Võit depressiooni üle. Paul Gilbert

mis soovitatakse teatud häiret kogeval inimesel probleemi lahendamiseks läbi teha. Nii tehakse tõestatud väärtusega kognitiiv-käitumusliku teraapia tehnikad kättesaadavaks võimalikult laiale patsientide ringile.

      Eneseabiraamatud ei hakka kunagi asendama luust ja lihast terapeute. Paljud inimesed vajavad individuaalset ravi ning professionaali abi. Tuleb ka tõdeda, et hoolimata kognitiivkäitumusliku teraapia laialdasest edust, ei allu mõned inimesed sedalaadi teraapiale ning vajavad seetõttu teisi olemasolevaid teraapiameetodeid. Kuigi uurimused kognitiiv-käitumusliku teraapia eneseabiraamatute kasutamise kohta on alles varases staadiumis, näitab tehtud töö sellegipoolest, et väga paljudele inimestele piisab niisugustest käsiraamatutest täielikult, et saada oma probleemidest üle ilma professionaalse abita.

      Paljud inimesed kannatavad vaikselt ja salaja aastaid. Mõnikord ei õnnestu neil püüdlustest hoolimata saada asjakohast abi. Mõnikord tunnevad nad liiga suurt häbi või süütunnet, et oma probleemist kellelegi rääkida. Paljudele neist inimestest on kognitiiv-käitumusliku teraapia eneseabiraamatud tervistumise ja parema tuleviku päästerõngaks.

Professor Peter CooperReadingi ülikool, 1997

      Eessõna täiendatud väljaandele

      Esimene „Võit depressiooni üle“ valmis aastatel 1996–1995 ning ilmus 1997. Sellest ajast peale on raamatut lugenud paljud inimesed, kes on andnud ohtralt kasulikku tagasisidet selle kohta, mis neid raamatuga töötades aitas ja mis mitte. Olen võtnud neid soovitusi südamega ning peale mõne väikese sisulise ja stiililise muutuse täiendanud käesolevat väljaannet allpool kirjeldatud moel.

      Praegu on raamatus kolm depressiooni teoreetilisi põhjusi käsitlevat peatükki. Varasemas väljaandes ei teinud ma seost meie elulise olukorra, sellele meie poolt omistatava tähenduse ning stressi puhul tekkivate kehaliste vastureaktsioonide vahel piisavalt selgeks. Loodan, et sel korral olen olnud edukam. Lisaks olen ma selles väljaandes selgitanud mõningaid depressioonialaseid evolutsioonilisi ideid, mis kirjeldavad, kuidas loodus on muutnud võimalikuks inimese depressiooni tekkimise.

      Hulk inimesi tundis, et ma ei pakkunud mõttemudelite kasutamiseks piisavalt kohaseid nõuandeid. Seetõttu olen seitsmenda peatüki lõppu lisanud uue lõigu selle kohta, kuidas pakutud mõttemudeleid kasutada ning kuidas töötada välja isiklikud mõttemudelid. Mõne viimase aasta jooksul on meie töö näidanud, et need võivad depressioonist ülesaamisel osutuda väga kasulikuks, ning seitsmendas peatükis olen ma seda lõiku veidi laiendanud.

      Suurim täiendus raamatule on aga süütundest rääkiv 14. peatükk. Paljud minu patsiendid ja kolleegid tundsid, et see oli oluline puudujääk ning mul on hea meel, et suutsin selle teema uues väljaandes täielikult katta.

      Kahjuks ei ole depressiooni levik viie aasta jooksul, alates ajast, mil ma esimese väljaande kirjutamist alustasin, sugugi vähenenud. Elu on paljudele inimestele endiselt karm. Kuid inimestel tekib vähehaaval parem ettevalmistus möönmaks, et tegemist on depressiooniga või vähemalt emotsionaalse kurnatusega, ning sealt edasi professionaalse abi otsimiseks. Praegu pakub depressiooniravi ka enamik perearste. Seda raamatut võib kasutada koos medikamentoosse raviga, et saada nende kahe kombinatsioonist maksimaalse kasu. Lisas 3 on lühike lõik naistepuna (Hypericum perforatum) kasutamisest, sest selle taime depressioonivastase toime kohta tekib järjest rohkem tõendusmaterjali.

      Loodan, et minu kirjutamisstiil on jälgitav ja hõlpsasti mõistetav. Olen tänulik Di Woollandile kogu sekretäritöö eest ning Gillian Bromleyle asjatundliku abi eest raamatu toimetamisel. Suur tänu ka kõigile Constable & Robinson Publishing kirjastuse inimestele, kes on raamatusarja edule kaasa aidanud. Üle kõige loodan ma, et see raamat annab sissevaate depressiooni olemusse ning varustab lugeja vahenditega, mida depressioonist ülesaamiseks kasutada. Soovin, et sinu püüdlusi krooniks edu.

Paul GilbertDerby, november 1999

      Eessõna esimesele väljaandele

      Depressioon on kohutav seisund. Olles töötanud depressioonidiagnoosiga inimestega palju aastaid ning kuulnud selle aja jooksul palju erinevaid lugusid, kerkib nende kõigi puhul teravalt esile üks tunnus: depressiooniga kaasnev äärmine kannatus ja piin. Teine viis, kuidas ma depressiooni kohta teavet sain, oli isiklikul tasandil peaaegu kakskümmend aastat tagasi. Pärast mõnda suuremat elus toimunud tagasilööki leidsin minagi end äkki depressioonist. Hoolimata sellest, et olin depressiooni toimemehhanisme õppinud, polnud ma sellega toimetulekuks sugugi nii hästi ette valmistatud, kui ise arvasin. Minu depressioon oli kergemat laadi, kuid isegi see tõi kaasa ärevust, palju unetuid öid, kohutava tunde, et olen oma elu olulistes valdkondades täielikult läbi kukkunud ning sügava pelguse ja heitumuse. Uurimused ei räägi niisugusest heitumusest kuigi sageli, kuid ma arvan, et see on hea sõna, millega võtta kokku kõik see, mida depressioonis inimene tunneb. Ei saaks öelda, et tundnuksin suurt kurbust, mis tekib näiteks siis, kui jäädakse ilma kallist inimesest, vaid olin pigem hirmunud, kergesti ärrituv ja rõõmutu. Seega valiksin ma oma seisundi kirjutamiseks sõna „heitumus” või „heitumuses elamine”. Avastasin ka, et depressioonis inimene teeb kummalisi asju. Aegajalt istusin ma kell neli hommikul leiges vannis, et proovida üle saada ärritusest ja segasusest. Läksin tööle taksoga, sest ei suutnud bussiga sõita, ja kui mul tuli pidada loeng või kõne, tuli mind kempsust väevõimuga välja vedada. Kuid depressioon ei löönud mind siiski nii nokauti, et ma poleks suutnud funktsioneerida, nagu võib juhtuda mõne inimesega. Tervikuna eelistasin ma seda vaadelda aju oleku muutumisena, mille tõi endaga kaasa stress. Tõepoolest, minu esimene depressioonist kirjutatud raamat oli „Depression: From Psychology to Brain State” („Depressioon: psühholoogiast aju olekuni”). Kuigi mitte kõige vaimustavam pealkiri, ja praegu seda enam juurde ei trükita, kuid minu isiklik kogemus oli mind veennud selles, et midagi „juhtus minu peas” ja ma tahtsin uurida, kuidas sotsiaalsed ja psühholoogilised tegurid võivad tekitada bioloogilisi muutusi.

      Kurb öelda, kuid tundub, et mõned inimesed kuuluvad teatud tüüpi depressiooni esinemise puhul riskirühma, ja praeguseks me teame, et selles etendavad oma osa ka geenid. Olgugi, et mul pole mingit tahtmist depressiooni bioloogilist mõõdet alatähtsustada, on depressiooni teatud tüübid üllatavalt sagedased ning tõenäoliselt mängivad geenid pearolli vaid vähemusjuhtumitel. Elusündmused ja varase lapseea kogemused näivad olevat märksa tavalisemad depressiooni allikad. Kahtlustan, et nii oli see ka minu puhul. Veetsin oma kujunemisaastad Lääne-Aafrikas. See oli koht, kus valitses tohutu vabadus ning ma uitasin õnnelikult mööda metsikut sisemaad. Peaaegu aasta elasime me võsastunud kõnnumaal ilma veevärgi ja elektrita – ning ilma koolita! Mu mälestused tollest ajast on endiselt elavad ja värvikad ning kui taevas on hall ja ilm külm, meenutan ma suure kiindumusega seda põnevust, alatist sinitaevast ja ääretut avarust, mida Aafrikas elades kogesin. Tagasi sünniriigis Inglismaal, kus hakkasin koolis käima, oli mul raske harjuda selle keskkonna kitsenduste ja kalkusega. Leidsin ka, et olin oma haridusteel eakaaslastest maha jäänud ning mul oli tõsiseid probleeme inglise keelega. Kitsendused ja piirangud ei meeldi mulle tänase päevani ning tunnen end ahastes oludes hõlpsasti nurka surutuna. Elusündmused, mis minu depressiooni vallandasid, olid kõik seotud just nurkasurutuse, lõksuaetuse ja läbikukkumise tundega.

      Näen depressiooni meelte seisundina, mille tekkeks on inimolendil olemas sisemine potentsiaal – samamoodi, nagu meil on olemas potentsiaal hirmu, leina, seksuaalse erutuse ja muude sarnaste seisundite kogemiseks. Ja nagu iga meeleseisund, on ka depressioon seotud ajus toimuvate vägagi reaalsete biokeemiliste muutustega. Olen oma töös uurinud selle põhjusi, püüdes välja selgitada tüüpilisi tegureid, mis kallutavad depressiooni valla päästma. See on pannud mind mõtlema, kas depressiooni kogemise võime on ehk midagi niisugust, mis arenes koos inimesega, kui me rühkisime piki vaevalist ja konfliktiderohket arengurada roomajatest ahvideni ja sealt inimesteni. Ma ei jää sellele mõttele pikemalt peatuma, ütlen ainult, et depressioon mõjutab tõenäoliselt ka loomi. Nagu inimeste puhul, tundub depressioon ka loomadel tekkivat eeskätt siis, kui jäädakse ilma oma staatusest (saadakse lüüa), kaotatakse kontroll ja/või ollakse vaenulikus keskkonnas lõksus. Niisugustes olukordades tundub loomade aju lülituvat depressioonile sarnasesse seisundisse. Inimestel on meeleseisundite oluliste vahendajatena välja kujunenud signaalid