Mina, Zlatan. Zlatan Ibrahimović

ning auto tagaistmel oli miniatuurne jalgpall juhuks, kui tunnen vajadust mõnd võtet harjutada. Teisisõnu oli see täiesti tavaline päev Malmös.

      Allsvenskani hooaja alguseni oli veel paar päeva jäänud ja ma pidin mängima U-21 koondisega Borås, aga muidu oli üsna rahulik. Käisin treeningutel ja nii ja veetsin semudega aega ja mängisin videomänge. Siis helises telefon. See oli Hasse Borg. Selles polnud midagi imelikku. Helistasime teineteisele sageli. Kuid seekord oli ta hääl teistsugune.

      „On sul praegu tegemist?” küsis ta ja ei saa öelda, et mul oleks midagi teha olnud.

      „Aga oled sa valmis? Saaksid sa kohe tulla?”

      „Saaksin. Mis lahti?”

      „Nad on nüüd siin.”

      „Kes?”

      „Ajax. Tule St Jörgeni hotelli. Ootame sind,” ütles ta ja selge see, et ma sõitsin kohale.

      Parkisin hotelli ette ning loomulikult mu süda peksles. Mõistsin, et asi on nüüd edenema hakanud – ja ma olin veel Hasse Borgile öelnud, et ma tahan, et mind rekordilise summa eest müüdaks. Tahtsin end ajalukku kirjutada. Kunagi läks üks Rootsi jalgpallur Arsenali 40 miljoni Rootsi krooni eest, mis oli tol ajal suur summa, ja norralaste John Carew eest maksis Valencia 70 miljonit krooni. See oli Skandinaavia rekord ja mina lootsin, et ületan selle. Aga, jumal küll, mina olin alles üheksateistkümneaastane.

      Kui asi tõsiseks läks, polnud sugugi lihtne kõva venda mängida, sest pidage meeles, ma olin kunagi üks nendest, kes getos dressides ringi jõlkus. Muidugi olin Borgarskolanis proovinud erinevaid stiile. Aga nüüd olin ma jälle Nike rõivastes ja mul oli väike müts peas ja kõik oli valesti. Kui ma St Jörgenisse sisse kõndisin, võttis mind vastu John Steen Olsen ja muidugi ma mõistsin, et kõik on rangelt salajane. Ajax on börsil noteeritud aktsiaselts ja kui tehingust midagi välja lekiks, oleks see siseringi informatsioon. Aga just siis silmasin Cecilia Perssonit ja ma jäin seisma. Mida Cecilia siin tegi? Ma ei osanud oodata, et kohtan St Jörgeni hotellis Rosengårdi inimesi. See oli hoopis teine maailm. See oli getost kaugel. Aga siin ta oli.

      Me kasvasime üles samas kortermajas, ta oli mu ema parima sõbranna tütar. Aga siis mulle meenus, et ta töötab hotellis koristajana. Ta oli koristaja, nagu mu emagi, ja nüüd vaatas ta mind kahtlustavalt, umbes et mida Zlatan siin nende tüüpidega teeb. Andsin talle märku, et ta midagi ei räägiks! Sõitsin liftiga üles ja astusin koosolekuruumi, kus oli mitu ülikondades tegelast: Beenhakker, tema finantsist, siis muidugi Hasse Borg, ja ma mõistsin kohe, et õhkkond on kuidagi imelik.

      Hasse oli väga ärevil ja närvis, ta oli väga pinges, aga mõistagi mängis ta rahulikku venda: „Tere, poiss! Sa muidugi mõistad, et me ei või sellest veel kellelegi rääkida. Aga kas sa tahad Ajaxisse minna? Nemad sind tahavad.” Kuigi ma olin seda oletanud, võttis see mul jalad nõrgaks.

      „Kindlasti!” vastasin ma, „Ajax on suurepärane koht arenemiseks.” Siis kõik noogutasid ja naeratati ja nii edasi.

      Aga ikkagi oli siin midagi imelikku ja ma raputasin neil kätt ja mulle räägiti, et nüüd arutame mu lepingut, ning mingil põhjusel lahkus Beenhakker sel hetkel koos oma saatjatega, jättes mind Hasse Borgiga omaette. Mis kurat Hassega lahti oli? Tal oli tohutu ports snus’i huule alla topitud ja ta näitas mulle paberite pakki.

      „Vaata need üle. Ma koostasin selle sinu jaoks,” ütles ta ja osutas laual olevatele paberitele. Seal oli kirjas, et sada kuuskümment tuhat krooni kuus, mis oli kindlasti palju raha – ma mõtlesin, et ohsa, kas ma saan selle kõik endale? Aga mul polnud aimugi, kas see oli turul hea hind, ja nii ma ütlesingi.

      „Kas see on hea palk?”

      „See on väga hea palk,” ütles Hasse. „See on neli korda rohkem kui see, mis sa praegu teenid,” ja mina mõtlesin, et okei, kindlasti on tal õigus, ma usun, et see on suur tasu ja ma märkasin, kui pinges ta on.

      „Väga hea, Zlatan! Soovin õnne!” Siis ta läks välja, öeldes, et peab veel natuke läbi rääkima, ja kui ta tagasi jõudis, siis ta säras uhkusest. Ta nägi välja, nagu oleks ta maailma parima tehingu sõlminud.

      „Nad kannavad ka su uue Mercedese kulud, nad maksavad selle kinni,” lisas ta. Ka mina arvasin, et see on lahe ja ütlesin: „Wow, cool.”

      Aga ma ei teadnud lepingust endiselt midagi, ma isegi ei tulnud selle peale, et see auto-jutt oli nendele tühiasi – sest ausõna, kas te arvate, et ma olin nendeks läbirääkimisteks valmistunud?

      Põrgutki ma olin. Ma ei teadnud halligi sellest, palju jalgpallurid teenivad või kui palju Hollandis maksudele läheb ja mul polnud kedagi, kes oleks mind esindanud või minu huvide eest seisnud. Olin üheksateistkümneaastane ja Rosengårdist pärit. Ma ei teadnud maailmast midagi. Ma olin selles vallas sama kompetentne kui Cecilia seal fuajees, ja nagu te teate, oli Hasse Borg minu arvates mu sõber, ta oli mulle nagu teine isa. Ma polnud kunagi taibanud, et tal on vaid üks eesmärk: teenida klubile raha, ja tegelikult mõistsin alles palju hiljem, et olin tajunud, millest tulenes selles ruumis valitsenud pingeline õhkkond. Aga muidugi olid ülikondades mehed oma läbirääkimistega alles poolel teel.

      Nad polnud veel mu hinna osas kokkuleppele jõudnud ja ainus põhjus, miks nad minu kohale kutsusid, seisnes selles, et ilmselgelt on lihtsam üleminekutasus kokkuleppele jõuda, kui saad jalgpallurilt allkirja ja fikseerid tema palga, sest siis sa tead, millistest summadest on jutt, ja kui sa oled hästi osav, siis hoolitsed selle eest, et see tüüp saab väiksemat palka kui keegi teine terves meeskonnas, sest siis saad sa tema eest suuremat üleminekutasu küsida. Lühidalt, see oli strateegiamäng ja mind toodi selles ohvriks. Aga tol hetkel polnud mul sellest aimugi. Ma lihtsalt jalutasin välja fuajeesse ning tegin isegi mingi väikse rõõmuhüüatuse või midagi sellist ja ma arvan, et oskasin väga hästi suud pidada. Ainuke inimene, kellele ma asjast rääkisin, oli isa ja ta oli piisavalt läbinägelik, et kogu ürituses kahtlema hakata. Ta lihtsalt ei usaldanud inimesi. Aga mis puutub minusse, siis ma lasin asjadel omasoodu minna ja järgmisel päeval läksin Boråsse U-21 koondisega Makedoonia vastu mängima. See oli UEFA Euroopa meistrite liiga valikmäng ja minu debüüt Rootsi noortemeeskonnas ning see oleks pidanud tähtis hetk olema. Aga mina mõtlesin muidugi muudele asjadele ja ma mäletan, et kohtusin taas Hasse Borgi ja Leo Beenhakkeriga ning allkirjastasin lepingu. Nad olid selleks ajaks oma läbirääkimistega lõpule jõudnud.

      Kuid me pidime seda endiselt kuni sama päeva pärastlõunal kella kaheni salajas hoidma, mil uudis Hollandis teatavaks tehakse, ja ma avastasin, et terve hulk välisklubide agente oli kohale tulnud, et mind üle vaadata. Aga nad olid liiga hilja tulnud. Ma olin Ajaxile lubatud. Olin seitsmendas taevas ja küsisin Hasse Borgilt: „Kui palju eest mind müüdi?” Ma ei unusta iial ta vastust.

      Ta pidi seda kordama. Ma justkui ei suutnud seda hoomata, aga võib-olla ütles ta alguses hinna kuldenites ja mulle polnud see valuuta tuttav. Aga siis jõudis mulle kohale, kui suur summa see oli, ja mul kammis lihtsalt ära.

      Noh, hästi, ma olin lootnud rekordit. Soovisin näha suuremat summat kui see, mis John Carew eest maksti, aga hoopis teine asi oli näha seda must valgel kirjas. See oli peadpööritav. Kuradima kaheksakümmend viis miljonit Rootsi krooni! Aga kõige tähtsam, et mitte ühtegi rootslast ega skandinaavlast, isegi mitte Henke Larssonit, isegi mitte John Carewd polnud ligilähedasegi summa eest müüdud, ja loomulikult ma mõistsin, et sellest räägitakse kõikjal. Reklaam polnud mulle võõras nähtus.

      Siiski oli see, mis ma järgmisel päeval ajalehtedest lugesin, hullumeelne. Pressis valitses Zlatani orgia. Kuldpükstes poiss. Zlatan Vapustav. Zlatan see ja Zlatan teine. Lugesin ja nautisin seda hetke ning meenutasin seda korda, kui me koos noortekoondise mängijate Chippeni ja Kennedy Bakircioglüga Borås sööma läksime. Istusime kohvikus oma jookide ja saiakeste juures, kui järsku mingid meievanused tüdukud juurde tulid ja üks neist natuke häbelikult küsis: „Kas teie olete see kaheksakümne viie miljoni krooni mees?” Noh, ma ei teagi, mida selle peale öelda.

      „Jah,” ütlesin ma. „Mina.” Mu telefon helises pidevalt.

      Inimesed pugesid mulle ja õnnitlesid mind ja olid üldiselt kadedad – tähendab, kõik peale ema. Ta oli