Külamehed. Jakob Mändmets

halb. Sügavad roopad olid rattad tüma tee ajal teesse lõiganud ja alt põhjakruusa peale keeranud. Mõnest kohast oli hoopis vanal ajal tee põhja pandud kändude otsad nähtavale tulnud. Hiljutised teetegijad olid roobastesse rusikasuuruste kividega segatud halba kruusa loopinud.

      Tõesti halb tee, nagu rahvas ütleb: päris põrgupuude vedamise tee. Ju seda mööda iseäranis suured koormad sagedasti liiguvad.

      Mehed käisid teine teisel pool tee ääres.

      “Nõõ – nõõ – nõõ,” kuuldus käänaku tagant. Ka kostis meeste kätte kettide kõlin ja maa tundus raske koorma all vabisevat. Küll seal võis midagi iseäralist olla, et maapõuegi vabisema pani.

      Äkitselt jäi kõik vaikseks. Nõõtamine kostis veel korda kolm-neli, siis tugevad piitsaplaksud, siis kettide raksatused. Jälle jäi vaikseks.

      Mehed jõudsid käänakule välja.

      Määratu kahehobuse-vanker seisis vagusi, loomad norus peadega ees, kuna mees vandudes ümber vankri ringi käis.

      “Kust see on?” küsis Vaik.

      “See on Aru teomees. Ta tuleb Kondi telliskivivabrikust, on jälle arutu koorma peale ajanud… Nüüd mees kinni – paras…”

      Teomees lõi armuta hobuseid.

      Lahjad loomad sirutasid sooned sirgu, aga kui nägid, et vanker järele ei tulnud, rapsasid, väänlesid ja jätsid järele.

      “See ei maksa sul loomi peksta,” ütles talitaja. “Lao parem muist maha, näe, ratas on ülepeakaela roopa sees.”

      Teomees vaatas vihaselt meestele otsa.

      “Lao maha,” urises ta siis, “hea ütelda küll, aga kes nad siit ära viib. Arvatakse, et täna võin siia jätta.”

      Ja vihaga piitsutas ta loomi.

      Kõigist katsetest hoolimata ei liikunud koorem paigast.

      “Kuradid, ei viitsi teed ära parandada,” pahandas mees omal viisil, vaatas siis viltu teiste peale ja pomises: “Ma pean viis rubla vallamaksu aastas maksma, aga nüüd ei saa teed tehtud. Küllap te mehed olete raha norima, aga ega – pagana kaanid.”

      Siis virutas ta veel hobuseid, raputas tugevasti ohjadega. Ja kui see ei aidanud, viskas ohjad vastu maad ja kargas koorma otsa. Hoolimata ja räpakalt viskas ta kivid ülevalt alla.

      Vallaametnikud hakkasid ära minema.

      “Küllap parun laseb mõneks päevaks kinni pista. Küllap siis meelde tuleb…” kuulsid nad teomeest järele urisevat.

      “Kas pole hull,” rääkis talitaja eemale jõudes. “Ta süda täis, et läbi ei saa, härra pistab kinni. Aga küsi, tarvilik see tee on. Vahu vallast ei käi siit rohkem kui kaks peret läbi. Tee härrale teed ja vea kruusa mõisa trepi alla, tal enesel pole labidatäit tõsta. Ptüi, südame teeb täis. Tema vabrikud ja lauaveski siin taga on ja need rasked voorid seda teed ka laotavad, ajavad päris põhjani segamini.”

      Need mõtted olid ennegi siin mõne peas liikunud, mõnel üle keelegi välja lipsatanud, kuid sinnasamasse nad ka jäid. Kuid vahel nad tõstsid jälle pead ja seks juhtus mõni iseäralik põhjus ka asja andma.

      Mineval sügisel maksis vana Loo Pärt selle eest kolm rubla trahvi, et ta salamahti kruusa mõisa vana lagunenud lubjaahju juurest võttis. Vanamees teadis, et sealt eluaeg enne juba oli võetud ja vanamees oli pimedikul ka ennegi seal võõraks käinud. Mis sa teed ka, nõuti siia eht kruusa, nagu soola, sest maanteejagu oli vanale Pärdile just mõisatrepi ette juhtunud. Sel korral läks vanamehel halvasti. Väljavaht tuli luugates, kõvera konksuga kadakakepp käes, Pärdi juurde, kui see viimast labidatäit kruusa vankrivahelt maantee peale laiali viskas.

      “Kust sa kruusa võtsid?” küsis väljavaht. Ja väljavaht ajas oma kõvera jala ettepoole ja toetas ennast kõvera konksuga kepi peale. Siin võis ju selle rumala külamehe ees toredust teha ja väljavaht oli ammugi kõrva taha pistnud, kuidas härra, valitseja, isegi kubjas halvemat sorti rahvaga räägivad.

      “Kust ma võtsin,” naeris vana heasüdamlik, juba hambutu Pärt, “ega teda kodust tuua… noh, kaevasin maa seest.”

      “Vaata,” ütles väljavaht keppi kõngutades, “ma, ma tean. Tulid koormaga lubjaahju mäelt.”

      Pärt oli niisuguse südamega, et ta iga tühja asja juures valetama ei hakanud. Õnnetuseks ei avaldanud väljavahi autoriteet ka Pärdi peale soovitavat mõju. See tegi vana mõisateenri tulivihaseks.

      “Varastasid, varastasid. Küll ma vaatan. Ega see nõnda jää. Küll sul tuleb…”

      Mõisa õuest sõitis parun kõrvi ratsahobuse seljas välja. Tore valge-mustakirju peenikest seltsi koer jooksis ees ja hüppas heameele sunnitusel vahel hobuse ees haukudes püsti. Hobune astus täiesti väljaõpetatud ratsahobuse kõnnakul, tasa õõtsudes. Polnud muud midagi kuulda kui uue kollase sadula nahkade nagin, mis üksteise vastu hõõrumise läbi sündis.

      Pärdi kehast käis juga läbi ja ta vaatas nagu paluval pilgul väljavahi poole.

      Kuid vana kõvera jalaga väljavahi pilgust polnud midagi head loota. Sealt paistis nagu võidurõõm, nagu kättetasumise himu tuhin.

      Niiviisi võib asi tõepoolest halvasti minna.

      Kallist tõugu koer jõudis teetegija kohale, vahtis natuke põlastavalt altkulmu, jooksis siis lõhki pakatanud puuassidega vankri tagumise ratta juurde, tõstis pahema tagumise jala üles ja laskis midagi ratta peale. Oi paraku, see pidi vist väga tarvilik olema. Nii helded, lahked ja suuremeelsed on need kallist tõugu mõisnikkude koerad.

      Ratsahobune tõrkus vähe võõrast meest nähes, aga pea jäi ta rahulikuks.

      “Noh, väljavaht, mis sa siin teed?” ütles parun Pärdi ja väljavahi kohale jõudes. Mõlemad mehed kahmasid mütsid peosse.

      “Suur parunihärra, – ma sain kätte…”

      Pärt sai asjast aru, sest ta läks valgeks kui kase koor.

      “Mis sa kätte said?” Paruni kulm läks kortsu ja peenikest seltsi koer istus aia äärde ja vaatas asjatundliku näoga Pärdi ja väljavahi poole. Ega need mõisa kallist tõugu koerad tõepoolest naerda ei anna.

      “Tema – tema,” ja väljavaht näitas kepiga Pärdi peale, “armuline parunihärra, tema just tõi kruusa lubjaahju mäelt.”

      Parun vaatas Pärti, aga see pilk tabas niisama, nagu oleks keegi naaskliga südame kohast sisse pistnud.

      Oleks ka parun küll kõvera jalaga olnud, ometi on väljavahi ja paruni vahel suur vahe. Ka see sünnib uskuda, et see tulevas ilmas nõnda edasigi jääb. Alamat sorti rahvas, ärge rõõmustage enneaegu!

      “Mine vaata, kas Saue väljal kraavisuud lahti on!” käskis parun väljavahti, aga enese ratsut hoidis kärsitult kinni.

      “Sina – siis – varastasid – kruusa.”

      “Armuline suur parunihärra, andke andeks – häda pärast,” kogeles hirmunud keelel vana Pärt ja astus härrale lähemale.

      “Varas ei leia armu – sina langed trahvi alla.”

      “Andke armu, suur armuline parun,” ägas vana Pärt. Pea roomates lonkis ta lähemale ja püüdis härra läikivat ratsasõidusaapa säärt paitada.

      Aga need kaks suurt musta krobelist kätt ajasid ratsule, kellel nii peenike karv nagu siidisamet oli, hirmu peale. Ta läks rahutuks.

      “Ära tule ligi,” keelas parun ja jäi mõtlema.

      “Noh, ma lepin sinuga kergesti,” ütles viimaks parun. “Sa viid kruusa tagasi sinna, kust sa ta võtsid, ja maksad kolm rubla trahvi, või teed seitse lõikusepäeva. Said aru!”

      Siis andis parun ratsule kerge hoobi valgetest paeltest palmitud piitsaga, mis käsivarrel rippus, ja kihutas minema.

      Muidugi sai nii selgest kõnest kruusavaras küllalt aru.

      Seda lugu