Tõsine inimene. Mudlum

saiakesed, ülevalpool, astmejagu kõrgemal, väike kohvikuosa. Paistis, et nad hakkavad varsti sulgema, sest päevalõpukoogid olid soodsamalt saada. Ma palusin valge kuuega müüjalt igast koogist ühe, need olid uskumatult ilusad, profitroolid, beseed, läikiva vaaba ja tuhksuhkruga, šokolaadist viguritega, igaüks nagu väike tükike ilu ja õndsust. Need pakiti mulle krabisevasse tsellofaankarpi, mille ma kohmakalt vastu võtsin ja mis millegipärast kohe mu sõrmede vahel laiali lagunes, nii et muist kooke pudenes maha ja osa olid muljutud ja kaunistused kõik lömmis.

      „Oh! Andestust, ma ei tea, kuidas see juhtus, ma kogemata, ma koristan ise kõik ära ja maksan kõik kinni! Tõesti tuhat vabandust! Kas te saaksite mulle tuua kühvli ja harja?“

      Ilus mustade juustega meesmüüja naeratas mulle leti tagant veel magusamalt kui enne. Ja vastas veel lahkemalt ja viisakamalt: „Ei tule kõne allagi, see oli õnnetus, me ise koristame ära, oleme nagunii kohe sulgemas. Kohe pakin teile uued koogid.“

      Ja jälle osutasin ma sellele ja teisele koogile, mõtlemata, mida see mu rahakotile ja taljele teha võib. Seekord pakiti need klaasist karpi, mille peal oli reljeefne õuna kujutis. Vaevalt sain karbi õrnalt ja ettevaatlikult kätte võtta, kui see nagu iseenesest kõigepealt murdus pooleks ja siis veel omakorda väiksemateks tükkideks ja vajus mu sõrmede vahelt killupuruna koos kookidega hääletult pehme vaibaga kaetud põrandale.

      Olin ehmatusest tumm. Taevake, mis lahti on? Kas mu kätel on midagi viga? „Appi,“ sõnasin vaikse ahastusega, „appi.“

      Tagumisest kohvikuruumist kiikas välja teine sama mustajuukseline ja lahkusest nõretav kelner. Ta naeratas kavalalt. „Koogid on nüüd vist otsas,“ ütles ta, „aga seal letis on veel pirukaid, minge võtke ise.“

      Pirukad olid ülestõstetava pleksiklaasist kaane all, lõhnavad, suhkrused, õhulised, kerged nagu pilvetupsud, nende all läikisid rasvaplekilised pitsilise äärega valged paberid. Tõstsin väga ettevaatlikult kaane üles ja hakkasin õrnalt ükshaaval paberist kotti õngitsema neid saiakesi, mis olid kindlasti millestki magusast tehtud. Leti taga oli riiul, millele olid kenasti tagurpidi, suud allapoole, ritta laotud lateklaaside read. Kuidagi mu käsi vääratas, ma tõukasin kergelt letti, et tasakaalu jääda, ja terve kohviklaaside rivi lendas aegluubis allapoole, et siis kivipõrandal kõrvulukustava klirinaga kildudeks lennata. Pehme vaip oli ainult külastajate poolel, leti taga oli karm klinkerplaat.

      Seisin segasena nagu unes. Tagant ilmus kära peale välja veel kaks valges kuues isandat.

      „Maksan kinni, koristan ära,“ sosistasin vaikselt, „aga palun andke mulle kohe midagi magusat!“

      Ja siis nad tulid, lahkelt naeratades, lohutades mind, et pole midagi, ise omavahel rõõmsalt silma pilgutades ja vaikselt irvitades kunde üle, kes käitub nagu halvas komöödiafilmis, nad panid mulle oma kätega suhu magusaid, hõrke küpsiseid, olid üliviisakad, magus voolas üle minu, täitis mu meeled, ma olin õnnelik ja kurb ühteaegu.

      „Tulge homme jälle, siis on meil suurem valik,“ ütles üks. Ja teine lisas:

      “Oli rõõm teid teenindada.“ Ning kolmas avas mulle raske, kuldsete tähtedega ukse.

      HEA EMAND ADA NOSEK JA TEMA KOSTILINE SULISŁAW ZAWISZA

      Hea emand Ada elas üksi. Lapsed olid suureks kasvanud ja mehestki oli ta ausal teel ilma jäänud, Ada oli lesk. Nii möödusid ta päevad rahulikes askeldustes, vahel saagis õues pisut puid või nokitses natuke aias, koristas tube ja vaatas õhtuti vanu fotosid. Söögi peale ta palju ei kulutanud, sest söömine ei valmistanud talle ammu enam mingit rõõmu; hommikuti tegi sageli mannaputru, õhtuks kahe muna omletti, sageli unustas üldse midagi teha. Kohvi hea emand Nosek armastas, ja hoolitses ikka selle eest, et kodus kohvivalget oleks, suhkrust aga suuremat ei hoolinud, seda kulus ainult mõnikord harva külaliste peale.

      Ükskord tuli talle külla mehe vennapoeg, noor Zawisza. Ada mäletas teda ikka väikese rübliku poisina, kes alailma ringi tuiskas, käed-jalad vehkimas, väga rahutu ja rõõmus laps. Nüüd oli ta juba suur mees, kolmkümmend või natuke peale, vuntsidega, rohelise khakivärvi tolmumantliga. Emand Nosek keetis külalisele suure tassitäie kohvi, lisas hulga piima ja suhkrut ja nad rääkisid köögilaua taga juttu.

      „Noh, Sulisław, mis sind minu juurde toob? Kuidas elu läheb? Naist ei ole võtnud?“

      „Ei, Adake, ei ole, ja elu läheb ka ligadi-logadi, üürileping lõpeb ja eladagi pole varsti enam kuskil. Kuu aja pärast pidin saama ühe toa, aga vahepeal, näed, polegi kuskil olla.“

      Ada mõtles. Ta ei olnud rumal vanainimene. Laseks Sulisławil kosti eest natuke remonti teha? Oleks vahel kellegagi paar sõna rääkida, võiks teha praekartuleid kahele, mis sa üksinda seda mõnda kartulit ikka koorid ja moorid.

      „Mul on üks tuba tühi, aga seal mul kolu. Kui sa ise selle enesele korda säed, siis võid kuu aega minu juures olla küll,“ arvas hea emand Nosek lahkelt.

      Kaubad koos, joodi rõõmsalt veel üks tassikene kohvi, ja juba järgmisel päeval tuli Sulisław Zawisza appi mööblit tarima, mõne päevaga värviti seinad värskelt valgeks ja pesti ka tolmused aknad puhtaks.

      „Oi kui kena, saaks nüüd selle kolimise ka kiirelt ära, teeks seal vanas kohas lõpud maha. Siin on küll hea rahulik, nagu koju oleks tulnud.“

      Hea emand Nosek andis kostilisele oma laua, ühe diivani ja ühe tooli, Sulisław tõi sõbra autoga kohale rääbaka jalgadeta madratsi ja vana suure klõbisevate klahvidega rauast kirjutusmasina, need mõned kotitäied asju, mis tal lisaks olid, need ta toppis kõik diivani alla ja hiljem neid ei puutunud. Adal oli ju kõik olemas, olid potid-pannid ja taldrikud ja noad-kahvlid ja vannilinad ja voodipesud ja tekid. Kõiki asju hulga rohkem, kui oma tarbeks vaja läks.

      Kostiline oli igati väga viks ja viisakas mees. Ta ei teinud peaaegu mitte mingit tüli, oma toast tuli välja haruharva, sulistas duši all, vahel kuuldus välisukse kolksatust. Süüa oskas ta endale teha kahte toitu, kas praadis pelmeene pannil või soojendas külmutatud pitsat ahjus. Oma mustad taldrikud tõi iga mõne päeva tagant kraanikaussi ära, kus Ada need sõnalausumata ära pesi ja kappi tagasi ladus. Ka valvas Ada alati, et kohe pärast pesuruumi kasutamist põrand ära kuivatada, ta kartis hirmsasti, et kuskile võib mädanik sisse lüüa. Sellepärast oli ta kohe lapiga valmis, kui Sulisław auravast ruumist välja lipsas, nühkis kõik kenasti kuivaks ja jättis ukse lahti, et aur välja pääseks. Aias toimetades käis ta igal hommikul vaatamas, kas noormehe akna alt vaja konid kokku korjata, noor Zawisza tõmbas kõvasti suitsu, aga viisaka inimesena hoidis ta tuhatoosi õues aknapleki peal ja kas oli tuul selle ümber lükanud või ikka kuidagi neid konisid oli muru sees väga palju. Aga kui oli üks asi, mida hea emand Nosek ei sallinud, siis need olid konid tema aias.

      Teine asi, mis Adale natuke muret tegi, oli see, et ta ilmaski ei teadnud, millal Sulisław tuleb või läheb. Ta ei murdnud väga pead, kus ta käib ja mis ta üldse teeb, aga vahel võis olla nii, et esimese hommikukohvi tegi Sulisław kell seitse õhtul, teinekord jällegi oli ta juba hommikul kuuest üleval, või siis polnud veel magama läinudki. See ajas hea Ada natuke segadusse, sest seal polnud mingit korda või ettearvatavust, kunagi ei teadnud, kas välisuks kolksatab kell kolm öösel või kell viis hommikul ja kas teisest toast hakkab kostma vaikset summutatud jutukõminat ja tasast muusikat (sest noor Zawisza oli väga viisakas mees, lärmi ei teinud ta ilmaski) või saabub kohe vaikus ja rahu. Emand Nosekil oli linnuuni ja väga erk kuulmine. Ta kuulis iga krapsu ära, kuulis vaiksed sammud kööki või tualettruumi ukse kääksu või trükimasina klahvide tasast klõbinat.

      Läks kuu ja teine ja kolmaski ning oma majapidamise summasid vaadates sai hea emand aru, et kulud on kasvanud. „Muudkui et raiskab elektrit, peldikupaberit, kohvi ja hambapastat ja tuba,“ porises ta vaikselt endamisi. Aga ega ta seda kellelegi kurtma ei läinud. Aeg-ajalt võttis ta köögis küll üles venivalt nutuse jutu sellest, kuidas raha on kole vähe ja kõik on nii kallis, aga selle peale arvas noor Zawisza, et ehk ta peaks kuidagi paremini majandama ennast. Et peaks ju ikka välja tulema, tema küll tuleb omaga välja ja ega mis, pole ju ka mingit suurt raha käes, aga söönuks ikka saab.

      „Jah,