Külamehed. Jakob Mändmets

on ju teada, et esimene mees, kes tormijooksus vallile ronib, kindraliks saab, olgu või liht soldat, samasugune on ka siin lugu. Ole viiskümmend aastat köster, siis saad sa “sõbraks”, aga ärgem parem niisugustest asjadest rääkigem, sest need juhtuvad liiga harva. Löö parem käega! “Sina oled niisugustest halbadest vooludest enese meele ja südame puhta hoidnud. Sa oled eeskujulikult alati sinna jäänud, mis inimese südamele kõige ülemat õnne toob. Ma ütlen – just sellepärast on sulle säärast armu antud, et sa niikaua oled võinud tähtsat ametit pidada.”

      Kui hingekarjane oma kõne oli lõpetanud ja köstrile veel pühalikul kombel õnne soovinud, tunnistasid kõik, et ta väga hästi oli rääkinud.

      Nüüd astus kirikuvöörmündri-härra üles.

      “Mina annan sulle kirikuvalitsuse nimel üks kallis kink. Sina pead teadma, et kirikuvalitsus sinust lugu peab ja siis võid sa tänuliku meelega see kink vastu võtta. Kui sina kui üks uue, paha meelega inimene oleksid olnud, siis poleks kõrgeauline kirikuvalitsus sind mitte meeles pidanud. Meie kõrvadesse on tulnud, et sina oled alati rumalat rahvast hoiatanud, et nad neid uusi mehi ei kuuleks, kellel nüüd kahjuks niisuguseid segavaid kõnesid luba on siin ja seal avaldada. Ma usun, et sa ka edaspidi niisuguseks jääd, sellepärast annan sulle see kink…”

      Sellepeale sai köster oma aupäeval veel mõne telegrammi. Ühte peame nendest iseäranis tähtsaks, mis nõnda käis:

      Auväärt härra Waldtile.

      Ka meie toome Sulle tundes suurt tänu, et Sa pika aja jooksul meie lehe väljalaotamiseks oled südisti tööd teinud. Toimetus soovib Teile pikka iga, et võiksite kaua, kaua veel kasulikku tööd teha.

      … toimetus.

      Pidulised olid rõõmsad. Stein, Smeterling, Feder jm. olid rõõmsad ja ajasid saksa keeli magusasti juttu. Neiudel olid ilusad peenikesed valged kübarad peas, kusjuures neil veel pikad siidpaelad ja valged suled lehvisid. Niisugused oleksid võinud parem oma rumala suu kinni hoida, kes arvasid, et needsamad hanesuled on. Nii see ikka ju pole, et suurispea kulli omad. Igal vähemal tuule liigutusel napsas neiukene oma ilusa valge käega kena kübara äärest kinni ja nagu kiljataski.

      Nad olid ju nii peenikesed ja taevale võis õigusega tänu ütelda, et see juubelipidu nii kenal ajal juhtus.

      Härra Arnold Vaik oli peenikeste preilide juures, kellel saksa keel nagu vesi jooksis, küll muidu soovitud külaline, aga hoidku teiste eest. Ta ütles “neiud” ja siis pidi ju ometi iga õige preili juustejuurteni punastuma, sest jumal teab, mis oli õieti selle sõna “neiu” tähenduski. Aga hurda nina oli sel noorel mehel. Nüüd ta tegi seal aianurgas oma küla lauljatega nalja. Oo, mis sa neid lähed rääkima! Kübaraid neil küll ei olnud, sest siis oleksid pidanud nad ju ka ilmtingimata saksa keelt mõistma, aga midagi olid nad ometi ära näpanud. Vaadake, kuidas nad olid endid keskelt kinni pigistanud, nii et hingki ei mahtunud enam läbi käima ja nad panid ka rätiku, mille üks ots ripnes ja kust kaks punast tähte paistsid, suu ette ja itsitasid sinna sisse. Kes neid käskis nii teha? Mine aja taga, aga küsi ka, miks need preilid seal näpuga ikka ja ikka kübara äärest kinni napsasid. Küllap igaühel oma põhjus on.

      Härra Arnold Vaigul oli raske. Ilus ilm ja armsad õied, vaimustavad kõned ja rõõmsad pidulised ei suutnud sedavõrd temasse mõjuda, et ta meel oleks pidulikuks muutunud. Ta tundis väga hästi, mis teised tema peale vaadates mõtlesid ja sosistasid, kui ta selja nende poole keeras ja hargilise häälerauaga külatüdrukuile ja – poistele takti ette lõi. Jah, need öeldi edevad tüdrukud olevat, aga mine võta kinni, võib-olla ka mitte.

      “Talupojad laulavad, võiks parem kurikat küna otsa juures pruukida,” ütles endine Metsküla mõisa peremamsel, kes praegu sadulsepa lesena oma ainsa tütrega kiriku lähedal elas, saksa keeli.

      Lesk arvas, et ta väga hästi on ütelnud, sest teised haritud inimesed naeratasid ja kinnitasid kiites peaga ta ütlust.

      Arnold Vaigule nagu oleks jääkülma vett mööda auravat nahka maha valatud. Tal oli terav vastus valmis, aga kui ta nägi, kui väljakutsuvalt uhkesti, punnis silmadega ja oma päratu suuri rindasid ette välja sirutades, mamsel istus, suri terav vastus ta huultel.

      “Aga nad laulavad ju ometi väga ilusasti,” ütles keegi kaunis tõsise näoga meesterahvas.

      “Jaa, jaa, härra Rath,” tähendas lesk, “mul on kodus väike valge kutsikas, kes ka väga ilusasti oskab leiba küsida. Aga see maksis mulle vaeva. Küsige selle härra,” (lesk peatus, sest nähtavasti ei mäletanud ta Vaigu nime) “käest, kui palju tal neid õpetades vaeva oli. Võib olla, et ta oma tervise selle juures otse rikkus.”

      Viimastele sõnadele püüdis endine peremamsel õige ahastavat, kaastundlikku kõla anda ja ühtlasi näidata, et ta härra Vaiku juba pea endisarnaseks seab. See noormees oli ju endise peremamsli tütre Amandaga nii ühte verd. Noh, juhtumise asi, aga kaudu minnes võib ka väikestegi juhtumiste peale tähelepanu pöörata.

      Arnold Vaik tundis, kuidas paljude pilgud tema peal viibisid. Niisugusel korral, kui paljude pilgud ta peal viibivad, tunneb inimene, et ta nagu vahatükiks muutub, mis pikkamööda ära sulab. Vaata ainult, et kaela ei tilgu.

      Aga täna oli see teisiti. Noorele mehele nagu oleks keegi kõrva sisse sosistanud: “Vend, siin on molupead, pole nende seas ühteainust kolupead.”

      Polnud seal küll kedagi ütlejat, vaid see oli ta enese noor tuline loomus, mis juba ammugi oli temaga tapelnud, et ta viimasel ajal oma südametunnistust mööda ei kõnele. Ja seda tundis härra Vaik isegi, ta nagu oleks jahtunud ja endise keevuse asemel asus külm rahu talle südamesse. Ta ahastas, aga teha polnud midagi, sest siinses nurgas oli kõik, kõik niisuguse peenikese ollusega täidetud, mis pikkamööda kõik ühesuguseks ähvardas muuta.

      Aga nüüd ta nagu ärkas ja mõistus ütles – nüüd on neid paras aeg vihelda. Kuid kustkohast pidi ta peale hakkama, kogu nende olek, mis põlgust talupoja vastu näitas, oli laiduväärt. Aga see oleks ehk väga väike ringkond ja seda oleks kergesti haavamiseks võidud pidada. Võiks üleüldiselt praeguste olude kohta tähenduse teha ja see mõjuks nendesse samuti kui kepihoop herilase kongi külge. Või ainult sellele paksule punnis silmadega peremamslile midagi tähendada? Küll nad ise sealt edasi veavad.

      “Teie, proua, ohkate minu eest vahest liiasti, ma pole nii suurt kaastundmist vististi mitte ära teeninud. Mis teie valge kutsika ulgumise ja nende auväärt noorte inimeste laulu kohta tähendasite, siis – palun mind vabandada, aga muud sõna ei leia – oli see ilma passimata, ropp, toores nali.”

      Need sõnad tulid iseenesest, vägisi Vaigu suust. Kas ta umbes nõnda tahtis ütelda, seda ta ei teadnud, aga need sõnad tulid ise vägisi, sest nad pidasid endid igaüks selles ütluses eluõiguslikuks.

      Haritud seltskond vaatas üksteisele otsa, nähtavasti polnud nad säärast piparkooki oodanud. Mitmetel liikus ka midagi keelel, aga avalikuks ei julgenud sealt midagi tulla. Arvata võis – see mees ei pühitse. Kuradi päralt, nii noor kui ta ka oli, aga seda peab ütlema – kange poiss.

      Sadulsepa lesk istus, oli punane ja vihane. Suurt liikumist ta päratu kõrge rind ei avaldanud, aga seda rohkem võis ta näos kiiret verevoolust märgata.

      Aga ka neid oli, kes ütlesid:

      “Paras niisugusele tünnikule!”

      Hoidku seda ilma.

      “Jaa, jaa,” rääkis lesk hoopis peenema häälega, kuna sealt võis kerget värinat ja tuntavat takistust märgata. “Võib olla, et teil nii hea tervis on, tubli hääl ka muidugi. Teie peaksite hoopis täna köstriks hakkama. Ja ma palun ennast austatud härra ees vabandada, kui ta mu nalja tooreks või ropuks pidas. Võib olla, et teie sest ehk aru ei saanud.”

      Amanda lõi silmad maha, sest asja seisukord ähvardas tõsiseks minna. Ta tundis oma ema ja teadis, et see enne väikese nahakribemekese pärast armetult mehe läbi kolkis, aga seda teadis nüüd Amandakese süda, et seda noort meest, kellega ema sõnelema sattus, salamahti nii hea vahtida oli.

      Siin oleks tõesti maksnud juba nutta.

      “Kas