Truu petis. Helena Norman

ta istme seljatoele ja vaatas Arieli pika, tähelepaneliku ja juurdleva pilguga, millest Ariel ootamatult segadusse sattus.

      Muide, ainuüksi Stewarti lähedalolek pani Arieli kohmetuma. Pole ka ime, sest ta ei olnud kunagi suhelnud nii nägusa mehega.

      Tegelikult mitte nägusa, vaid veetlevaga, mõtles Ariel, libistades pilgu üle mehe korrapäraste, pisut kiskjalike joontega näo väljendusrikaste kuldpruunide silmadega tihedate ripsmete all ja tundliku, pisut kapriisse suuga. Ootamatult tabas ta end sellelt, et hakkab Leticia Hamiltonile kaasa tundma. Küllap on väga raske olla paar aastat sellise mehega koos ja siis temast ilma jääda.

      “Miks te mind niimoodi vaatate?” küsis Ariel. “Kas midagi on korrast ära?”

      “Oo, väga palju!” venitas mees paljutähendaval toonil, ajades Arieli veel rohkem segadusse.

      “Vabandust, kas te vihjate millelegi?”

      “Noh… näiteks teie riietumisstiil, mille, ma loodan, te varsti ära muudate. Sest teie armastatuim riietus – see on ärikostüüm, kas pole? Kinnine jakk, seelik, mille pikkus on allapoole põlve, pidulik pluus lipsukese või pitskraega. Aga külmal ajal kannate pikka mantlit või tolmumantlit. Ja loomulikult kübarad. Kas ma arvasin ära?”

      “Nojah, kuid ma ei mõista, mis selles halba on.”

      “Aga, vabandust, mis selles head on? See on ju nii kuradima igav!”

      “Kas tahate ütelda, et Inglismaal riietuvad minuealised teistmoodi?”

      Üle Stewarti huulte libises sarkastiline muie.

      “Inglismaal, mu kallis Ariel, kasvab igal aastal drastiliselt nende naiste arv, kes pole mehel olnud. Ja pole ka ime. Ma ei taha teid solvata, kuid kui avameelne olla, ei hakkaks mina kunagi huvi tundma naise vastu sellises nukras kostüümis nagu teil praegu on. Sellele lisaks veel sündsusetut kohviroosat värvi huuled.”

      “Muide, see on kõige moodsam huulevärv sel hooajal.”

      “Kes teile ütles? Näidake mulle seda kretiini ja ma tuuseldan teda!”

      “See on kirjas ühe tuntud firma kosmeetikakataloogis, kusjuures mitte Ameerika, vaid Inglise omas!”

      “Mida siis teha, rumalaid ja isikupäratuid inimesi on igal pool küllaga!”

      Stewart naeris salvavalt, vaatas siis Arielile lepitavalt otsa ja sõnas:

      “Jumala pärast, andestage, kui mu sõnad teid riivasid. Kuid ma tahan teid aidata. On lihtsalt väga kurb jälgida, kuidas selline veetlev ja tark naine ei oska ennast kasulikult ette sööta. Aga muide,” lisas ta kavalalt, “mulle tundub, et ma ruttan sündmustest ette. Pärast seda, kui olete paar-kolm kuud minu seltsis veetnud, te muutute. Ja seejärel leiate endale ilma probleemideta normaalse peigmehe…”

      “Tänan hoolitsuse eest,” lausus Ariel kuivalt, “kuid oma probleemidega tulen ise toime.”

      Mees muigas ja noogutas kinnitavalt pead.

      “Teistsugust vastust ma teilt ei oodanudki. Loomulikult tulete te sellega ise toime… sama edukalt kui siiani.”

      Ariel kehitas ärritatult õlgu.

      “Palun vabandust,” surus ta jäisel toonil läbi hammaste, “kuid mulle see jutuajamine ei meeldi. Oleksin teile väga tänulik, kui te edaspidi meie vestlustes taolisi teemasid ei puudutaks. See tähendab, mis puudutavad minu välimust, kombeid ja isiklikke probleeme.”

      “Kui kaua kestis teie kõige pikem romaan mõne mehega?” küsis Stewart, vaadates Arielile üksisilmi otsa.

      “See ei ole teie asi!”

      “Loomulikult ei ole. Aga ikkagi?”

      “Kordan, see ei ole teie asi!”

      “Selge.”

      Stewart ohkas sügavalt ja pööras võtit süütelukus. Kuid ta ei jõudnud veel gaasipedaalile vajutada, kui teda katkestas Arieli küsimus:

      “Aga kui kaua kestis teie kõige pikem romaan?”

      Tema imestuseks ilmus mehe näole segadus.

      “Ei oska öelda,” tunnistas ta kohmetult, “sest mul ei ole olnudki naistega tõsiseid romaane. Kõik olid sellised lühiajalised, ei enamat.”

      “Ahaa!” hüüatas Ariel võidukalt. “Tähendab, te pole kunagi naistega tõsiselt tegemist teinud? Nii et, mu kallis lord, kõigepealt seadke korda oma isiklik elu, seejärel hakake teisi abistama!”

      Ariel ootas, et mees vihastab, kuid too ainult naeris.

      “Mis siis ikka, üks-null teie kasuks,” lausus ta lõbusalt. “Ja et teile meele järele olla, siis isegi ei ürita revanši võtta.”

      “Aga proovige, vaatame, mis teil sellest välja tuleb,” salvas Ariel.

      Stewart raputas pead.

      “Ariel, aga niimoodi ei tohi ju meestega käituda! Mitte kellelegi meist ei meeldi, kui naine demonstreerib oma säravat loogikat või püüab vaidluses endale viimase sõna jätta!”

      “Võib-olla,” muigas Ariel, “kuid mina ei ole selline naine, kes ennast mehe järgi seadma hakkab. Isegi võimalus vanatüdrukuks jääda ei sunni mind oma põhimõtteid muutma.”

      “Ah, ja teil on veel põhimõtted ka!” hüüatas Stewart teeseldud ehmatusega. “Sellisel juhul tunnen kaasa neile hädavarestele, kes üritavad teile külge lüüa.”

      “Rõõmustage vähemalt selle üle, et teie nende hulka ei kuulu,” pareeris Ariel.

      Naerdes ja pead raputades andis Stewart gaasi.

      3. peatükk

      HOTELLI TAGASI PÖÖRDUNUD, võttis Stewart otsekohe riidest lahti, käis duši all ja heitis voodisse. Kuid vaatamata ilmsele väsimusele ei suutnud ta millegipärast uinuda. Miski ärritas teda, segades tema rahu. Varsti ta mõistis, mis teda niimoodi häirib. Ariel Donalds! Tema, täpsemalt suhtlemine temaga sisendas rahutust.

      Mõistes, et uinuda nagunii ei õnnestu, tõusis Stewart voodist, lülitas sisse öölambi ja hakkas suitsetama. Ta püüdis meenutada möödunud kahe päeva sündmusi, alates tutvusest Arieliga. Ja poole tunni pärast pidi ta tunnistama üht õiglast tõsiasja: Ariel meeldis talle. Ja üldsegi mitte nii nagu äripartner, vaid nagu naine. See veel puudus! Stewart kargas tugitoolist püsti ja hakkas rahutult mööda tuba kõndima.

      Hakates teist sigaretti tõmbama, püüdis ta kõik hästi läbi mõelda. Eilne kohtumine Arieliga Hymenayose kontoris… Stewart mäletas täpselt, et need mõned minutid, mil ta seal Arieliga suhtles, ei teinud teda tähelepanelikuks. Keskmise välimusega, pisut kinnine ja vanamoodsalt riietatud. Ühesõnaga – keskpärane naiivitar nende paljude seast, kellele Stewart tänaval kunagi tähelepanu ei pööraks. Ja ka siis, kui nad restoranis istusid, ei jätnud naine talle mingit erilist muljet, kuigi tuletas talle meelde muinasjutu Alice’it. Kuid tasapisi, nende vestluse arenedes hakkas Ariel talle huvitavam ja veetlevam tunduma. Ta leidis, et naine ei ole rumal, tal ei puudu terve mõistus ja ta on teravmeelne. See rõõmustas meest, arvestades, millise ülesande ta Arieli ette oli seadnud.

      Kuid ka siis veel ei puudutanud naine tema südamekeeli. Või… puudutas juba? Millal, mis hetkel ta mõistis, et naine talle meeldib? Ehk juhtus see siis, kui nad autos sõitsid? Vastust sellele küsimusele ta ei teadnud. See-eest teadis ta muud: talle ei meeldi üldse, et hakkab Arieli vastu huvi tundma. Ja mitte ainult sellepärast, et tõsine suhe mõne naisega ei kuulu tema lähiplaanide hulka. Asi on Arielis, täpsemalt tema iseloomus.

      Aga Ariel Donaldsi iseloom ei ole kahtlemata kingitus. Kui mõelda ainuüksi tema avalduse peale, et ta pole naine, kes end mehe järele seaks! “Isegi võimalus vanatüdrukuks jääda ei sunni mind oma põhimõtteid muutma!” tuletas ta meelde Arieli sõnu, mida ta oli lausunud mingi tobeda uhkusega. Stewart kehitas esialgu irooniliselt õlgu, seejärel aga jäi mõttesse. Ta jõudis järeldusele, et peab Arieliga suhtlema eranditult vaid ärilistes raamides. Ei mingit edvistamist ega flirti. Vastasel juhul kukutab ta