Mina, Zlatan. Zlatan Ibrahimović

aga mina jäin kõigele vaatamata ema juurde. See ei olnud hea lahendus. Sanelale ei meeldinud isa juures. Me leidsime isa põrandal magamas, laual olid õllepurgid ja pudelid. „Isa, ärka üles! Ärka üles!” Aga isa magas edasi. See oli minu arvates kummaline. Miks ta nii teeb? Me ei teadnud, mida teha, aga me tahtsime teda aidata. Võib-olla on tal külm? Katsime ta rätikute ja tekkidega, et tal soe oleks. Üldiselt ma ei mõistnud, mis toimub. Arvatavasti taipas Sanela paremini. Ta pani tähele, kuidas isa tuju pidevalt muutus, kuidas ta võis raevu sattuda, möirata nagu karu, ning ma arvan, et see hirmutas teda. Pealegi tundis ta oma väiksest vennast puudust. Ta tahtis tagasi ema juurde, samas kui minuga oli vastupidi. Mina igatsesin isa järele ja ühel õhtul ma helistasin talle. Olen kindel, et see kõlas meeleheitlikult. Ilma Sanelata tundsin end üksildasena.

      „Ma ei taha siin olla, tahan sinuga koos elada.”

      „Tule siia,” ütles isa. „Ma saadan takso.”

      Sotsiaaltalitus jätkas uurimist ja 1991. aasta märtsis sai ema Sanela hooldusõiguse ning isa sai minu. Meid lahutati, kuid me oleme sellele vaatamata alati ühte hoidnud – täpsemalt on meil temaga koos olnud nii häid kui halbu aegu. Kuid üldiselt oleme väga lähedased. Praegu on Sanela juuksur ja vahel ütlevad tema salongi astuvad inimesed: „Issand jumal, sa olen nii Zlatani sarnane!” Ja tema vastab alati: „Jama jutt, tema on hoopis minu sarnane.” Ta on vinge. Kuid meil kummalgi pole elu kerge olnud. Mu isa Šefik kolis Rosengårdist Malmö kenamasse kanti, Värnhemstorgetisse. Ma tean, et ta on hea südamega, ta oleks valmis meie eest surema. Kuid mu elu ei läinud nii, nagu olin arvanud. Mina tundsin teda vaid nädalavahetuse-isana, papsina, kes ostis hamburgereid ja jäätist.

      Nüüd pidime ka argipäeviti koos elama ja ma märkasin kohe, et tema korter oli kõle. Midagi oli nagu puudu, võib-olla naine. Tal oli televiisor, diivan, raamaturiiul, kaks voodit. Kuid mitte midagi üleliigset, mitte midagi hubast, ning laudadel olid õllepurgid ja põrandal oli prügi. Kui talle vahel tapeetimise hoog peale tuli, piirdus ta ühe seinaga. „Ülejäänu teen homme!” Aga ta ei teinud seda kunagi ning me kolisime tihti, me ei püsinud paigal. Kuid elu oli ka muus mõttes kõle.Isa oli majahoidja, tal oli raske töögraafik ja kui ta oma töömehetunkedes, mille taskud olid täis kruvikeerajaid ja muud sellist, koju jõudis, istus ta telefoni juures või televiisori ees ning ei tahtnud, et teda segataks. Ta viibis oma väikses maailmas, tihti pani ta kõrvaklapid pähe ja kuulas Jugoslaavia rahvamuusikat. Ta oli selle muusika järele hull. Ta on ka enda esituses mõned kassetid salvestanud. Kui ta heas tujus on, võib ta väga hea esineja olla. Kuid suurema osa ajast oli ta endasse tõmbunud ning kui mu sõbrad mulle helistasid, kähistas ta neile: „Ärge helistage siia!”

      Ma ei tohtinud sõpru koju tuua ja kui nad mulle helistasid, siis isa ei öelnud seda mulle. Telefon ei olnud mulle mõeldud ja mul polnudki kodus kedagi, kellega rääkida – noh tegelikult oli, kui midagi tõsist juhtus, siis oli isa alati olemas. Siis andis ta endast kõik, läks kuraasikalt linna peale ja püüdis asjad korda ajada.

      Tal oli selline kõnnak, et inimesed pidid mõtlema: kes kurat see veel on? Aga kui tegemist oli tavaliste asjadega, nagu näiteks mis koolis, jalgpalliväljakul või minu sõpradega toimus, ei huvitanud see teda, nii et ma pidin iseendaga rääkima või välja minema. Nojah, alguses elas mu poolvend Sapko koos meiega ja vahel rääkisin temaga. Tema võis siis umbes 17aastane olla. Aga ma ei mäleta sellest eriti midagi ja üsna varsti lõi isa ta kodust välja. Neil olid suured tülid. Sellest oli muidugi samuti kahju. Ja pärast seda olime isaga kahekesi. Võib öelda, et istusime kumbki omaette nurgas, sest kummalisel kombel ei käinud ka temal sõpru külas. Ta istus üksinda ja jõi. Polnud mingit seltsi. Kuid kõige halvem oli see, et ka külmkapis polnud midagi.

      Ma olin kogu aeg väljas, mängisin jalgpalli ja sõitsin varastatud jalgratastega ning olin koju jõudes sageli näljane nagu hunt. Avasin köögikapi uksed ja anusin endamisi, et seal ometi midagi süüa oleks! Aga ei, mitte midagi, ainult tavalised asjad: piim, või, leivapäts ja parematel päevadel ka natuke mahla – Lähis-Ida poest ostetud neljaliitrine multivitamiinijoogi pakk, sest see oli kõige odavam – ja siis loomulikult veel õlled, Pripps Blå ja Carlsberg, need kuuspakkides plekkpurgid. Mõnikord polnudki midagi muud kui õlu ja mu kõht korises. See on tunne, mida ma kunagi ei unusta. Küsige vaid Helenalt! Ma räägin talle alati, et külmkapp peab täis olema. Sellest mälestusest ei vabane ma kunagi. Hiljuti hakkas mu poiss Vincent nutma, sest ta ei jõudnud ära oodata, millal pasta valmis saab. Laps töinas, sest toit ei saanud küllalt ruttu valmis, ja mul tekkis tahtmine käratada: „Kui sa vaid teaksid, kui hea elu sul on!”

      Võisin läbi otsida iga sahtli, sopi ja nurgataguse, et leida natuke pastat või lihapalle. Täitsin kõhtu praetud leivaga. Võisin terve leivapätsi alla kugistada, või siis läksin ema juurde. Ta ei võtnud mind just alati avasüli vastu. Pigem oli reaktsioon: „Mida põrgut, kas Zlatan tuli kah? Kas Šefik ei anna talle süüa?” Ja vahel ta õiendas: „Mis sa arvad, et meil kasvab mingi rahapuu? Sa sööd meid vaeseks!” Kuid sellele vaatamata aitasime üksteist ja isa juures hakkasin ma õlle vastu väikest viisi sõda pidama. Valasin osa sellest kraanikaussi – mitte kõik, sest see oleks liiga silmatorkav olnud, kuid osa küll.

      Tavaliselt ta seda tähele ei pannud. Kõikjal vedelesid õllepurgid, laudadel ja riiulitel, sageli korjasin ma tühjad purgid suurde musta prügikotti ja viisin need taarapunkti. Sain iga purgi eest viiskümmend ööri. Aga ikkagi sain sel viisil mõnikord viiskümmend või sada krooni. Selleks oli vaja palju purke ja mul oli raha üle hea meel. Kuid loomulikult polnud see olukord tore ja nagu kõik sellises olukorras lapsed õppisin ma tajuma, millises tujus isa on. Teadsin täpselt, millal temaga rääkida tasub. Päev pärast joomist oli üsna vaikne. Teisel päeval oli halvem. Mõnikord võis ta väga järsku vihastuda. Teinekord oli ta uskumatult lahke. Andis niisama heast peast mulle 500 krooni. Tollal kogusin ma jalgpallikaarte. Selleks tuli osta nätsu, et koos sellega väikses pakis olevad kolm pildiga kaarti saada. „Oi-oi, millised mängijad ma seekord saan?” olin ma alati põnevil. Võibolla Maradona? Tavaliselt pidin pettuma, eriti siis, kui sain lihtsalt mõne igava Rootsi staari, kellest ma ei teadnud midagi. Ühel päeval tulin koju terve karbiga. See oli nagu suur pidupäev, ma rebisin pakended lahti ning sain terve posu lahedaid brasiillasi. Mõnikord vaatasime isaga koos televiisorit ja ajasime juttu. Need olid parimad korrad.

      Kuid teinekord oli ta purjus. Mul on sellest hirmsad mälestused. Kui ma vanemaks sain, tekkisid meil tülid. Ma ei andnud oma venna moodi alla. Ütlesin talle: „Sa jood liiga palju, isa.” Meil olid suured riiud, mõnikord täiesti mõttetud, kui aus olla. Ma vaidlesin temaga, kuigi teadsin ette, et ta lihtsalt karjub mulle „ma viskan su välja” ja muud sellist. Kuid ma tahtsin talle näidata, et võin enda eest seista, ning mõnikord lõime jubedat lärmi.

      Aga ta ei löönud mind kunagi, mitte kordagi. Noh, ükskord ta tõstis mu kahe meetri kõrgusele ja viskas voodile – sellepärast, et ma olin tema silmatera Sanela vastu õel olnud. Üldiselt oli ta maailma kõige sõbralikum inimene ja nüüd ma mõistan, et tal ei olnud kerge. „Ta joob, et muresid unustada,” ütles mu vend ja kuigi see ei pruukinud puhas tõde olla, oli sõda teda siiski rängalt tabanud.

      Sõda oli üldse kummaline. Mul ei lastud sellest midagi teada saada. Seda varjati minu eest. Kõik andsid oma parima. Ma ei saanud isegi sellest aru, miks ema ja õed musta riietusid. See oli täiesti mõistetamatu, nagu mingi moenarrus. Asi oli aga selles, et ühe pommitamise ajal oli Horvaatias elav vanaema surma saanud ja nad kõik leinasid teda – kõik teised peale minu, kellele ei antud sellest midagi teada ja kes ei hoolinud kunagi sellest, kas inimene on serblane või horvaat või mingist muust rahvusest. Aga minu isal oli kõige raskem.

      Tema oli pärit Bosniast Bijeljinast. Ta oli seal müürsepp olnud ning terve tema perekond ja kõik ta vanad sõbrad elasid selles linnas, kui seal ühtäkki põrgu lahti läks. Bijeljina põhimõtteliselt vägistati ära ning pole mingi ime, et isa hakkas end jälle moslemiks pidama. Serblased vallutasid linna ning hukkasid sadu moslemeid. Ma arvan, et ta tundis neist paljusid, paljud tema perekonnaliikmed olid sunnitud põgenema. Terve Bijeljina elanikkond vahetati välja, serblased kolisid tühjadesse majadesse, muu hulgas ka isa koju. Keegi võõras astus sisse ja võttis lihtsalt ta maja endale, ning ma mõistan, miks tal ei olnud minu jaoks aega, kui ta istus õhtu otsa televiisori ees või