Viiv pikas sõjas. Leo Kunnas

ega käi väljas üksuste juures, ometi tegi näiteks kapten Andrew sõja algusperioodil kogu intensiivsete lahingute etapi läbi rühmaülemana.

      Samal ajal on võitlevad üksused pidevalt väljas, pataljoniülemad ja brigaadiülem on tihti oma üksuste juures, teevad kontrollkäike, on kogu aeg otseses kontaktis oma alluvate ülemate, sõdurite ning Iraagi sõjaväelaste ja tsiviilisikutega. Nagu ütles kolonelleitnant Quintas: “Ma õppisin ühel kontrollkäigul al Husseiniyasse rohkem kui kõikidest sellesse linna puutuvatest ettekannetest kokku!” Ses suhtes on USA sõjaväelastel samasugune lähenemine juhtimisele nagu Soome sõjaväelastel – sõjas toimub juhtimine eesliinilt.

      Võin öelda, et pärast isegi lühikest, nelja- kuni kuuetunnist patrulli, rääkimata pikematest, ei tunne küll enam vajadust täiendava kehalise treeningu järele. Oletan, et olen nädalaga kehakaalust vähemalt kilo kaotanud.

      Täna hommikul kell 0800 alanud nõupidamisel kanti ette, et eile kell 2140 tappis sisside snaiper tunnimehe, kes oli postil siinsamas, Camp Taji idapoolse osa ühes vahitornis. Mees kuulus kohalikku Iraagi armee üksusesse. Eelmise ööpäeva jooksul sai ka 6 brigaadi võitlejat kahes intsidendis haavata, toimus 9 suuremat vahejuhtumit, sealhulgas 7 rünnakut. Kogu diviisi alal leidis aset 26 rünnakut, mis on üsna keskmine arv.

      Eile ja täna olen mõnevõrra mõtisklenud selle sõja juhtimise probleemide üle. Sissiliikumisvastast sõda saab teatavasti teooria järgi edukalt juhtida kahte moodi, kas

      • ühe juhi meetodil või

      • nn komitee meetodil.

      Esimest meetodit kasutas tšekaa, hiljem GPU ja NKVD kõigi nõukogudevastaste sissiliikumiste mahasurumiseks, mis aastatel 1918–1956 Nõukogude Liidus aset leidsid. Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB), või mis tahes nime see ka eri aegadel parajasti kandis, oli sissivastase võitluse juhtiv organ ning selle kohalik ülem juhtis sissivastast tegevust. Näiteks Eestis 1940. -1950. aastatel koondas NKVD kokku kõikidest allikatest tuleva luureinformatsiooni ning juhtis NKVD üksuste, miilitsa, hävituspataljonide ning Punaarmee üksuste metsavendadevastast tegevust.

      Teist meetodit kasutas Suurbritannia koloniaaladministratsioon Malaisias sealse kommunistliku, Hiina eeskujust inspireeritud sissiliikumise mahasurumiseks 1950. aastatel. Kuni 1955. aastani olid sissid suhteliselt edukad, sest inglastel puudus mehhanism, kuidas koordineerida alal tegutsevate eri luureorganisatsioonide jõupingutusi ning kiiresti ja tõhusalt kogutud informatsiooni ära kasutada, samuti süsteem eri agentuuride (Suurbritannia Kuninglikud Relvajõud ja politsei, kohalik Malaisia administratsioon, politsei ning sissivastaseks tegevuseks moodustatud üksused) tegevuse juhtimiseks ja koordineerimiseks. Probleem lahendati nõnda, et moodustati nn komitee, mida formaalselt juhtis kohalik kuberner, kuid tegelikku juhtivat rolli täitsid Kuninglikud Relvajõud ning esindatud olid kõik asjaosalised. Ühiste jõupingutustega saadi sissiliikumisest jagu ning Malaisiast ei saanud Vietnami, Laose või Kambodža sarnast riiki.

      Esimene meetod pole Iraagis ilmselt rakendatav, sest siinne sõda on vaja järjest rohkem muuta iraaklaste oma sõjaks. Siin tundub olevat mitu probleemi. Esiteks, Iraagi kaitseministeeriumi ja siseministeeriumi ning neile alluvate armee ja politsei vaheline koostöö on nõrk. Teiseks, Iraagil kas puudub või pole kohapeal esindatud kaitsepolitsei taoline salateenistus, igatahes keegi pole siin sellest midagi kuulnud.

      Koalitsioonivägedel on hea koostöö Iraagi armeega, kelle tegevust meie vastutusalal brigaadiülem sisuliselt ka juhib, ning me saame informatsiooni, mida siin paiknevad Iraagi armee üksused koguvad. Kuid meil pole erilist kokkupuudet Iraagi politseiga ning me ei saa informatsiooni, mida neil õnnestub hankida. Politsei ei suuda isegi tavalise tänavakuritegevuse vastu tõhusalt võidelda, rääkimata võimekusest või motivatsioonist võidelda sisside vastu. Iraagil puudub organ, kes juhiks ja koordineeriks sissivastast kampaaniat nii kogu riigis kui ka riigi eri regioonides.

      Kui ma kapten Andrew´lt küsisin, kes juhib riigis sissivastast kampaaniat, vastas ta, et seda teeb vähemalt nime poolest Iraagi peaminister. Kuid mis aparaati ta selleks kasutab? Kas kohalikud provintside kubernerid, politseiülemad või sõjaväeosade ülemad juhivad kohapealset tegevust? Kes on juhtiv organ? Näib, et Iraagis pole ühte regionaalset juhti või ka regionaalset komiteed, kes kogu tegevust regioonis juhiks. Ilma selle strateegilise probleemi lahendamiseta võib ette näha sõja venimist ning kestva edu saavutamine on väga raske.

      Taktikalisel tasandil võiks parandada olukorda sellega, et senisest rohkem rakendataks Iraagi üksusi informatsiooni kogumise ja luure ülesannetes. Kuid kohalikul Iraagi üksusel, 9. diviisi 1. brigaadil on suuri probleeme. Määratud isikkoosseisust on ainult veidi üle poole komplekteeritud, pataljonid on tegelikult tugevdatud kompaniide suurused, ettekande järgi on hetkel 46 meest omavoliliselt teenistusest lahkunud ehk otsesõnu öeldes deserteerunud.

      08SEPT, 12. päev

      Eilse ööpäeva saldo: brigaadi vastutusalal oli 7 märkimisväärset vahejuhtumit, sealhulgas 5 rünnakut, kus 2 USA sõdurit sai haavata. Uus trend on pettelaengud, näiteks mingi sodiga täidetud kott, juhtmed küljes. Ka möödunud nädalal ei läinud meie brigaadil halvasti: 43 rünnakut, vähem kui üle-eelmisel nädalal, ning mitte ühtegi langenut.

      Diviisi alal oli kokku 27 rünnakut, seega augustikuu keskmine arv.

      Diviisi organisatsioon on väga huvitavalt üles ehitatud ning ütleksin, et lausa õpetlik. 3. jalaväediviisi staabi alluvuses on 5 brigaadi taktikalist gruppi (brigade combat team):

      1) 2. BTG/3. jalaväediviis (mehhaniseeritud),

      2) 48. BTG/Georgia osariigi Rahvuskaart (kergejalaväe brigaad),

      3) 1. BTG/10. mägiküttide diviis,

      4) 4. BTG/3.jalaväediviis (mehhaniseeritud),

      5) 3. BTG/1. tankidiviis.

      Nagu näha, on 3. jalaväediviisi staabi alluvuses ainult kaks orgaanilist mehhaniseeritud jalaväeüksust – 2. ja 4. brigaad. Lisaks neile on kaks kergejalaväeüksust: 10. mägiküttide diviisi 1. brigaad ja 48. brigaad, mis on Georgia osariigi Rahvuskaardi üksus, ning üks soomusüksus – meie 1. tankidiviisi 3. brigaad. Üks meie brigaadi üksustest – 1-11 tankipataljon – on praegu 10. mägiküttide diviisi 1. BTG koosseisus. Samamoodi nagu pataljonide tasandil, on ka brigaadide tasandil moodustatud brigaadi taktikalised grupid (BGTd) kergejalaväe, mehhaniseeritud jalaväe ning tankiüksused omavahel ristiallutatud, see tähendab omavahel segatud, saavutamaks taktikaliseks lahingupidamiseks optimaalset kombinatsiooni.

      Sellest võib järeldada, et Eesti kaitsevägi ei ole praegu veel maismaaoperatsioonide läbiviimiseks optimaalset kombinatsiooni saavutanud. Kaitseväe operatiivstruktuuris on praegu ja planeeritud kuni kümnendi lõpuni 9 jalaväepataljoni, neist vaid 1 mehhaniseeritud SISU XA-180 ratassoomukitega, mis on varustatud 12,7 mm kuulipildujatega.

      Operatiivstruktuuri põhiliste võitlusüksuste optimaalne kombinatsioon, mis meie piiratud ressursiraamistikus oleks järgmise kümnendi lõpuks võimalik saavutada, on 1 tankipataljon, 2 mehhaniseeritud jalaväepataljoni, sealhulgas üks neist ratassoomukitel, mis on jalaväe lahingumasinate konfiguratsioonis 30-40 mm pardakahuritega, ning vähemalt 8 kergejalaväepataljoni veoautodel.

      Võti ongi tanki-, mehhaniseeritud jalaväe- ja kergejalaväeüksuste kombineeritud kasutamises. Summa ehk lahinguline võimekus, mida nende kolme liidetava kokkuliitmine annab, on palju suurem kui üksuste lahinguline võimekus eraldi võetuna. Praegu aga on üks liidetav ehk tankiüksused selles tehtes puudu, seda eelkõige sellepärast, et paljud riigiametnikud ja poliitikud näivad tanke kartvat. Suurepärased võimalused, mida Saksamaa soomusüksuste vähendamine oleks andnud Leopard 2A4 tankide ning juurdekuuluva varustuse hankeks 5-10 % “poliitilise” hinnaga, on käest lastud.

      Iraagi sõjas oli kõrge intensiivsusega lahingute etapil tankiüksustel täita oluline roll vaenlase purustamisel. Praegusel, madalama intensiivsusega etapil pole 3. soomusbrigaad kaotanud ühtegi oma üle seitsmekümnest tankist, samal ajal kui mitukümmend Hummerit on rivist välja löödud. Isevalmistatud lõhkekehad ei tee tankile midagi, kui just pole tegemist väga suure lõhkeainekogusega.

      Pole ime, et tankid tekitavad sissides hirmu, kui