Tõsine inimene. Mudlum

Sahtlid käisid raskelt ja mul kästi neid muudkui koristada.

      Selle Signega me käisime talvistel õhtutel liugu laskmas, tänavatel olid pikad peegelsiledad jääst liuribad, mida vist ka hoolsad kojamehed laste rõõmuks ära ei liivatanud. Mäletan üsna selgesti, kuidas lumi öösel sädeles, külm näpistas ja meie vaatasime tähti ja rääkisime millestki, mis tundus tähtis. Ja mulle näis, et see sädelus ei ole mitte lume sädelus, vaid miski muu, mis sätendab, midagi salapärast ja kauget, sama kauget kui tähed üleval. Kodus sain pahandada, et olin jälle oma villaste labakute otsad katki närinud, see kuidagi ikka juhtus, märkamata, sest kindaots jäätas nii toredasti ära, kui olid sellega lumes soperdanud, üldse meeldis mulle kinnaste küljest lund lakkuda, aga seda muidugi teha ei tohtinud. Kindapuudust meil küll ei olnud ilmaski, maal olid lambad ja kudujad vanainimesed. Ükskord viidi mind suvel vaatama ühte mulle arusaamatu sugulusastmega vanatädi, kes oli täitsa pime, lamas voodis, väljas õitsesid murtudsüdamed, tema aga kudus valgest peenikesest villasest lõngast pitsilisi sõrmkindaid. Nii jäi mulle mulje, et pime olla tähendab seda, et sul on kogu aeg talv.

      Kui ma nüüd niimoodi mõtlen, siis tundus talv palju ilusam kui suvi, või kevad, või sügis, selles külmas valges sädeluses oli mingi selline rahu ja mõõtmatus, mida ma nüüd enam kunagi ei adu. See on õieti imelik, aga ma arvan, et on olemas mingid päeva arhetüübid, midagi, mida sa tunned vahel harva ära mõnes järgmises hetkes, aga väga harva, see läbistab sind nagu valuvihk, ilmutus. Niisama on see ühe vihmase päevaga kevadises sulametsas keset pajuurbasid, niisket uduvihma sajab, jalas on punased kummikud. See hetk on päris, kõik teised vaid tema jäljendid. Ja suvi on tolmune umbrohupuhmas värava kõrval, selle lõhn ja valgus, ja sa ei tea kunagi täpselt, kas see oligi sinuga, sinu elust, või tuleb see lihtsalt kui tõde.

      Kevade algust tähistasid esimesed paiselehed ja pikk retk sinilillemetsa. Sinna viis alguses tee läbi väikelinna eramajade rajooni, tõrvapapiga majad, sekka mõni kirjudest tellistest, eks nad tegid sellest, mida kätte said. Siis tuli lihakombinaat, ja ma ei valeta, selle kombinaadi ees oli bassein kolme purskkaevuga, kust purskas verist vett. Võib-olla ma nüüd liialdan, võib-olla oli see vesi ikkagi õiget värvi, aga päris kindlasti voolas veidi maad eemal jõkke punakaspruun oja ja lehkas vere ning roiskumise järele. Aga ma ei hoolinud sellest sugugi, see lihtsalt oli nii, üks osa olevikust, kevadekuulutaja, nii nagu ringrajale sõitvate motikate kiunumine, linnulaul või päikesekiir.

      Natuke maad edasi tuli sild üle jõe ja selle silla peal ma seisin alati tükk aega ja lasin end sõidutada, sest kui sa küllalt kaua voolavat vett vaatad, tekib tunne, et mitte vesi ei voola, vaid sina sõidad kiiresti-kiiresti edasi ja lainjad vesikasvud su all on paigal. Jões oli kaane ja puruvanakesi ja vesi oli seal selge, see sillaalune asus ülevalpool reoveeoja. Veel veidi kõndida ja algaski sinilillemets. Enne kui rada metsa pööras, seisis pesueht talu, pärlkanadega nagu vanade hollandlaste maalidel. Need olid imeilusad kanad, pruunid, sinakalt küütlevate kaeltega ja üleni valgeid pärlitäppe täis.

      Metsaalune oli veel lumelaikudes ja sinilillepoegi tuli sambla seest otsida. Enamasti läksid alati liiga vara ja nad olid veel nii pisikesed, et kimpu korjata ei saanud, siis võtsid neid nupse koos samblaga, et nad kodus suureks kasvaksid. Kevade edenedes tuli matkata teisele poole, minna majatagust kruusateed mööda garaažibokside juurde, seal kõrval oli kasevõsa ja palju, palju pääsusilmi, jõeäärsel luhal sealt veel edasi aga kasvas kullerkuppe. See oligi mu lemmikum jalutamise koht, ma käisin seal oma koera treenimas, õpetasin teda üle oksa hüppama ja painutasin talle pajuvitstest sellised kaared, mille alt ta läbi roomata saaks. Rohi oli seal niiskel jõeäärsel lodul tihe, metsik ja kõrge, aga mingi rada oli tallatud jõeäärt pidi ja see läks päris kaugele… ma ei tea kui kaugele ja kuhu, sest ma ei kõndinud iialgi selle lõppu. Kui rajad ülepea lõppevad. Nad lihtsalt kustuvad, kui neid enam ei kõnnita. Niimoodi kadus ka see rada, mida mööda me maakoju läksime, see läks okastraatide vahelt ja läbi kadakaste karjamaade ja läbi metssigade songermaa ja läbi vana Sonni talukoha, kus kasvas ikka ohtralt maasikaid, kuni keeras meie külavahe savitee peale välja. Õhtuhämaruses lendasid läikivad juuskullid, kihutasin nende eest minema, sest vananaiste jutu järgi lendavad need juustesse kinni nagu nahkhiired. Ei ole enam neidki radu, mida mööda mindi mere äärde lehmi otsima, kui nad kuumal päeval ennast vette jahutama olid läinud, ei vii enam ükski tee Mehekarele, Põdrakarele, üksiku puu ja allikakoha juurde kivikangrus.

      Ja nii näen ma oma vaimusilmas imelikke amööbikujulisi geograafilisi laike, ülaltvaates, kuhumaani mu mõtete rajad võivad minna ja kust edasi neil pole enam mingit pidet. Nende amööbide küljes on nagu nööbid need kohad, mis on paigalolevad maamärgid – kodu, see koht, kus ma kaua seisin, või mõni pood või ajaleheputka.

      Ükskord kõndisin mööda rajatut teed, sumpasin läbi pilliroo, ja seal, kõrges roos, päris küla lähedal, aga leidmatult, valendas hiiglaslik täiesti valgeks pleekinud lehma luukere. Kui ma sellest rääkisin, siis keegi ei uskunud ja hakati arutama, millal, kus, kelle lehm, keegi ei teadnud. Rohkem ma sinnakanti uitama ei läinud, aga võib kindel olla, et ta on seal nüüd ja saja aasta pärast ja veel kauemgi. Kui ma ülalt vaatan, siis ma näen teda.

      Ja nagu õrna hariliku pliiatsiga vean ma oma peas tänavate ja teede niite kodulinnas. Juhkentali tänav, kus oli Salduse pood, sest me olime selle Läti linna sõpruslinn, sealt sai osta hea vedamise korral plastmasskarbis india pähkleid šokolaadis ja kasemahla kolmeliitrises purgis, kasemahl oli nagu mingi võluvesi, vaatad klaasi, seal on tavaline vesi, aga kui jood, on see magus ja natuke hapu ja hea. Ja teine tänav, mille nime ma enam ei mäleta, kus olid spordikaubad, sealt ma ostsin sulgpallireketid ja puldantelgi ja jalgrattapumba ja nahast palli, seal müüdi ka õngesid ja konkse ja värvilisi kalakujulisi lante ja plastmassist kärbseid, mida sai toidu sisse sokutada. Või mäealune tänav raamatukogu ja kunstiringi hoonega, mis oli üks väheseid uhkeid ehitisi linnas, endine tütarlastegümnaasium, laiade treppide, kõrgete lagede ja kipsstukist kaunistustega.

      Oma kodumaja näen ma tihtipeale unes. Mingil seletamatul põhjusel on temaga muidu kõik korras, alles on mustad raudpostid, mis hoiavad paraadna kohal olevat varikatust, uks, puust postkastid, halli-valgega laudadest rõdud, aga treppidega on kogu aeg midagi korrast ära. Kas neid pole ülepea või on seal mingid ajutised ehitamiseaegsed ebakindlad moodustised, või on mõnedest korrusevahedest treppe puudu, igatahes on ohtlik ja raske pääseda koduukseni või siis vastupidi, ülevalt alla.Õuepealne oli piiratud kolmest küljest majadega, meie viiekordsele oli nurkapidi külge poogitud üks MEK-i kolmekordne, seal elasid igasugu bossid, vastas aga oli seitsmekordne, nukeline ja suur ja sellel omakorda oli tiib, nii et tegelikult moodustus peaaegu igast küljest suletud hoov. Hoovis olid tavalised asjad, vaibakloppimispuud, karussell, liivakast, paar turnimispuud tittedele. Mitte rohkem kui mõned autod, need olid enamasti garaažides peidus, ja kellel ja milleks ülepea mingi auto. Aga üks auto, mis oli, oli kena must Pobeda ja too kuulus meie tuttavatele, me käisime sellega marjul ja seenel, keldris seisid vaarikakompotid ja pohlad vee sees piimapudelites ja seenepurgid ja Visu suusad ning kelder ise oli labürint, need pinnulistest laudadest kuurid keerlesid ja hargnesid, seal oli ootamatuid soppe ja tühikuid, ülepea oli see natuke imelik, õudne ja teistmoodi lõhnav koht, lõhnas mulla ja lubja ja puidu järele.

      Õues oli tavaliselt üks Regina-nimeline lapsuke, kes alailma viskas ennast selili maha, siputas jalgadega ja kisas vihaselt, ja üks väike must koer, kes jooksis haukudes kõikide autode järele. Seal olid ka teised lapsed, kes mängisid keksu või koera, keerukuju või kapsapead või värve ja vahel ka nõia maja.

      Nõia maja oli selline mäng, kus asfaldile joonistati kriidiga suur spiraal, nagu teokoda. Sinna sisse joonistati kapid ja lauad ja toolid ja lambid ja kingad ja igasugused asjad. Ukse ette tehti uksekell ja ennäe, seal seisiski nõid ja helistas till-till-till… siis sa pidid kiiruga minema ja peitma ennast mõne kinga või kapi sisse. Reegleid ma enam ei mäleta, aga noh, selge on see, et kelle nõid kord kätte sai, sellest sai järgmine nõid.

      Ja nüüd ma näen, kuidas ma peidan ennast oma aknaalusesse tooli, kuidas see on mu viimane ja ainus pelgupaik, sinna tahan ma, istuda kohvi ja suitsuga, selg vastu seina, küünarnukk köögiletil, koerad sööki nurudes vahtimas. Kas võib olla, et kollane naine on juba sinu linnas, sinu