Viiv pikas sõjas. Leo Kunnas

suure palmisalu kõrval ümbritseb krohvitud savitellistest ja metallväravaga müüritis, kooliõuel lehvib lipuvardas Iraagi lipp. Samasugused põletamata savitellistest on ka kõik muud hooned, ainult selle vahega, et koolihoone on väljastpoolt krohvitud. Savitellistest ehitati siin ilmselt juba sumerite ajal. Ruume üle vaadates nägime, et mõnele kraanikausile polnud äravoolutoru pandudki, krohv juba pragunes, tellitud 15-kilovatise elektrigeneraatori asemel oli pandud 10-kilovatine, paaris kohas, kus ilmselt oleks pidanud olema õhukonditsioneer, haigutas seinas tühi auk, ning kogu ehitusplats oli loomulikult koristamata. Aga seinad olid enam-vähem sirged ning katus pea kohal, ka vesi ja elekter oli olemas, ning mis peaasi – lapsed paistsid rõõmsad ja õnnelikud. Ehitusprojektidega tegeleva pioneeriohvitseri kapten Blandingi sõnul ei näinud see hoone enne juurdeehitist ja remonti üldse kooli moodi välja.

      “See on enam-vähem parim, mis kohalikest ehitajatest võib välja pigistada, korrumpeerunud,” ütles ta skeptiliselt, kuid kirjutas siiski puudused üles.

      Vestlesime ka kooli direktoriga. Ta oli mures, et tema kabineti sisustus pole tähtsa ameti jaoks küllalt esinduslik ning küsis, kas ameeriklased ei muretseks talle uue mööbli. Vaatasin ringi, kabinetis oli täiesti korralik laud ning me istusime 1980. aastatest pärit kirjutes ekstravagantsetes tugitoolides, mille oli ilmselt mõni humanitaarabi organisatsioon annetusena saatnud, kohaliku standardi järgi korralikud asjad. Direktor küsis, kas me ei annaks talle sada dollarit Kalašnikovi automaadi ostmiseks ning kirjutaks välja relvaloa, sest kooli vara on vaja kaitsta.

      Imetlesin pioneeriohvitseri kindlameelsust, kui ta väga kannatlikult ja rahulikult selgitas, et tal pole lubatud USA maksumaksja raha kulutada koolidirektori kabinetisisustusele. Samuti selgitas ta, et korraldab koolide ja muude tsiviilobjektide ehitamist, aga tal pole õigust kellelegi välja anda relvi. Ta soovitas direktoril minna turule ja osta endale 10 dollari eest automaat ning seni, kuni ta hoiab relva koolis, ei küsi keegi temalt relvaluba.

      Pärast vandus kapten Blanding nurga taga mõned korrad südamest: “Ainus, mille üle see mees muretseb, on oma kabineti sisustus! Mees pole ehitajatele ühtegi märkust teinud, ammugi kätte näidanud, mida oleks vaja parandada, aga ometi on ta siin majas peremees! Initsiatiiv null!”

      Vastasin selle peale, et me oleme lihtsalt riigis, kus traditsioonilisele küsimusele shaku maaku (eesti keeles mis juhtus) vastatakse maaku shii, see tähendab, et mitte midagi ei juhtunud.

      Järgmine sihtpunkt oli väike pumbajaam naaberkülas, mille ehitamine oli ka just lõppemas. Meid võttis vastu mees, kes rääkis suhteliselt rahuldavalt inglise keelt. Ehituskvaliteediga olid samad probleemid, aga muidu tundus rajatis oma otstarvet täitvat. Kapten Blanding mainis, et juhul kui Iraagi irrigatsiooniministeeriumi ametnikud ehitise vastu võtavad ning on rahul, võib ta kohe raha ehitajale välja maksta. Varsti saabusid ametnikud kohale, muide kokkulepitud ajal, ning tundus, et erinevalt paljudest teistest, tegid nad oma tööd suhteliselt korralikult.

      Pumbajaamade ja muude hüdrorajatistega on siin see probleem, et neid peab valvama, vastasel juhul võivad sissid need õhku lasta. Koalitsioonivägede või Iraagi armee sõdurid ei valva väikseid külapumbajaamu, seda teeb irrigatsiooniministeerium. Mõned Ameerika Ühendriikide raha eest varem ehitatud väiksemad pumbajaamad on sissid hävitanud, valvurid on kas tapetud või põgenenud.

      Piirkonnad, kuhu niisutuskanalite võrgustik ulatub, on täis rohelust nagu kontrastiks hallikaskollasele savitolmule, mis katab maad seal, kus kanaleid pole. Märg pinnas on kleepuv savimuda, kuhu kinni jäänud Hummer üha sügavamale sisse vajub, nagu juhtus meie omaga, kui me otse üle põllu sõitsime. Teisel Hummeril oli meie sõiduki mudast välja tõmbamisega tükk tööd.

      Täismahulise sissivastase tegevuse n-ö pehmem pool on maailma avalikkusele suhteliselt vähe tuntud, sest tavaliselt head uudised uudisteagentuure ei huvita. Selliseid asju, millest eespool rääkisin, suuremaid ja väiksemaid veemajanduse, kanalisatsiooni ja elektriga seotud objekte rajatakse siin päris palju, samuti ehitatakse või tehakse korda koole ja haiglaid. Ainuüksi meie brigaadi alal kulutatakse selleks praeguse rotatsiooni, s.t ühe aasta jooksul 31 miljonit USA dollarit.

      Pärastlõunal tegeles sama meeskond hoopis sihtmärkide ala ülevaatamise ja tulejuhtimisega lahinglaskmisel, milles osales kahest 155 mm liikursuurtükist koosnev tulerühm, kelle ülesanne on olla Camp Tajis pidevalt laskevalmis, juhuks kui teistele üksustele peaks kaartule toetust vaja minema. Laskedistants iseenesest polnud väga suur – 11 kilomeetrit, laskmine täitis ühtaegu ka jõudemonstratsiooni ülesannet, samamoodi, nagu olid kopterite lahinglaskmised ühitatud reaalse läbiotsimisoperatsiooniga.

      Sihtmärkide alaks oli valitud suhteliselt suur ja lage väli, kus mingeid põllukultuure ei kasvanud. Võitlejad sõitsid paar ümberkaudset majapidamist läbi ning hoiatasid elanikke, et nad püsiksid mõne tunni kodus. Meil tuli mitu tundi oodata, kuni ka kopterid said piirkonna kohal kontrollringi ära teha. Higistasime põrgulikult, ilm oli tavapäraselt kuum, 6-8 tunnise patrulli ajal peab jooma paar liitrit vett.

      Suurtükiväelaskmised olid nagu suurtükiväelaskmised ikka, alguses lasti sihtmärgid sisse, tehti vajalikud parandused ning seejärel lasti juba efekti saavutamiseks.

      Laskmised ja teekond tagasi Camp Tajisse möödusid ilma vahejuhtumiteta, kell näitas umbes 1630, kui baasi jõudsime.

      17SEPT, 21. päev

      Brigaadiülem kolonel Bishop naasis eile puhkuselt. See oli huvitav kokkusattumus – ka Eesti jalaväerühm jõudis eile öösel Bagdadist siia.

      Mõni aeg pärast eilset hommikust nõupidamist kutsus kolonel Bishop ka mind vestlusele. Oletasin, et see on lühike sissejuhatav vestlus, aga see kestis umbes tund aega. Kõigepealt ma tutvustasin ennast – kes ma olen ja mis ülesandeid olen varem täitnud. Seejärel rääkisime pikalt sissisõjast siin ning sissisõja teooriast ja praktikast üldse, muuhulgas oli mul võimalus rääkida tähelepanekutest, mida olin jõudnud siin teha. Loomulikult kõnelesin ka oma murest strateegilise tasandi juhtimise ja koordineerimise pärast ning Iraagi kaitse- ja siseministeeriumi vahelisest nõrgast koostööst.

      15SEPT – ööpäeva jooksul toimus brigaadi vastutusalal koguni 15 rünnakut, kolm korda rohkem kui eelmisel päeval. Kaotusi siiski polnud, vaenlase tegevus oli keskendunud valdavalt Bagdadist põhja poole viivale Suurele maanteele.

      Diviisi alal leidis aset 48 rünnakut, jälle on sissid tekitanud suuri kaotusi tsiviilelanikkonna hulgas, umbes viiskümmend inimest on surma saanud.

      16SEPT – brigaadis oli 12 märkimisväärset vahejuhtumit, sealhulgas 7 rünnakut. Ka seekord pääsesime kaotusteta, sisside tegevus oli kontsentreeritud jällegi Suurele maanteele, punased rombid arvutiekraanil, mis märgivad sisside rünnakute kohti, olid koondunud enamasti maanteelõigule al Tarmiyast läänes.

      Brigaadi vastutusala läänepoolses osas on olnud väga vaikne peaaegu nädal aega, nüüd võib juba väita, et üle-eelmise nädala arreteerimised on sisside kohalikule organisatsioonile andnud märgatava tagasilöögi.

      Kogu diviisil täna nii hästi ei läinud, rünnakute arv vähenes küll 36le, kuid kahes eraldi intsidendis sai 3 meest surma.

      19 tsiviilisiku tapmine Lõuna-Tajis on jäänud ning ilmselt jääbki lahendamata mõistatuseks. Minu hinnangul pole meie vastutusalal ühtegi nii hästi organiseeritud ja varustatud sunniitidest koosnevat sissirühmitust, kes vastaks kohalikest elanikest pealtnägijate esitatud kirjeldusele mõrvad toime pannud üksuse kohta. Ka pole usutav, et Mahdi armee või mõni muu šiiitide poollegaalne sõjaline üksus tapaks lihtsalt niisama heast peast šiiite.

      Eile kulutasin mõned tunnid ka Eesti peaministri visiidiga seostuvate administratiivküsimuste lahendamiseks. Esialgses päevakavas oli ette nähtud peaministri neljast Camp Tajis veedetavast tunnist kulutada kaks ja pool tundi õhtusöögile, mille kestus oleks ilmne liialdus. Leidsime hea lahenduse, nii et brigaadiülem ja 2-70 tankipataljoni ülem esitavad oma ettekanded sealsamas sööklahoones, kus toimub õhtusöök, kuid väiksemas eraldi ruumis.

      Kolonelleitnant Quintas on planeerinud, et pataljoni ettekandest suurema osa esitab ESTPLA-11 ülem kapten Guselnikov. Hetkel on veel lahtine, kas brigaadiülem teeb