Külamehed. Jakob Mändmets

tegid vihased näod, ainult vähe oli neid, kes peosse sosistasid: “See on ometi tubli poiss.”

      “Ninatargake,” ütles sadulsepa lesk, “ma olin ometi suures mõisas kaheksa aastat peremamsliks ja…”

      “Ja õppisite mullikate ja vasikate käest saksa keele selgeks,” jätkas Vaik lese ütlust.

      Jumala pärast!

      Sadulsepa lesk kargas haruldase väledusega püsti. Ta nägu avaldas ägedat viha ja nagu näis, oleks ta niisugusele inimesele heameelega kallale karanud, poleks ta lesk olnud. Seda polnud ka tarvis, sest teised, üks siit, teine sealt, võtsid sõna.

      “Teie olete muidugi kuskilt külast pärit,” tähendas noor metsaisand härra Willig ja nihutas oma rohelisest vildist kübara, millel mingi linnu sulg küljes oli, vähe tagasi, “sellest see siis ka tuleb, et teie oma sõnades piiri ei oska pidada. See on ju õige, sellel rahval puudub ilutundmus – ah-ah-ah.”

      Willig vaatas võidurikkalt ringi. Mina olen juba niisugune mees, kelle sõna peale keegi midagi ei mõista ütelda. Oi, ma olen ju asjatundja.

      Vaik sai seisukorrast aru. Oi, see on suur pakk, sellele on jämedat kiilu vaja. Võib-olla, kui hoop hästi trehvab, läheb korda, aga mängida ei maksa.

      “Kust teie siis pärit olete?” küsis Vaik.

      Willig ei teinud esmalt asjagi, aga pärast pööras ta pead ja ütles: “Oleks te mõni üleskirjutaja, siis ütleksin teile lühidalt: Pommerist.”

      Metsaisand tõusis kõikide silmis ja tal oli enesel hea meel, et niisugune hea juhus oli tulnud, kus ta enesest heal kohal soovitud kõrvade kuuldes midagi ütelda sai.

      “Tubli,” naeris Arnold Vaik. “Ma tean, et teie isa Russis kõrtsmik on, ema Mältsalt metsavahi tütar ja nad saavad kokku poja, kes Pommerist pärit on. Tubli.”

      Ka kõige vihasemad Vaigu mõtte vastased hakkasid korraks naerma ja Willig puristas tublisti.

      “Teie – sina teotad mind, ma kutsun vastust andma,” kähistas härra Willig ja vaatas üksisilmi Vaigu peale. Mujale polnudki praegu hea vaadata, sest metsaisand sai aru, nii jäme kui see laimus küll ka oli, et teised seda kergesti uskuma hakkasid.

      “Kuidas ma teid teotan,” küsis Arnold lõbusas tujus, sest ta nägi et tugev hoop vastase pea hingetuks lõi, “ma ju ütlen ka, et nad poja said, kes Pommerist pärit. Oleks ma – noh, kadakasaks ütelnud, siis vahest…”

      Härra Willig vihastus sedavõrd, et ta sealt ära läks. Neiud olid veel üleni punased ja vaatasid endi ette maha või hoidsid näpuga kübara äärest kinni. Pidi nii olema, sest aias tundus tuult, vähemalt nähti õunapuude latvu vähe liikuvat.

      Kerge kokkupõrge oli pidulõbu katkestanud. Arnold Vaik sai aru, et neil inimestel oleks praegu palju ütelda olnud, aga tema juuresolekul ei tulnud midagi üle huulte. “Las otsustavad,” mõtles noormees ja läks teinepoole aianurka, kus lauljad kohvijoomise olid lõpetanud.

      “Noh, laulikud, laske käia:

      Kui kallis, kaunis Põhjala,

      kus rahvas elab rahuga.”

      Poisid puhusid bassi iseäranis hästi ja neiude hääled ulatusid imeväärt kõrguseni. Arnoldi käsi liigutas taktikeppi ilma sundimata kergesti. See oli kõik nagu veresse kasvanud.

      Kas nad ei laulnud hästi!

      3

      Kaks meest läksid mööda heinamaateed. Noorem on meile tuttav Arnold Vaik ja ta kannab kaenla all nahktupiku sees laia raamatut.

      Teine on ka veel noorevõitu talumees. Ta on endale ka samasuguse kitsaäärelise nokkmütsi omandanud, nagu need Laiksaares veel hiljuti isandate juures moodi tulid. Niisugused mütsid on “peenikesest” sinisest või mustast kalevist, sitsist pesa asemel on neil peenikene kollane või hallikas nahk sees ja paks kõvast nahast nokk ees. Kuuekümne kopika asemel, nagu endised, odavast kalevist sitsist pesaga nokkmütsid ikka maksid, taheti niisuguste eest rubla kakskümmend kopikat saada.

      Pool rohkem. Sellega võib rahul olla, sest see on edenemise märk.

      Nõndanimetatud trükk-lõimelised riided olid tal seljas. Kuuest ei võinud aru saada, oli sellega püütud uut moodi järele aimata, nagu nad nüüd nagu kotid moes olid, või oli see nii juhtunud. Aga võib ju väga võimalik olla, et tal päris uut moodi laiad riided seljas olid, sest tuntud külarätsep Pais on kõigile tuntud ja tunneb ka ise igaühte. Mis seal siis uuest linnamoest palju peljata, sest need riided olid ju Paisi tehtud.

      Jalas olid mõlemal mehel kamassid ja sest polnud nüüd vigagi, sest heinamaa oli sedavõrd tahe, et niisuguste madalate jalavarjudega läbi sai.

      See seltsiline oli arvata kolmekümne-aastane mees. Ta nägu oli üleüldse punane, mis aga kiirest käigust sooja ilmaga tuli. Paras pikk, kuid õõnsa seljaga nina, vähe valkjas habe tunnistas teda kohe esimese silmamise järel laiksaarlaseks. Noored vuntsid ripnesid nagu põue piinatusel üle pealmise moka allapoole, nagu näis, polnud neid vist keegi keerutanud.

      Muidu oleks seda nägu üsna igapäiseks võinud lugeda, poleks kaks suurt, pikkade karvadega kaetud nõndanimetatud “sugukonna vistrikku” tal pahemal pool nina ääres olnud. Tavaliselt, kus meie oleme juhtunud niisuguseid vistrikke nägema, rikuvad nad näo ära, aga siin oli hoopis ümberpöördult. Siin andsid need vistrikud näole iseäranis mehise, nagu julge laadi. Need vistrikud nagu oleksid igaühele ütelnud: see pole igapäevane poiss, see – see on nupumees.

      Ta ise oli Vahu valla uus talitaja Konnaveski noor peremees ja nad läksid kirjutaja Arnold Vaiguga oksjonit pidama.

      “Puh, soe.”

      Mehed võtsid pintsakud seljast ära ja lasksid neil hooletult kergelt õlgadel rippuda. Mütsid lükati tahapoole.

      “Mistarvis nii rutata,” ütles Arnold Vaik, “meie jõuame küll minna.”

      Mehed tasandasid käiku.

      Heinamaa, halb sooline maa, oli tükati üsna valge veel. Hilised kevadised öökülmad olid rohu kasvu kinni pannud ja nüüd nagu ei oleks see julgenudki oma pead sambla seest välja sirutada. Madalates loigukohtades lipendasid harvalt pikad luharohud. Nendegi ladvad olid punased, nagu oleks tuli neist üle käinud.

      “Siinpool on rahval üsna vaesed heinamaad,” ütles kirjutaja Vaik.

      “On küll – varsti on heinaaeg käes, aga mis siit niita on,” tähendas talitaja.

      “Noo, ta veel kasvab.”

      “Vähe küll, millal talupoegade maadel ilmaski head heina on. Eks nad ole mudaaugud.”

      “Kas siin paremaid heinamaid polegi? Mõisal samasugused ka?”

      “No pole ikka. Peaks Aru mõisa Vesiniidu heinamaad nägema. Seal olla juba rohi põlvist saadik. Selge hiirehernes…”

      Mehed läksid vaikides edasi.

      “Mõisad on ise omad heinamaad heaks teinud,” ütles Vaik, “talupojad peaksid ka heinamaid hakkama parandama.”

      Talitaja vaatas seisma jäädes kirjutajale otsa. Ta näole ilmus iseäralik läige, millest võis aru saada, et ta seda ütlust pooleski õigeks ei pidanud.

      “Miks nad ei ole parandanud,” ütles Vaik, kuna ta häälest nagu pilkamine kuuldus.

      “Seda küll, võtsid talupoegade käest paremad tükid ära ja saatsid talupojad rabadesse. Nõnda oskaks igamees oma krunti parandada.”

      Talumehe häälest kuuldus kibedus ja sügav põlgus välja.

      “Kas on seda siinpool ka olnud?”

      “Miks ei. Vesiniidu oli ju minu mäletades Karu küla meeste heinamaa.”

      “Miks inimesed siis lasksid, nad oleksid võinud kaevata.”

      “Kellele,” küsis kibedasti naeratades talitaja. “Karu küla mehed ju kaebasid, ei andnud oma heinamaad käest ära ja selle tagajärg