Tõsine inimene. Mudlum

oli haruldane oskus olla väga meeldiv. Ta sai kõigi inimestega hästi läbi. Oli küll näha, et ta meeleolu pole kõige parem, aga iial ei elanud ta oma paha tuju Ada peal välja ega tusatsenud või tujutsenud kordagi. Ikka oli tal varuks mõni lahke sõna või lootusrikas lubadus. Vahel ütles ta isegi „oi, Ada, sa näed täna nii kena välja!“ ja tõmbas oma rohelise tolmumantli selga, lükkas käed taskusse ning astus reipal sammul uksest välja. Adal oli kohe mitmeks päevaks siis hea tuju, kui ta muidu suuremalt üldse enam peeglisse ei vaadanud, siis paaril hommikul peale kiitust käis ta peegli ees juukseid krunni seadmas.

      Aga sügistalvine aeg hakkas kätte jõudma, Ada oli saaginud nii palju puid kui jaksas, ladunud need riita ja katnud musta kile ning telliskividega. Hommikuti tegi ta ahju tule, valvas kiivalt, et uksed-aknad kinni püsiksid, ja hakkas ilmutama tõsist pahameelt, kui Sułislawil ikka aken lahti oli. Esialgu rääkis ta kurje sõnu ainuüksi ahjusuule: „Pole ühtki puud saagind, ühtki tuppa toonud, pole ühtki korda kütnud, aga seda mõistab küll öelda, et täna on na külm. Eks sa küta siis, kui külm on, ja hoia aken kinni.“ Muidu ta kostilise tuppa ei läinud, isegi ei kiiganud, aga nüüd hakkas regulaarselt vaatama, kas aken kinni ja tuli kustus. „Raiskaja,“ pobises ta tigedalt tuld kustu ja akent krampi pannes.

      Kuigi selleks polnud mingit põhjust, hakkas heale emandale tunduma, et ta on ainult tüliks ees, et ta on köögis siis, kui ta võiks olla kuskil mujal, ja ükskord küsis Sulisław, kas ta mitte kunagi mitte kusagil ei käi. Ada käis poes, ja korra kuus – aga võib-olla ka harvemini – käis ta linnas ka, kui oli vaja arstile minna. „Mis sa teed siin kodus päevad läbi?“ küsis Sulisław Sawizsa Ada Noseki käest ja Ada tundis häbi; häbi, et ta on vana, et ta ei tee mitte midagi ja et tal ei ole mitte kuhugi minna.Sułislaw piiras peegli ees vuntse, kraanikauss oli pisikesi karvu täis, küsis Ada käest fööni, raputas oma silmini tukka, tõmbas khakivärvi mantli selga, torkas hiigelsuured kamassid jalga ja käed taskusse ning läinud ta oligi.

      1

      Ain Kaalep

      2

      Juhan Viiding