Mina, Zlatan. Zlatan Ibrahimović

siis, kui must poleks jalgpallur saanud. Mul pole aimugi. Võib-olla oleksin pätiks hakanud. Tol ajal tegin palju pättust. Mitte et me oleksime ekstra vargil käinud, kuid palju asju lihtsalt juhtus, ja need ei olnud mitte ainult rattavargused. Olime käinud ka toidupoodides ja mõnikord sain oma põnevuslaksu lihtsalt teo tegemisest. Asjade sisse vehkimine oli põnev, aga mul on hea meel, et isa sellest kunagi teada ei saanud. Jah, mu isa jõi, kuid meil oli siiski ka palju reegleid. Tuleb mõistlikult käituda ja muu selline. Kindlasti mitte varastada, mitte mingil juhul. Siis oleks päris põrgu lahti läinud. See kord, kui me Wesseli kaubamajas oma jopedes vahele jäime, mul isegi vedas. Olime näpanud asju 1400 krooni väärtuses. See oli juba rohkem kui tavaline maiuste varastamine. Aga mu sõbra isa pidi meile sinna järele tulema ja kui koju tuli kiri, mis teatas, et Zlatan Ibrahimović tabati poevarguselt, bla-bla-bla, õnnestus mul see tükkideks rebida, enne kui isa seda nägi. Pätsamine tekitas sõltuvust, ma jätkasin varastamist, nii et jah, asjad oleksid võinud halvasti lõppeda.

      Vähemalt võin kindlalt öelda, et narkootikumidega ma tegemist ei teinud. Ma olin täielikult nende vastu. Vähe sellest, et ma valasin isa õlle kraanikaussi, ma viskasin ka ema sigarette minema. Vihkasin kõiki narkootikume ja meelemürke ning olin 17 või 18aastane, kui ma esimest korda purjus olin ja oksendasin trepikojas nagu tüüpiline teismeline. Sellest korrast peale pole ma kuigi palju purjus olnud, vaid see üks juhtum, kus ma pärast Juventusega esimese Scudetto võitmist vannis pildi tasku panin. See oli Trézéguet, igavene libekeel, kes mu jooma meelitas.

      Me Sanelaga olime ka Keki vastu karmid. Tal ei olnud lubatud suitsetada ega juua, vastasel korral tõmbasime ta liistule. See oli mu väikese venna puhul kindel reegel.

      Me hoolitsesime tema eest. Delikaatsemate asjadega läks ta Sanela jutule. Karmima kraamiga tuli ta minu juurde. Seisin tema eest. Võtsin vastutuse. Kuid muus osas polnud ma just eriline pühak ja ma polnud alati kuigi kena oma sõprade ja meeskonnakaaslaste vastu. Käitusin halvasti, tegin selliseid asju, mis ajaksid mu praegu pöördesse, kui keegi teeks sama Maxile või Vincentile. Aga nii oli. Seda ei tohi unustada. Juba siis oli mul kaks tahku.

      Ma olin nii distsiplineeritud kui ka metsik ja mõtlesin selle kohta terveid filosoofiaid välja. Minu eripäraks oli see, et ma ei tahtnud ainult lõugu lõksutada, vaid ka tegusid teha. Mitte ainult öelda, et mina olen tegija, aga kes sina oled. Muidugi mitte – pole midagi haledamat – aga ma ei tahtnud ka sellega piirduda, et teen hea soorituse ja pärast ajan mingit umbmäärast juttu, nagu Rootsi staarid tegid. Ma tahtsin hästi mängida ja natuke ka ärbelda. Mitte et ma oleksin uskunud, et minust saab mingisugune superstaar. Jumala eest, ma olin ju Rosengårdist! Aga võib-olla kujunesin ma just tänu sellele natuke teistsuguseks.

      Olin riiukukk. Olin segane. Aga mul oli ka iseloomu. Ma ei jõudnud alati õigeks ajaks kooli. Mul oli raskusi hommikul ülestõusmisega – on praeguseni –, aga ma tegin kodused ülesanded ära, vähemalt mõnikord. Matemaatika oli imelihtne. Üks pilguheit ja juba nägin ma vastust. See oli natuke nagu jalgpalliväljakul. Strateegiad ja vastused tekkisid välkkiirelt. Kuid oma lahenduskäigu esitamisega jäin hätta ja õpetajad arvasid, et ma spikerdan. Ma ei olnud päris selline õpilane, kellelt nad oleksid häid eksamitulemusi oodanud. Ma olin rohkem selline laps, kes klassist välja saadeti. Kuid tegelikult ma õppisin. Tuupisin enne eksameid, aga päev hiljem olin juba kõik unustanud. Ma polnud otseselt halb laps. Mul oli lihtsalt raske paigal püsida, loopisin kustutuskumme ja tegelesin muu kõrvalisega. Olin rahutu.

      Need olid rasked aastad. Me kolisime kogu aeg, ma ei tea täpselt, miks. Aga seda juhtus harva, et elasime ühes kohas kauem kui aasta, ning õpetajad kasutasid seda ära. Õpilane peab käima oma kodupiirkonna koolis, ütlesid nemad, aga mitte seadust silmas pidades, vaid sellepärast, et nad nägid selles võimalust minust vabaneda. Vahetasin tihti koole ja mul oli raske sõpru leida. Isal oli muutuv töögraafik, sõda ja joomine ning häirivalt vali tinnitus – ta kuulis nagu mingit olematut heli. Mina pidin järjest rohkem ise hakkama saama ning mitte muretsema meie peres valitseva kaose pärast. Alati toimus midagi. Balkani rahvas on jube kamp. Mu narkosõltuvuses õde oli katkestanud sidemed ema ja ka ülejäänud perega ning seda ei saa pärast kõiki neid hädasid narkootikumide ja võõrutuskeskustega päris ootamatuks pidada. Kuid isegi mu teine poolõde visati perekonnast välja. Ema oleks ta oma elust nagu ära kustutanud ja mul pole aimugi, mille pärast. Olid mingid sekeldused õe poisiga, ühe Jugoslaaviast pärit tüübiga. Tal oli mu õega tüli ja miskipärast oli ema poisi poolt, mille peale läks õde endast välja ja neil tekkis emaga ütlemisi ning see polnud hea. Ent see ei oleks tohtinud nii suur probleem olla.

      Meil oli varemgi suuri perekondlikke kokkupõrkeid esinenud, kuid ema oli uhke inimene ja ma olen kindel, et nad jäi õega omamoodi sundseisu. Ma mõistan seda. Ka mina ei unusta midagi. Ma mäletan alatut jalgade altniitmist veel aastaid. Mäletan, kui mulle on käru keeratud, ja ma võin kohutavalt kaua viha pidada. Aga seekord pingutasid nad üle.

      Varem oli meid ema juures viis, aga nüüd olime kõigest kolmekesi: mina, Sanela ja Aleksandar, ning nii see pidigi jääma. See oli otsekui kivisse raiutud. Poolõde ei kuulunud enam meie sekka ning aastad möödusid. Temast polnud midagi kuulda. Alles viisteist aastat hiljem helistas ta poeg mu emale. Mu poolõel oli poeg – teisisõnu oli mu emal lapselaps.

      „Tere, vanaema,” ütles ta, kuid ema ei tahtnud temaga tegemist teha.

      „Vabandust,” ütles ema ja katkestas lihtsalt kõne.

      Ma ei tahtnud seda uskuda, kui ma sellest kuulsin. Mul hakkas kõhus keerama. Ma ei oska seda tunnet kirjeldada. Pidin häbi pärast maa alla vajuma. Nii ei tohi teha! Mitte mingil juhul! Kuid meie peres on nii palju uhkust, et see rikub meie vahel kõik ära, ja mul on hea meel, et mul oli vähemalt jalgpall.

      3

      Rosengårdis olid meil erinevad naabrid, aga ükski koht polnud teistest parem või halvem – noh, hästi, sellele piirkonnale, mida me kutsusime mustlaste rajooniks, vaadati ülevalt alla. Aga ei olnud nii, et kõik albaanlased või türklased oleksid kokku hoidnud. Tähtis oli naabruskond, mitte riik, kust sinu vanemad pärit olid. Pidid oma rajoonis püsima, kuid see kant, kus mu ema elas, oli Törnrosen, mis tähendab Okasroosi. Seal olid kiiged, mänguväljak, lipumast ja jalgpalliväljak, kus me iga päev mängisime. Mõnikord ei võetud mind mängu. Ma olin liiga väike. Siis läksin ma raevu.

      Ma ei kannatanud, et mind kõrvale jäeti. Ma vihkasin kaotamist. Sellele vaatamata ei olnud võitmine kõige tähtsam. Kõige tähtsamad olid pettekad ja head trikid. Kui öeldi: „Hei, tase! Vaata teda!” Pidin teistele trikkide ja võtetega muljet avaldama, selleks tuli harjutada ja harjutada, kuni olin neist kõigist parem. Sageli hüüdsid emad akna pealt: „Kell on palju. Söök on valmis. Tulge tuppa!”

      „Kohe,” vastasime meie ja mängisime edasi, kuni hiliste tundideni, võis sadama hakata ja päris põrguks minna, aga me lihtsalt mängisime edasi.

      Me olime lausa väsimatud, mänguväljak oli väike. Seal tuli nii mõtlemise kui jalgadega kiire olla, eriti siis, kui olid väike ja kidur, seega kergesti rünnatav, ja ma õppisin pidevalt uusi lahedaid võtteid. Mul polnud muud võimalust. Muidu poleks ma kellelegi muljet avaldanud ja keegi poleks mind innustanud. Sageli magasin koos jalgpalliga ja mõtlesin trikkidele, mida ma järgmine päev teen. See oli nagu film, mis kunagi otsa ei saanud.

      Minu esimene klubi oli MBI (Malmö Boll och Idrottsförening – Malmö Pallimängude ja Spordi Liit). Olin seal alustades kõigest kuueaastane. Mängisime kruusaväljal, mingite roheliste sarade taga, ma väntasin treeningutele varastatud jalgratastega ning arvatavasti polnud ma kuigi heade kommetega. Treenerid saatsid mind mõned korrad koju ja siis ma karjusin nende peale ning sõimasin neid. Kuulsin korduvalt: „Sööda pall edasi, Zlatan!” See ärritas mind, see polnud mulle omane. MBIs mängisid nii sisserännanute lapsed kui ka kohalikud ja paljud vanemad nurisesid mu kodukandis õpitud võtete üle. Ma saatsin nad pikalt ja vahetasin palju kordi klubi, enne kui sattusin FBK Balkani klubisse. See oli juba midagi uut!

      MBIs seisid rootslastest isad staadioni serval ja hõikasid: „Jalad käima, poisid! Tubli!” Balkanis võis kuulda pigem midagi stiilis: „Ma keeran su emale taha.” Need olid segased jugoslaavlased, kes kimusid suitsu nagu korsten ning loopisid oma saapaid, ja ma mõtlesin: