Truu petis. Helena Norman

miss Donalds, jutt ei käi abiellumisest. Õigemini küll abiellumisest, aga… ajutisest.”

      Ariel pööras end järsult mehe poole.

      “Vabandust, ma ei saanud aru. Kurat võtaks, millest te räägite?!”

      Alex peatas auto teepeenral ja vaatas Arieli intrigeeriva, tähendusrikka pilguga.

      “Ma räägin ettevõtmisest, mis võib teile kenakese summa sisse tuua. Kui ma ei eksi, siis kusagil…” mees tegi paljuütleva pausi, “viiekümne tuhande dollari ringis, miss Donalds.”

      “Mida-a-a?!” venitas Ariel vapustatult. Seejärel vajutas järsult ukse käepidet ja väljus autost, lüües ukse enda järel tugevasti kinni.

      Kuid Ariel tundis halvasti Hymenaiose direktorit, kui arvas, et tal õnnestub mehest nii kergesti lahti saada. Enne kui ta jõudis lähedal asuva bussipeatuse juurde, sai Alex ta kätte. Ta hakkas sellise tulisusega naist veenma, et too ta ettepaneku ära kuulaks, et Ariel andis survet talumata alla.

      “Olgu,” lausus ta auto juurde tagasi pöördudes. “Ma kuulan teid ära. Kuid samas hoiatan kohe, et teil ei õnnestu mind mingisse seadusevastasesse afääri mässida.”

      “Midagi seadusevastast siin ei ole, vannun oma tervise juures!” pobises Alex kuidagi lipitsevalt talle järele lonkides. “Kohe saate teada asja sisu ja mõistate, kui ohutu ja kasulik see lugu teie jaoks on.”

      Lasknud Arielil autosse istuda, andis mees gaasi ja, vaadates kord teed ja kord oma kaaslast, võttis ette asja tuuma selgitamise.

      “Paar päeva tagasi külastas mind üks vana tuttav, kellega me koos Cambridge’is õppisime,” alustas ta. “Tema nimi on Inglise kõrgemas seltskonnas laialt tuntud, kuid teile ei ütle see ilmselt midagi. See on keegi Stewart Hamilton.”

      “Stewart Hamilton?” kordas Ariel. “Pole kunagi sellist nime kuulnud.”

      “Pole ka ime, kuna ta on inglane,” naeratas Alex. “Muide, teda ei kutsuta mitte mister Hamilton, vaid hoopis lord Hamilton. Parun Stewart Hamilton Sussexi krahvkonnast.”

      “Hmm! Noh, ja mida ta teilt tahtis?”

      “Ta tahab abielluda.”

      “Kiiduväärt ettevõtmine!”

      “Jah, aga abielluda ei taha ta tõeliselt.” Alex pani ette järjekordse sigareti ja pärast lühikest pausi jätkas. “Asi on selles, miss Donalds, et Stewart on juba abielus olnud. Tütarlapsega oma ringkonnast, mingi krahvi tütrega vist. Aasta tagasi ta lahutas. Aga häda on selles, et ta ei suuda endisest naisest kuidagi lahti saada. See tähendab, et see leedi tuleb ikka ja jälle tema juurde koju, kasutades ära Stewarti vanaema soosingut. Ja mitte kuidagi, mõistate, pole võimalik teda sealt eemale peletada.”

      “Kas see teie lord Hamilton ei ole proovinud temaga tõsiselt rääkida?”

      “Haa!” urahtas Alex. “Loomulikult on. Aga sellest pole kasu olnud.”

      “See tähendab, et ta tahab mehega jälle koos elama hakata?”

      “Arvata võib. Aga kuna Stewarti sugulased olid kategooriliselt lahutuse vastu, siis ei anta talle lihtsalt asu. Nüüd mõtlebki ta, kas mitte teist korda abielluda? Aga kuna uut naist vajab ta samapalju kui tunamullust lund, siis otsustas ta sõlmida fiktiivse abielu. Sellepärast ta tegelikult minu juurde tuligi. Et mina talle sobiva kandidaadi leiaksin.”

      “Selge,” muigas Ariel. “Kuid jääb selgusetuks, miks te just minu poole pöördusite.”

      Hymenaiose direktori silmad lõid kavalalt sädelema.

      “Selleks, mu kallis miss Donalds, on päris mitmeid põhjusi. Esiteks olete teie ameeriklanna, aga Stewarti vanaema vihkab ameeriklasi kõigest hingest. Teiseks, te sobite talle vanuse poolest: te olete kolmkümmend, tema aga kolmkümmend üks. Kolmandaks olete küllaltki kenake, kusjuures täielik vastand tema endisele abikaasale. Ja riskin eeldada, et te ei ole nii hästi kasvatatud…”

      “Mida-a?!”

      “Jumala pärast, ärge minust valesti aru saage! Ma pean silmas vaid asjaolu, et te ei saa tunda inglise kombeid, igasuguseid reegleid ja etiketinõudmisi, mis on kohustuslikud Stewarti ringkonnas. Ühesõnaga, teil pole midagi ühist pepside inglise leedidega!”

      Ariel vaikis mõtlikult mõne minuti ja pahvatas seejärel naerma.

      “Tundub, et hakkan asja sisu tabama,” ütles ta, vaadates lõbusalt agentuuri direktorile otsa. “See teie parun Hamilton tahab tuua majja naisterahva, kes mitte mingil juhul tema sugulastele ei meeldi.”

      “Just nii, miss Donalds.”

      “Aga miks?”

      “Arvatavasti selleks, et neid oma kodust eemal hoida ja ise rahulikult elada.”

      “Jah, aga mis tal pärast seda plaanis on? Sest meie abielu on ju ajutine, me lahutame varsti!”

      Alex kehitas õlgu.

      “Seda mina, ausalt öeldes, ei tea. Arvatavasti ei teata Stewart oma lahutusest neile. Või mõtleb midagi välja, astub näiteks uude fiktiivsesse abiellu… Noh, kuidas siis on, miss Donalds? Kas olete nõus? Arvan, et see oleks teie jaoks väga kasulik. Esiteks, abielulepingusse pannakse kirja suur summa, mille te lahutuse korral saate; teiseks, te võite pärast lahutust jätta mehe perekonnanime ja pole välistatud, et ka tiitli. Kolmandaks, vabandage mind otsekohesuse pärast, kuid minu arvates on parem olla lahutatud naine kui… hmmm… vanatüdruk.”

      Vanatüdruk! See pahaendeline sõnaühend toimis Arielile nagu piitsalöök. Loomulikult, pärast fiktiivset abielu ei saa keegi tema puhul kasutada seda alandavat terminit. Aga kohalikud keelepeksjad ju nimetavad teda seljataga juba niimoodi… Kuid nüüd see asi lõpeb. Ta teeb neile provintsi õelutsejatele ninanipsu, sunnib neid kadedusest lõhki minema. Isegi pärast lahutust ei saa nad talle ülevalt alla vaadata, sest ta on materiaalselt kindlustatud… ja, mis üsnagi tõenäoline – pärast lahutust ei pöördu ta enam tagasi sellesse kopitanud linna. Ostab Bostonisse korteri ja seab end sinna sisse.

      Viimane mõte tiivustas Arieli sedavõrd, et ta peaaegu hüppas istmel. Seejärel pöördus ta Alexi poole ja teatas pidulikult, et võtab ettepaneku vastu.

      2. peatükk

      “MIS SIIS IKKA, Ariel, kas tähistame meie tehingu sõlmimist?”

      Stewart Hamilton tõstis šampusepokaali ja naeratas oma vastas istuvale Arielile sõbralikult.

      “Seejärel tahaksin ma teiega arutada meie edasiste toimingute täpset plaani. Täpsemalt mitte plaani, vaid strateegiat.”

      Mees rääkis kiirustamata ja vist väga veenvalt, kuid Ariel suutis tema mõttekäiku vaevu jälgida. Õhtu šikis Bostoni baaris Uus-Inglismaal oli alles alanud ja Ariel vaevu toime tulnud pokaali šampusega. Kuid ta tundis end nii, nagu oleks ta purjus või alles ärganud.

      Pole ka imestada, kui tunned end rööpast välja lööduna, mõtles ta endamisi, kui sinu elu on ainult ööpäeva jooksul nii järsult muutunud.

      Ariel ei tahtnud uskuda, et tema vestlus Alexiga toimus alles eile hommikul. Tundus, et sellest on möödunud vähemalt nädal. Aga võib-olla tekkis tal selline tunne seepärast, et ööpäeva jooksul oli ta pidanud ära tegema nii palju asju.

      Kohe pärast läbirääkimisi autos sõidutas Alex ta Bostonisse ja tutvustas parun Hamiltoniga. Seejärel viis agentuuri autojuht ta koju, kus ta hakkas asju pakkima ja sellega tegeles ta hilisööni. Arielile, kes oli harjunud, et ta elu voolab tasapisi, oli selline kiirustamine ebameeldiv, kuid Hamilton tahtis võimalikult kiiresti Inglismaale tagasi pöörduda. Seepärast hakkas tema advokaat otsekohe abielulepingut koostama. Ja siis, kaks tundi tagasi leping allkirjastati. Pärast seda kutsus parun Arieli ühte Bostoni kõige kallimasse restorani – niiöelda abiellumist tähistama. Ning samal ajal rahulikus olukorras ka tulevikust rääkima.

      Heites pilgu luksuslikule saalile, mõtles Ariel, et tema niinimetatud abikaasa ei olnud teinud just kõige õnnestunumat valikut nii tähtsate läbirääkimiste