Mina, Zlatan. Zlatan Ibrahimović

ja rootslasi. Kõik poisid mängisid kõvasid kutte. Me võisime iga asja peale närvi minna ja koduski polnud elu kerge, kaugel sellest.

      Me elasime tol ajal viiendal korrusel ja meie peres polnud kombeks kallistada või muid õrnusi vahetada. Keegi ei küsinud: „Kuidas sinu päev täna läks, väike Zlatan?” Ei midagi sellist. Kodus polnud selliseid täiskasvanuid, kes oleksid lapsi koduste koolitööde juures aidanud või murede kohta pärinud. Laps pidi oma asjadega ise hakkama saama ja me ei hädaldanud, kui keegi oli meiega halvasti käitunud. Meil tuli hambad ristis vastu pidada, me elu oli paras kaos ja möll, tuli ette ka omajagu rüselemist ja kaklemist. Siiski ootasime ikka vahel ka natuke kaastunnet. Ühel päeval kukkusin lasteaia katuselt alla. Lõin omal silmaaluse siniseks ja jooksin ulgudes koju, oodates, et mul patsutatakse pead või öeldakse vähemalt paar lohutavat sõna. Mul võeti hoopis kõrvad pihku.

      „Mis sul sinna katusele asja oli?”

      Keegi ei tundnud kaasa ega öelnud: „Vaene Zlatan.” Käratati hoopis: „Kuradi idioot, oli sul vaja katusele ronida, kütan sul praegu naha kuumaks.” Ehmusin sellest ära ja viskasin varvast. Emal polnud aega mind hellitada, vähemalt tol ajal mitte. Ta töötas käed rakku, et meie eest hoolitseda – tal oli võitlejahing. Aga millegi muu jaoks tal eriti aega ei jäänud. Tal oli raske ja meil kõigil oli kohutav iseloom. Meie kodus ei kuulnud sellist rootsilikku viisakat vestlust nagu: „Kallis, kas sa ulataksid palun selle võitoosi,” pigem võis kuulda: „Anna piim siia, idikas!” Kostis palju ukse paugutamist ja ema nuttu. Ta nuttis palju. Ma armastan teda. Ta on pidanud terve oma elu tööd rügama. Ta töötas koristajana ligi neliteist tundi päevas, mõnikord käisime temaga kaasas ning tühjendasime prügikorve ja tegime muid töid, et natuke taskuraha saada. Kuid mõnikord katkes ka ema kannatus.

      Ta virutas meile puulusikaga, nii et mõnikord võis lusikas katki minna ja siis pidin ma poodi minema ja uue ostma, nagu oleks see minu süü olnud, et ta mind nii kõvasti lõi. Eriti hästi mäletan ühte päeva. Lasteaias olles viskasin telliskivi nii, et see põrkas kogemata vastu aknaklaasi. Kui ema sellest teada sai, läks ta pöördesse. Kõik jamad, mis ta kinni pidi maksma, ajasid ta hulluks, ja seekord virutas ta mulle lusikaga. Nätaki, kolks! See oli valus ja võib-olla läks lusikas jälle katki. Ma ei tea. Mõnikord polnud kodus ühtegi lusikat järel ja ükskord tuli ema mulle tainarulliga kallale. Kuid mul õnnestus ta käest pääseda ja ma rääkisin sellest Sanelaga.

      Sanela on mu ainuke päris õde. Ta on minust kaks aastat vanem. Ta on julge tüdruk ja ta arvas, et me võiksime emaga nalja teha. Mis ta peksab meid, kurat võtaks? Hullumeelne! Niisiis läksime poodi ja ostsime mõned lusikad, kümne krooni eest kolm lusikat, ja kinkisime need jõuluks emale.

      Ma ei usu, et ta seda irooniat mõistis. Tal polnud selliste asjade jaoks aega. Perele oli vaja toit lauale saada. Kogu tema energia kulus sellele. Lapsi oli selles kodus palju, teiste seas mu poolõed, kes hiljem perekonnast kadusid ja meie kõigiga sidemed katkestasid, ning lisaks mu väike vend Aleksandar, hüüdnimega Keki, ja meil oli rahapuudus. Meil oli kõigest puudus, vanemad lapsed pidid meid, nooremaid, kantseldama. Teisiti poleks see võimalik olnud. Sõime palju kiirnuudleid ketšupiga ning käisime sõprade pool või mu tädi Hanife juures söömas. Tema elas meiega samas kandis ja oli esimesena Rootsi tulnud.

      Ma polnud veel kaheaastanegi, kui ema ja isa lahutasid, nii et ma ei mäleta sellest midagi. Võib-olla ongi nii parem. Niipalju kui ma tean, polnud see hea abielu. See oli lärmakas ja inetu, nad olid abiellunud selleks, et isa saaks elamisloa, ning oli vist loomulik, et me kõik jäime ema kasvatada. Kuid ma tundsin isast puudust. Tema käsi käis paremini kui meil ja tema juures oli lõbusam. Saime koos Sanelaga igal teisel nädalavahetusel temaga kokku. Tihti tuli ta kohale oma vana sinise Opel Kadetiga ja siis me läksime Pildammi parki või Önile, Malmö rannikuvetes olevale saarele, ning sõime hamburgereid ja jäätist. Ükskord otsustas ta laristada ja ostis meile kummalegi paari Nike Air Maxe, sellised lahedad tossud, mis maksavad mingi tuhat krooni. Minu omad olid rohelised ja Sanela omad olid roosad. Mitte kellelgi teisel Rosengårdis polnud selliseid tosse ja me tundsime end nagu bossid. Isaga koos oli tore, me võisime talt pitsa ning kokakoola ostmiseks viiskümmend krooni saada. Tal oli hea töökoht ja peale meie veel vaid üks poeg, Sapko. Ta oli meie toredate nädalalõppude isa.

      Kuid elu läks raskemaks. Sanela oli väga hea jooksja, ta oli kogu Skåne piirkonnas oma vanusegrupi kiireim 60 meetri jooksja, mispeale isa läks puhevile nagu paabulind ja sõidutas teda treeningutele. „Tubli, Sanela. Aga sa suudad enamat,” oli tal kombeks öelda. See oli talle iseloomulik. „Paremini, paremini, ära lepi sellega,” ja seekord olin ka mina autos. Igatahes isa mäletab seda nii, ja ta märkas tookord kohe, et midagi on lahti. Sanela oli väga vaikne. Ta hoidis nuttu tagasi.

      „Mis juhtus?” küsis isa.

      „Ei midagi,” vastas Sanela. Isa ei andnud järele ja viimaks Sanela rääkis talle ära. Ma ei taha detailidesse laskuda – see on Sanela lugu. Kuid mu isa oli nagu lõvi. Kui midagi tema lastega juhtub, muutub ta metsikuks – eriti siis, kui tegemist on tema ainukese tütre Sanelaga. Nüüd algas suur sekeldamine ülekuulamiste ja sotsiaalametnike uurimistega, hooldusõiguste ning muu sellise jamaga. Ma ei saanud sellest eriti aru. Pidin varsti alles üheksa-aastaseks saama.

      Oli 1990. aasta sügis ja nad varjasid seda minu eest. Sellele vaatamata teadsin, et midagi on viltu. Kodus ei tahtnud asjad kuidagi laabuda. See polnud esimene kord. Üks mu poolõde tarvitas narkootikume, kanget kraami, ja oli osa sellest koju peitnud. Temaga seoses toimus alati mingi jama, meile helistasid kõiksugused kahtlased inimesed ja me olime pidevalt hirmul, et juhtub midagi halba. Teine kord vahistati mu ema varastatud asjade omamise pärast. Mingid tuttavad olid talle öelnud: „Võta need kaelakeed enda kätte hoiule!” ja tema oli nõus. Ta ei teadnud, milles asi. Kuid need osutusid varastatuks ning politsei tungis meie korterisse ja ta võeti vahi alla. Mul on sellest hägune mälestus, selline kummaline mure: kus ema on? Miks teda siin pole?

      Kuid siis, pärast seda lugu Sanelaga nuttis ta jälle ja ma põgenesin selle eest. Ma ei läinud koju, jooksin ringi või mängisin jalgpalli. Ega minagi olnud kõige tasakaalukam või kõige paljutõotavam poiss. Olin lihtsalt üks neist tattninadest, kes tagus vutti, tegelikult veel kehvemgi. Mul olid hirmsad raevuhood. Ma võisin teistele peaga näkku lüüa või meeskonnaliikmete peale karjuda. Aga vähemalt oli mul jalgpall. See oli minu huvi ja ma mängisin seda kogu aeg: hoovis, mänguväljakul, vahetundide ajal. Me käisime sel ajal Värner Rydéni koolis, Sanela viiendas ja mina kolmandas klassis ning teadagi, kumb meist paremini käitus! Sanela pidi kiiresti täiskasvanuks hakkama, Kekile omamoodi teiseks emaks olema ja perekonna eest hoolitsema, kuna me ülejäänud õed varvast viskasid. Ta võttis enda kanda uskumatu vastutuskoorma. Ta käitus hästi. Ta ei olnud selline tüdruk, keda oleks ülbitsemise pärast direktori kabinetti kutsutud, seepärast muutusin ma kohe murelikuks, kui tuli teade, et peame mõlemad direktori juurde minema. Noh, kui oleks ainult mind kutsutud, oleks see olnud normaalne, tavaline asi. Aga nüüd oli jutt minust ja Sanelast. Kas keegi oli ära surnud? Mis oli juhtunud?

      Kui me mööda koolikoridori läksime, hakkas mul kõht valutama. See oli vist hilissügisel või talvel. Olin mures. Aga kui me kabinetti astusime, oli seal koos direktoriga ka isa ja ma muutusin rõõmsamaks. Isa tähendas tavaliselt toredaid hetki. Kuid nüüd polnud midagi toredat. Kõik olid närvilised ja ametlikud ning see ajas mulle hirmu peale. Ausalt öeldes ei saanud ma toimuvast eriti aru, taipasin vaid seda, et jutt on emast ja isast ning see pole midagi head, sugugi mitte. Aga nüüd ma tean, mis toimus. Palju aastaid hiljem, kui selle raamatu tegemise ette võtsin, suutsin mosaiigi kokku panna.

      Novembris 1990. aastal oli sotsiaaltalitus korraldanud uurimise ning pärast seda sai isa minu ja Sanela hooldusõiguse. Ema juures valitsevaid tingimusi peeti ebasobivaks – küll mitte tema enda pärast, pean ma rõhutama. Seal oli muid probleeme, kuid see on ränk, kui ülejäänud maailm tunnistab su kõlbmatuks, ja ema oli sellepärast täiesti endast väljas. Kas ta pidi meist ilma jääma? See oli katastroof. Ta nuttis ja nuttis. Jah, ta oli meid puulusikaga löönud, kõrvakiile jaganud, ta ei kuulanud meie õigustusi, tal ei vedanud meestega ning elu ei edenenud ja nii edasi – aga ta armastas oma lapsi. Ta oli lihtsalt õnnetu tähe all sündinud ja ma arvan, et isa mõistis seda. Samal pärastlõunal läks ta ema juurde ja ütles: „Ma ei taha,