pataljoni või veelgi rohkem üksusi ning sellest tuleb teile palju rohkem probleeme kui koalitsioonivägedest,” ütlesin lõpetuseks.

      Qadaaliikmed ja šeik tänasid nõuande eest ning tundus, et nad on siirad. Ka kolonelleitnant Wesley tänas mind siis, kui me juba tagasi sõitsime. Olin skeptiline: “Ma ei usu, et nad mu nõuannet kuulda võtavad. On nad seitsme kuu jooksul, mis te siin olete olnud, teie nõuandeid kuulanud?”

      Linnas vaatasime üle maja, kus elasid ühe kinnivõetud mehe vanemad ja vennanaine. Too tabati teolt, kui ta püüdis isevalmistatud lõhkekeha paigaldada. Naine, keda tema mees, kinnipeetu vend, pidevalt on peksnud, oli andnud oma mehe asukoha ja tegevuse kohta informatsiooni, esialgu küll väga kõhklevalt. Kolonelleitnant Wesley tahtis teada, kas naisel on midagi uut teada anda, kuid selleks et vendade vanemad midagi kahtlustama ei hakkaks, kuulasime moepärast ka nemad üle ja korraldasime majas läbiotsimise.

      Isa ja ema, mõlemad juba eakad, vahest seitsmekümne aastased inimesed, vastasid loomulikult, et nad ei tea oma pojast midagi. Ema istus väsinult koridori tsementpõrandal, pikk maani ulatuv hõlst seljas, ja kordas ühtelugu: “Allahi nimel, ma ei tea, kus mu poeg on. Ma pole teda viis kuud näinud!” Kui tema käest mõne aja pärast sama küsiti, vastas ta, et pole oma poega neli kuud näinud. Isa, vööni paljas, kõhn, halli habemega, määrdunud kotiriidest püksid jalas, seisis kepile toetudes seina ääres, rääkis samuti, et ka tema ei tea midagi, poeg polevat pärast venna arreteerimist kodus käinud. Muidugi valetasid. Kuid mida võinukski neilt oodata? Naine, väsinud ja räsitud olekuga, nägu rätikuga kaetud, nii et vaid silmad välja paistsid, andiski oma mehe üles, rääkis sellest, millal nii tema kui ka ta sõbrad ehk teised sissid järgmine kord olid lubanud tulla. Mida võis temaltki oodata? Veel üks terake sissitegevuse õpikusse: naise peksmine võib lõppeda sellega, et ta annab peksja üles. Vaevalt et vana Alfred Käärmann taipas seda oma “Sissitegevuse käsiraamatusse” panna, kuna see oleks tundunud talle liiga absurdne.

      Tagasiteel al Tarmiyast nägime veel kahe õigel ajal avastatud isevalmistatud lõhkekeha demineerimist. Ootasime. Ühele oli demineerimislaeng juba külge pandud, peagi andis kume plahvatus märku, et sellega on asi ühel pool. Teise kallal tegi demineerimismeeskond parajasti tööd, mõnesaja meetri kauguselt võis näha, kuidas väike ja madal demineerimisrobot oma roomikutel aeglaselt lõhkelaengu poole liigub.

      Kell oli juba umbes 1830, kui Camp Tajisse tagasi jõudsime.

      10SEPT – Brigaadi vastutusalal leidis ööpäeva jooksul aset 4 märkimisväärset vahejuhtumit, sealhulgas 4 rünnakut, kaotusi polnud, seega rahulik päev. Diviisi vastutusalal põhiliselt 10. mägiküttide diviisi 1. BTG alal oli 21 rünnakut, samas üksuses sai 10 meest haavata.

      13SEPT, 17. päev

      11SEPT – brigaadile hea päev – vaid 3 vahejuhtumit, sealhulgas 2 rünnakut, kaotusi pole; diviisi vastutusalal oli 29 rünnakut, keskmisest natuke rohkem, vaenlase tegevuse raskuspunkt oli suunatud Camp Victoryle ja Bagdadi rahvusvahelisele lennuväljale.

      Eile umbes kell 1000 sõitsin koos