Mina, Zlatan. Zlatan Ibrahimović

avaldada. Niisiis võtsime mina, Tony ja Mete oma nipid kasutusele. Jooksime esimesed neli kilomeetrit. Aga kui me Limhamnsvägenile jõudsime, pöörasime bussipeatusesse. Keegi ei näinud meid. Me olime teiste taga, nii et võisime rahulikult bussi oodata ja sellele minna. Loomulikult tegi see meile nalja. See oli pöörane! Pärast pidime varju hoidma, kui me ülejäänud meeskonnast mööda sõitsime. Noh, see bussivärk ei näidanud ju õiget suhtumist. Raja lõpus tulime bussist maha, täiesti puhanud ja teistest kaugel ees, ning läksime ühte nurka varjule. Kui ülejäänud meeskond meist mööda jooksis, võtsime neile sappa, ise hästi väljapuhanud, et kooli ees veel uhkeldada. Vau, võisid tüdrukud mõelda, need kutid näevad välja, nagu oleksid nad võitmatud.

      Ükskord Miilile minnes ütlesin Tonyle ja Metele: „See on mõttetu. Varastame parem ratta.” Nad vist natuke kõhklesid. Neil polnud selles valdkonnas minu kogemust. Aga mul õnnestus nad nõusse saada, pätsasin ühe ratta ning väntasin minema, nemad kahekesi tagumisel pakiraamil. Teinekord läks asi päris kreisiks. Ma polnud just kõige täiskasvanum ja Tony oli kah üsna segane. See ogar oli pornovideoid fännama hakanud. Selle asemel, et jooksma minna, läks poodi, laenutas sealt video ja ostis šokolaadi, nii et istusime seal temaga ja sõime šokolaadi, samal ajal kui teised meeskonnaliikmed Miili jooksid.

      Mul on vist põhjust tänulik olla, et Roland Andersson meie vabandusi uskuma jäi. Võib ka olla, et ta ei uskunud. Ta oli hea mees. Ta mõistis meiesuguseid noori. Tal oli huumorimeelt. Aga loomulikult kostis mujalt õiendamist, mis selle Zlatani-tüübiga on. Miks ta korralikum pole? Kuulsin kogu aeg sama vana juttu: „Ta triblab liiga palju. Ta ei mõtle meeskonnale.” Osaliselt oli see täiesti tõsi. Muidugi! Mul oli veel palju õppida. Ülejäänu oli aga puhas kadedus. Mängijad tajusid konkurentsi ja mina polnud niisama ärpleja.

      Ma andsin endast tõesti kõik ega rahuldunud ainult Malmö FFi treeningutega. Veetsin veel lisaks tunde ema kodu lähedal mänguväljakul. Mul oli üks nipp. Läksin Rosengårdi ja hüüdsin poistele: „Saate mult kümneka, kui suudate mult palli ära võtta!” See polnud lihtsalt mäng. Lihvisin oma mängutehnikat. Harjutasin oma kehaga palli kaitsma.

      Kui ma parasjagu poistega ei tembutanud, mängisin jalgpalli videomänge. Võisin nendega kümme tundi järjest veeta, sageli leidsin nendest mängudest lahendusi, mille võtsin hiljem staadionil kasutusele. Võib öelda, et tegelesin jalgpalliga ööpäev läbi. Kuid treeningud Malmö FFis ei läinud päris lepase reega, võib-olla ma ka vigurdasin seal natuke liiga palju. Nad oleksid klubisse nagu mingi täiesti ebaratsionaalse teguri toonud, tüübi, keda nad ei mõistnud. Et mingi jobu võib ühes või teises olukorras söödu anda või ütleb mingis olukorras teatud asju. Aga mina … Mina olin teiselt planeedilt. Mina kütsin muudkui seda segast Rosengårdi värki.

      Klubis olid sageli vanemad mängijad noorematega vastasseisus. Meie, nooremad, pidime pakke ja varustust tassima ning teiste järele ootama. See oli absurdne, õhkkond oli algusest peale mäda. Hooaja alguses ennustas klubi kapten Tommy Söderberg, et Malmö FF võidab terve liiga, aga siis vedas üks asi teise järel viltu ning klubi ähvardas teise divisjoni langemine. See oli esimene kord nagu … kuuekümne aasta jooksul, fännid hakkasid hädaldama ja meeskonna vanematel liikmetel oli suur vastutus kanda.

      Nad kõik teadsid, mida see linnale tähendaks, kui nad ei püsi Allsvenskani liigas – peaaegu katastroofi. Polnud aega pidutseda või Brasiilia trikke harjutada. Aga ma olin ikkagi uhke, et mind oli võetud põhimeeskonda, ja ma tahtsin neile näidata, kes ma olen. Võib-olla ei olnud see kõige parem mõte.

      Aga see oli mul veres. Olin uues kambas, tahtsin, et mind nähtaks ja tähele pandaks, ning keeldusin üksnes kaasajooksiku rollist. Kui väravavaht Jonnie Fedel esimesel treeningupäeval küsis: „Kus kurat pallid on?” ehmusin ma natuke, eriti sellepärast, et märkasin, kuidas kõik mind vaatasid, oodates arvatavasti, et lähen ja toon pallid. Aga ei, mitte mingil juhul, veel vähem siis, kui ta otse nii ütleski.

      „Kui sa palle tahad, võid ju minna ja need ise tuua!” nähvasin vastu, kuigi Malmö FFis tavaliselt nii ei räägitud.

      See oli jälle getomaneer, mis minus välja lõi, ja populaarsust see mulle ei toonud. Aga ma teadsin, et mind toetasid Roland ja abitreener Thomas Sjöberg, kuigi põhiliselt lootsid nad muidugi Tonyle. Ta pääses platsile ja lõi värava oma esimesel matšil. Mina olin varumeeste pingil ja pingutasin seda rohkem treeningutel. Kuid see ei aidanud ja see pani mind vanduma. Võib-olla oleksin pidanud olukorraga leppima ja mitte nii väga kiirustama. Aga see mulle ei sobi. Mina tahan kohe mängu pääseda ja näidata, mida ma suudan. Ent näis, et seda võimalust ma ei saa. 1999. aasta 19. septembril pidime minema Örjans Valli staadionil Halmstadi vastu mängima.

      See oli otsustav mäng. Kui me oleksime võitnud või viigi saanud, oleksime edasi Allsvenskani liigasse jäänud. Vastasel juhul oleksime pidanud võitlema relegatsiooni play-off ’´il, mispärast kõik meie klubis olid närvilised ning mures. Meeskonnad olid sundseisus. Teise poolaja alguses viidi meie ründaja Niklas Gudmundsson kanderaamiga ära ja ma lootsin tema asemel platsile pääseda. Aga ei, Roland isegi ei vaadanud minu poole, ja aeg muudkui tiksus. Midagi ei juhtunud. Seis oli 1:1 ja sellest pidi piisama. Kuid kõigest viisteist minutit enne lõpuvilet sai ka meie meeskonna kapten Hasse Mattisson vigastada, Hamstad läks kohe pärast seda 2:1 juhtima ja ma vaatasin, kuidas terve meie meeskond kahvatus.

      Siis otsustas Roland mu mängu panna. Samal ajal kui teised alles oma närvivapustusega maadlesid, alustasin mina mängu tohutu adrenaliinidoosiga. Olin seitsmeteistkümneaastane. See oli Allsvenskani liigamäng, 10 000 pealtvaatajat staadionil. Minu särgil oli kiri Ibrahimović. Mõtlesin, et oi mees, see on võimas, nüüd ei peata mind miski, ning üritasin kohe pealelööki ja riivasin väravalatti. Aga siis juhtus midagi. Meile määrati lõpuminutitel penalti ja teate, mida see tähendas. See oli nagu elu ja surma küsimus. Kui me selle karistuslöögiga hakkama saame, on klubi au päästetud, muidu ähvardab meid katastroof, ning kõik vanad mängijad hakkasid põdema. Nad ei julgenud seda lööki teha. Risk oli liiga suur, aga Tony, igavene enesekindel ärpleja, võttis end kokku.

      „Mina löön!”

      Selleks oli julgust vaja. Balkanlik tegu – ära anna alla! Aga nüüd, tagantjärele, arvan ma, et keegi oleks pidanud teda takistama. Ta oli liiga noor sellise vastutuse võtmiseks, ma mäletan, kuidas ta koha sisse võttis ning terve meeskond hinge kinni hoidis või mujale vaatas. See oli õudne. Kuid väravavaht tõrjus löögi. Ma arvan, et ta tegi Tonyle väikese petteliigutuse. Me kaotasime ja Tonyst sai patuoinas. Sellest oli kahju, kuigi ma tean, et on ajakirjanikke, kes peavad seda mingiks sümboolseks hetkeks. See oli hetk, kus ma temast möödusin. Tony ei tõusnud enam kunagi tippjalgpalli ja edaspidi sain mina rohkem mängida. Mind vahetati Allsvenskanis kuus korda mängu ja mingis intervjuus kirjeldas Roland mind kui „lihvimata teemantit”. Jutt hakkas levima ja üsna varsti tulid poisid mult pärast mänge autogrammi küsima. Muidugi ei olnud see nüüd teab kui suur asi. Aga see andis mulle julgust juurde ja ma mõtlesin: ma pean nüüd veel osavamaks muutuma! Ma ei või neid poisse alt vedada!

      Vaadake nüüd! tahtsin ma neile hüüda. Vaadake maailma kõige võimsamat kutti! Tegelikult oli see vist natuke kummaline? Ma polnud veel midagi korda saatnud – vähemalt mitte eriti palju. Sellegipoolest ilmusid järsku noored fännid ja see innustas mind veel rohkem oma oskusi näitama. Need väiksed poisid tekitasid tunde, et mul on õigus oma rida ajada. Nad poleks minu juurde tulnud, kui ma oleksin olnud mingi igav meeskonnamängija! Hakkasin nende laste jaoks mängima ja kohe algusest peale andsin iga küsitud autogrammi. Keegi ei jäänud ilma. Olin ise alles noor. Teadsin täpselt, mis tunne oleks mul olnud, kui kaaslased oleksid autogrammi saanud, aga mina mitte.

      „Kas kõik on rahul?” küsisin ma edasi kiirustades, sest minu ümber toimus nii palju, ma ei muretsenud eriti meeskonna pärast.

      See oli kuidagi kummaline. Hakkasin kuulsust koguma ja samal ajal oli klubi põhimõtteliselt oma suurimas kriisis. Kui me koduväljakul Trelleborgile kaotasime, nutsid fännid staadionil ja karjusid Rolandile „Mine ära!” Politsei pidi kohale tulema ja teda kaitsma, Trelleborgi bussi loobiti kividega, rahvas märatses ja mässas. Ka paar päeva hiljem, kui saime AIKilt häbistava kaotuse, ei läinud olukord paremaks – katastroof oli käega katsuda.

      Langesime