Truu petis. Helena Norman

ei ole just kuigi ilus tema poolt…

      Aitab! ütles Stewart otsustavalt endale. Mis sinuga, sõbrake, juhtunud on? Kas ümberringi on vähe naisi, et oled otsustanud äripartneri ette võtta? Midagi totramat ei ole lihtsalt võimalik välja mõelda!

      Ta heitis uuesti voodisse ja uinus seekord kiiresti.

      Erinevalt Stewartist uinus Ariel sel ööl peaaegu silmapilk. Aga kui ta ärkas, asusid viimase kahe päeva sündmused tema ette hoopis uues valguses kui eelmisel õhtul.

      Kõigepealt meenutas Ariel oma unenägu. Aga unes nägi ta… Stewart Hamiltoni. Kusjuures ta mitte lihtsalt ei suhelnud mehega ega teinud koos plaane, vaid hoopiski suudles. Ja-jah, suudles! Ja sellise kirega, nagu ta ilmsi veel kunagi ei olnud suudelnud. Uni oli nii magus, et ta kohe mitte kuidagi ei tahtnud ärgata.

      Vaid äratuskella tungiv helin segas Arieli edasi nautimast võluva Inglise aristokraadi suudlusi, kes kõigele lisaks ilmutas end talle millegipärast kaheksateistkümnenda sajandi ohvitseri mundris. Sellessamas Briti armee punases mundris, mis oli ajanud hirmu peale tema eellastele ameeriklastele Vabadussõja ajal.

      Jumal küll, mida kõike unes ei näe! mõtles ta pead raputades.

      Kohvi keetes taastas Ariel mälus kõik eilse õhtu sündmused. Ja üsna pea jõudis ta autosõiduni. Õigemini peatuseni, mille Stewart millegipärast oli teinud.

      Arvatavasti tunnetas Ariel nendel hetkedel esimest korda, et tema äripartner on väga veetlev mees. Just nagu ilmsi nägi ta teda enda ees: elegantses mustas ülikonnas, üleni kinni nööbitud beeži särgiga, korralikult kammitud mustade juuste ja salapärase naeratusega tundlikel huultel. Ta mäletas isegi mehe lõhnavee aroomi: kibekas-magus, soojade sandlivarjunditega, erakordselt meeldiv ja… ärritav. Ja-jah, nimelt ärritav! Tõsi, nendel minutitel oli Ariel püüdnud mitte nende ahvatluste konksu külge jääda. Kuid praegu, meenutades autosõitu Stewartiga, ei suutnud ta tundeid enam vaos hoida. Ja see ei meeldinud talle.

      Ariel tundis, kuidas ta süda tugevasti põksuma hakkas. Seejärel oli tal tunne, nagu oleks ta unest virgunud. Või õigemini öeldes kainenenud. Jumal küll, mida ta ometi teeb? Millesse ta kavatseb end mässida? Või on ta täiesti mõistuse kaotanud?

      Ei, ei seda mitte, mõtles Ariel, olles pisut rahunenud. Lubasin lihtsalt Alexil end selle hullumeelse ideega haarata. Samuti sattusin vastupandamatu Stewart Hamiltoni veetluse küüsi. See mees kahtlemata teab, kuidas inimesi oma pilli järgi tantsima panna. Pole siin millegi üle imestada – meie ajal on psühholoogid välja mõelnud nii palju metoodikaid inimeste tüssamiseks. Võimalik, et Stewart ei kasutanudki psühholoogilisi nõkse – ta tundus Arielile korraliku inimesena –, kuid John Alex oli küll vestluses temaga üht sellist metoodikat kasutanud – ta on ilmselt nende alal suur asjatundja.

      Olgu, lausus Ariel endale rahustavalt, peaasi, et sa õigel ajal aru pähe võtsid. Ja tõesti, milleni selles Stewarti avantüüris osalemine viia võib? Isegi, kui ta lõpus viiskümmend tuhat dollarit saab, siis kahju, mis on tehtud tema psüühikale, ei pruugi olla võrreldav selle summaga. Loomulikult saab tema psüühika traumeeritud. Ta satub olukorda, mis on talle täiesti võõras, võib isegi öelda – vaenulik. Ta peab kogu aeg näitlema, teesklema, valvel olema. Peale selle valavad Stewarti sugulased talle kaela terve hulga negatiivseid emotsioone. Aga tema endine naine… Pole veel teada, milleks see järjekindel tegelane võimeline on.

      Ariel kahtles, kas ta suudab sellises olukorras viljakalt oma kandidaaditöö kallal töötada. Mis siis, kui keegi Stewarti sugulastest võtab ja hävitab tema kaheaastase töö tulemuse? Seda pole ju raske teha, on vaid vaja tema tuppa tungida.

      Siinjuures oli veel üks negatiivne moment, millele Ariel kohe ei olnud mõelnud. Selle ajaga, mis ta lord Hamiltoni jõukas majas elab, võib ta luksusega harjuda. Ja pärast on tal väga raske endisesse ellu tagasi pöörduda. Heaga harjub ju kiiresti, halvaga aga…

      Kõik, ütles Ariel endale otsustavalt, aitab arutlustest! Sa katkestad kohe täna selle abielulepingu ega luba kunagi enam tõmmata end sellisesse avantüüri!

      Võtnud vastu otsuse, Ariel rahunes ja sundis end hommikust sööma. Ta vaatas kella. Aeg lähenes üheteistkümnele. Tuleb end kokku võtta, varsti tuleb Stewart.

      Just sel hetkel helises uksekell. Ariel avas ja sattus Stewartiga vastakuti.

      Tarvitses vaid meest näha, kui Arieli süda ohjeldamatult peksma hakkas ja hingamine raskeks muutus.

      Kui vastupandamatu ta ikkagi on! mõtles naine.

      Täna ei olnud Stewart nii pidulik kui eile. Tal olid jalas tavalised avaralõikelised tumehallid püksid, seljas must nahkpintsak ja kõrge kaelusega helehall sviiter. Ja selle suurepärase lõhnavee aroomi, mis Arieli nii erutanud oli, ei tundnud ta peaaegu üldse. Sellele vaatamata tundus mees talle veelgi köitvam. Köitvam ja… ihaldusväärsem. Jah, just ihaldusväärsem.

      Kuidas mul küll jätkus mõistust sõlmida fiktiivne abielu selle inimesega? küsis ta endalt segaduses olles. Millele ma küll mõtlesin? Kuidas ma kohe ei taibanud, kui ohtlik see on?

      “Tere!” ütles Stewart korterisse sisenedes. “Vabandust, et tulin pisut liiga vara, aga ma tegin valearvestuse.”

      “Pole midagi,” lausus Ariel viisakalt. “Seda enam, et sel ei ole nüüd enam mingit tähtsust.”

      Mees pöördus ja vaatas talle küsivalt otsa.

      “Ma ei mõista. Mida sa silmas pead?”

      Ariel hingas sügavalt sisse ja, sundides end mehele kindlalt silma vaatama, lausus:

      “Stewart, asi on selles, et ma mõtlesin ringi. Ma astun mängust välja.”

      “Mida?” soovis mees kuuldut korrata. “Millest sa, kurat võtaks, räägid?”

      “Ma ei abiellu sinuga ega sõida Inglismaale. Otsi oma avantüüri jaoks mõni teine tüdruk.”

      Mingi aja vaatas mees naist, nagu ei usuks ta oma kõrvu. Seejärel märkas Ariel, kuidas mehe kaelal hakkas närviliselt tõmblema sooneke, silmis aga süttisid raevukad tulukesed.

      “Kahjuks, Ariel, pole see võimalik,” ütles ta järsult, vasturääkimist mitte sallival toonil. “Ma ei hakka teist partnerit otsima, tahad sa seda või mitte.”

      “Kuid miks? Kas sul on raske mulle asendajat leida? Olen kindel, et paljud tütarlapsed oleksid meeleldi…”

      “Ei!” kraaksatas mees nii järsult, et Ariel astus hirmunult tagasi. “Ma ütlesin, et ei kavatse kedagi teist otsida ja ei pea ka vajalikuks põhjusi selgitada. Nii et,” lisas ta juba rahulikumalt, olles end kogunud, “mine pane end riidesse, me läheme moesalongi.”

      “Kuule, käi õige kuradile oma türanniseerimisega!” kähvas Ariel ärritatult, olles hingepõhjani pahandatud mehe sõnadest, eriti aga tema käskivast hääletoonist. “Tegelikult ka, Stewart, mida sa endale lubad? Ma ei tea, võib-olla oled sa kodus harjunud, et kõik sind poolelt sõnalt kuulavad, kuid minuga see trikk läbi ei lähe.”

      Arvatavasti ei oodanud mees temalt nii otsustavat vastupanu, sest tema nägu võttis jahmunud ilme, mis tegelikult Arieli naerma ajas. Kuid tal ei olnud plaanis oodata, millal mees toibub. Ta sammus kiiresti ukse juurde, avas selle ja suunas Stewarti koridori.

      “Mine ära, Stewart,” lausus ta rangelt. Kui mees endiselt end ei liigutanud, kordas ta pisut teravamalt:

      “Kao ükskord, kurat sind võtaks!”

      “Kuidas sa ütlesid?” kordas mees ennast liigutades. “Kao minema? Sina ütlesid mulle “kao minema”?!”

      Ta puhkes kõrvulukustavalt naerma.

      Nõutult õlgu kehitanud, astus Ariel kõrvale ja ristas käed rinnal. Ta ootas, et Stewart nüüd ometi lahkub, kuid mees ei teinud seda. Selle asemel, olles piisavalt naernud, läks ta ukse juurde, sulges selle ja pöördus siis Arieli poole.

      “Mu kallis,” hakkas ta rääkima pehme kannatliku häälega, mida täiskasvanud harilikult sõnakuulmatute lastega rääkides kasutavad, “sa nähtavasti ei taipa üldse, kellega sul tegu on.