Mina, Zlatan. Zlatan Ibrahimović

ja baarid. Selle läheduses maismaal on spordirajatis, kus tugevamad klubid enne hooaega treenivad. Mu toakaaslaseks oli Guðmundur Mete Islandilt. Olime temaga koos noorte meeskonnast tulnud ja kumbki meist polnud varem sellises laagris olnud. Me ei tundnud sealseid reegleid ja kui me esimesele õhtusöögile hilinesime, saime trahvi. Naersime selle üle ja järgmisel õhtul läksime treeningule. See ei olnud eriline probleem.

      Siis märkasin aga raja ääres tuttavat nägu. Olin üllatunud: see oli John Steen Olsen. Kas ka tema on siin? Hüüdsin talle: „Tere!” Ei midagi enamat. Ma ei näinud põhjust ärevusse sattuda. Temasuguseid oli kõikjal. Ma olin nendega harjunud. Aga järgmisel päeval oli seal teine mees. Sain teada, et ta oli Ajaxi peaskaut ja Hasse Borg tundus olevat väga erutunud.

      „Nüüd läheb asjaks! Nüüd läheb asjaks!” ütles ta, mille peale mina vastasin: „Okei, tore on!”

      Jätkasin lihtsalt mängimist. Aga see polnud kuigi kerge. Ühtäkki oli kohal kolm meest Ajaxist. Ka abitreener oli tulnud ja ma kuulsin Hasse Borgilt, et neid pidi veel tulema. See oli juba peaaegu invasioon, aga järgmisel päeval pidi Norra klubi Mossiga sõpruskohtumine toimuma. Kohal oli ka nende peatreener Co Adriaanse koos spordidirektor Leo Beenhakkeriga.

      Ma ei teadnud tol ajal Beenhakkerist veel midagi. Ma ei teadnud Euroopa jalgpallibossidest üldse midagi. Aga ma sain kohe aru, et see mees on mingi tähtis nina. Tal oli palaval päeval kübar peas ja ta seisis väljaku ääres ning suitsetas jämedat sigarit. Tal olid valged lokkis juuksed ja kuidagi säravad silmad. Teda on võrreldud hullumeelse professoriga filmist „Tagasi tulevikku”, kuid Beenhakker on pigem tolle rangem versioon. Beenhakkerist õhkus võimukust ja jahedust. Ta nägi natuke mafiooso moodi välja ja see meeldis mulle. Ma olin sellise stiili keskel üles kasvanud ja mind ei üllatanud sugugi, et Beenhakker oli treeninud Real Madridi, võitnud nendega liigavõistlused ja meistrivõistlused. Oli selge, et tema oli põhimees ja otsuste langetaja ning räägiti, et ta oskas noorte mängijate potentsiaali märgata paremini kui keegi teine, ja ma mõtlesin: oi mees, see on nüüd tõsine värk! Aga loomulikul oli palju asju, mida ma ei mõistnud. Beenhakker oli katsunud mitu korda Hasse Borgilt minu hinda teada saada. Hasse keeldus. Ta ei tahtnud end kindla numbriga siduda.

      „See poiss pole müügiks,” ütles tema kindlasti kavalalt. Aga see oli kõrgete panustega mäng. Beenhakker teatas talle:

      „Kui mulle hinda ei öelda, siis ma La Mangasse ei tule!”

      „See on teie mure. Unustage see siis lihtsalt ära,” vastas Hasse Borg või vähemalt nii ta väitis, ja Beenhakker vandus alla.

      Ta lendas Hispaaniasse ja esimene asi, mida ta nägi, oli meie mäng Mossi vastu. Hiljem mulle ei meenunud, et oleksin teda küljejoone juures näinud. Märkasin vaid John Steen Olsenit ja treener Co Adriaanset vastaste värava juures. Aga selgus, et Beenhakker oli roninud ühe varjualuse katusele värava taga, et paremini näha, ja loomulikult oli ta pettumuseks valmis. See poleks olnud esimene kord, kui ta sõidab kaugele, et näha talenti, kes ei vasta ootustele, ja see polnud ka mingi tähtis mäng. Kellelgi polnud põhjust eriti pingutada ja see kõik võis kujuneda mõttetuks reisiks. Keegi ei saanud milleski kindel olla. Ajaxi mehed vestlesid omavahel ja mina olin natuke närvis. Ma ei suutnud paigal püsida.

      Esimese poolaja alguses sain paremalt söödu. Olin just karistusala juures ja me kandsime oma kahvatusinist vormi. YouTube’is oleva häguse videosalvestuse põhjal võib järeldada, et kell oli 15.37. Ilm oli soe, kuid merelt puhus paras briis ja ei paistnud, et tegemist oleks kriitilise situatsiooniga. Mängiti ettevaatlikult. Kuid siis märkasin kaitses lünka – oma võimalust. Nägin ühte neist kujutluspiltidest, mis lihtsalt tekivad vaimusilmas, ühte neist välgatustest, mis mõtete rägastikust järsku läbi vilksatab ja mida ma pole kunagi hästi seletada suutnud. Jalgpallimäng pole midagi sellist, mida saaks ette kavandada. Jalgpall lihtsalt toimub, ja niipea, kui ma palli sain, lõin selle üle ühe kaitsja, sooritasin ühe nendest väikestest tõstetest, mille puhul kohe tunned, et see õnnestus, ning ründasin. Jooksin mööda kahest kaitsjast ja jõudsin palli juurde paar meetrit seespool karistusalas ning olin kannalöögiks ideaalses asendis.

      Viisin palli kannatõstega veel üle ühe kaitsja, jooksin edasi ja virutasin palli otse õhust vasaku jalaga ning jäin üheks hetkeks kahtlema, mängijal on aega mõelda, vaatamata sellele, et kõik toimub vähem kui kümnendiksekundi jooksul: kas see läheb sisse? Kas ma lõin viltu? Aga ei, pall lendas otse väravasse. See oli üks ilusamaid väravaid, mille ma kunagi löönud olen, ja ma tormasin üle väljaku, käed laiali sirutatud. Kohalviibinud ajakirjanikud olid veendunud, et ma karjusin: „Zlatan, Zlatan!” Aga olge nüüd, miks ma peaksin enda nime karjuma? Ma hüüdsin: „Showtime, showtime!”

      See oli showtime-värav ja ma võin vaid oletada, mida Beenhakker mõtles. Võin kihla vedada, et ta oli rahul. Ta polnud arvatavasti kunagi midagi sellist näinud. Kuid hiljem sain teada, et see tegi ta ka murelikuks. Ta oli leidnud selle, mida otsis: suure jalgpalluri, kes valdab tehnikat ja kes on väravaalas ohtlik, kes oli äsja otsekui tellimise peale löönud imeilusa värava. Aga ta oli küllalt tark mõistma, et selle sooritusega oli mu väärtus äsja kõvasti tõusnud ja kui väljaku ääres on teiste suurte klubide talendikütte, kujuneb sellest hullumeelne oksjon, niisiis otsustas Leo Beenhakker viivitamatult tegutseda. Ta hüppas selle varjualuse katuselt alla ja läks Hasse Borgi otsima.

      „Ma tahan kohe selle mehega kokku saada,” ütles ta – sest, teate, jalgpallimaailmas pole küsimus kunagi ainult jalgpalluri oskustes, vaid ka tema isiksuses. Sellest pole kasu, kui keegi on hiilgav jalgpallur, aga halva iseloomuga. Klubi ostab täispaketi.

      „Ma ei tea, kas see on võimalik,” ütles Hasse Borg.

      „Mida te sellega öelda tahate, pole võimalik?”

      „Meil pole võib-olla aega. Meil on palju tegemist ja nii!”

      Beenhakker oli marus, sest mõistagi sai ta aru, mis toimub.

      Meil polnud mingeid kuradi tegemisi. Hasse Borg pidi sel hetkel küll sillas olema. Talle oli äsja ulatatud kõik trumbid, ja nüüd tahtis ta raskesti kättesaadavat mängida ning kõik oma trikid käiku lasta.

      „Mida? Millest te räägite? Ta on noor mees. Te olete treeninglaagris. Muidugi on teil aega.”

      „Noh, võib-olla natuke aega oleks,” või midagi sellist ütles Hasse Borg ja siis nad leppisid kokku, et kohtuvad Ajaxi meeskonna hotellis, mis asus natuke maad eemal.

      Sõitsime sinna. Hasse Borg rõhutas mulle autos, kui tähtis on, et ma näitaksin head, positiivset suhtumist. Aga ma olin lõdvestunud. Ajax võis ju mind osta tahta ja muidugi oli see suur asi ning mõnel muul ajal oleksin ma närvis olnud.

      Ma polnud tol ajal välismaa tähtsate tegelastega harjunud, veel vähem suurte äritehingutega. Aga pärast sellist väravat tunned end nagu maailmavalitseja. Mul oli üsna lihtne meeldivalt käituda. Astusime Hasse Borgiga hotelli ja surusime kõigi meeskonnaliikmete kätt, kordasime muudkui „How do you do” ja rääkisime tühjast-tähjast ning mina seletasin, kuidas ma olen jalgpallile pühendunud ja kuidas ma tean, et see on raske töö ja nii edasi. See oli selline väike etendus, kus kõik näitasid oma head tahet. Kuid kindlasti oli seal ka tõsiseid ja ebaselgeid alatoone. Kõik vaatasid mind, mõeldes: milline ta tegelikult on? Kõige selgemalt on mul meeles Leo Beenhakker. Ta naaldus ettepoole ja ütles: „If you fuck me I’ll fuck you two times back,” ja noh, see avaldas mulle muljet.

      Beenhakker teadis, kuidas minuga rääkida ja tal oli sära silmis. Aga oli ilmne, et tal ja ta meestel oli kodutöö tehtud. Nad teadsid minust arvatavasti kõike, isegi seda Industrigatani vahejuhtumit. Mitte et see mulle siis meelde oleks tulnud. Kuid tema sõnu võis tõlgendada hoiatusena, onju, ja ma mäletan, et kui me üsna varsti pärast seda oma hotelli tagasi läksime, suutsin ma vaevu paigal püsida.

      Väljakul käib üks mäng.

      Klubivahetusturul käib hoopis teine mäng, mulle meeldivad mõlemad ning ma tean nii mõndagi nõksu. Tean, millal on õige aeg suu kinni hoida ja millal lahingut lüüa. Aga ma olen seda vigade kaudu õppinud. Alguses ei teadnud ma midagi. Olin kõigest kutt, kes tahtis jalgpalli mängida, ja pärast koosolekut La Mangas ei kuulnud ma mõnda