Mahajätjad. Helga Nõu

köögist välja.

      Martin läkski tagatuppa ja seadis ennast suure peegli ette. See oli vist esimest korda, kui ta oskas end niimoodi täies pikkuses vaadata ja teistega võrrelda. Sellest päevast peale haakuski temasse kinnisidee, et ema jättis ta maha tema inetu ja kohmaka parema jala pärast, mis ei olnud nagu teiste laste jalad.

      Helene Riedel oli habras neiu tuntud muusikute perekonnast, kui ta kohtas seitsmeteistkümneaastaselt endast kümme aastat vanemat ja nii välimuselt kui ka olekult robustsemat Robert Peitlit. Mees oli kogenum ja teadis, kuidas naisi meelitada, ning tüdrukut tabas peagi suur ja peadpööritav Armastus. Helene vanemad olid suhte vastu, aga kui varsti selgus, et tütar on lapseootel, sunniti patustajad kiiresti abielu registreerima ja korraldati pulmad. Pulmapilt on võetud Õnnepalee trepil ja jäädvustab üht arvatavasti õnnelikku hetke: saleda pihaga heledapäine ja laheda näoilmega neiu pikas valges kleidis seismas tumeda ja pisut altkulmu vaatava mehe kõrval.

      Armastus oli lilleline ja romantiline niikaua, kui Martin polnud veel ilmale tulnud. Sünnitus oli aga Helenele šokiks. Keegi polnud talle öelnud, et armastusega sigitatud laps teda sünnitusel karistuseks lõhki pidi käristama. Ta vaevles kaks ööd ja päeva valudes, kuna laps oli suur, kaalus üle viie kilo. Lõpuks ta sündis – ja nagu nöögiks, komppöiaga. Parem jalg oli raskelt deformeerunud ja vales asendis. Esimesed nädalad keeldus noor naine üldse lapsega tegelemast ja langes sünnitusjärgsesse depressiooni. Arstid osutasid rohkem tähelepanu emale kui lapsele, aga troostisid, et lapse jalaviga ei ole sugugi ebatavaline ja on arvatavasti pärilik. Robert Peitlil küll sellist puuet ei olnud, küll oli aga tema isal, kes kõndis longates. Seda ei olnud Helene ega tema vanemad osanud tähele panna ega teadnud ka, mida see tuleviku suhtes tähendas. Noor naine ei saanud parata, et ta hakkas pärast lapse sündimist oma meest ja tema sugukonda põlgama.

      Komppöida saab sihikindla raviga parandada, aga eelduseks on, et ema arstide juhendusel juba lapse esimesest elunädalast peale sellega järjekindlalt tegeleb, masseerib ja kipsmähiseid vahetab. Helene Peitel seda ei teinud – kes teine mida tegi, on teadmata.

      Martin läks kasvades järjest rohkem isa moodi. Tal oli oma isa välimuski, suur, natuke kandiline kehakasv, tumedad juuksed ja vähekese altkulmu silmavaade, nagu oleksid nad mingi omaette tõug (ema vanemate iseloomustuse järgi gorillad või orangutangid). Peale selle ta lonkas.

      Vanemate abielu hakkas üha enam kiiva kiskuma. Ema Helene peitis oma mured laulukarjääri ja siirdus varsti Moskvasse õppima. Sinna ta lõpuks jäigi. Martin oli kaheaastane, kui ta viimast korda nägi ema. Sellest on jäänud talle mälestus: ema seisab uksel ja ta ümber on valgusesõõr. Tema ise nutab ja tahab ema juurde joosta, aga kinniseotud jalg takistab.

      Järgnes abielulahutus ja Martin jäi isa ja kasuema Juta kasvatada. Juta kantseldas teda, hoidis ta riided puhtad ja korras ning andis talle süüa, aga ei armastanud teda. Martinit jäi aga piinama mõte, et ema ta jala pärast maha jättis. Teda kiusas ka unistus, et kui jalg oleks terve, õpiks ta klaverit mängima ja saaks pedaali tallata. Siis võiks ta ema laulu saata ja ema võtaks ta oma turneedele kaasa.

*

      Kõik, mis sünnib, johtub kindlasti millestki eelnevast, miski ei tule iseenesest ega kasva üles nagu üksik lill kõrbes. On vajadused ja on eeskujud, mis kujundavad vajadusi. Nii oli kindlasti siis, kui ta ise kohtas Taimit, kes oli habras ja heledapäine ja tuletas meelde ema…

      Elu on paraku teistsugune kui unistused ja Taimi ei olnud ema. Ta sarnanes emale ainult välimuselt, oli blond ja väikest kasvu, seesmiselt aga oli ta tugev ja teguvõimas naine, hinnatud õppejõud ülikooli matemaatika ja loodusteaduste instituudis. Mis sai Martin oma mannetute fotodega tema vastu? Ei saanudki. Nende kooselu kestis kaheksa aastat, viimased neist logisedes. Tegelikult ja tagasi vaadates oli ka ema Helene teguvõimas, sest kui ta lõpuks seati valiku ette, tegi ta seda, mida tahtis, pühendus kõrgematele kunstidele ja jättis mehe ja lapse, kes ei olnud tema ande tasemel.

      Ilma et Martin ise aru sai, hakkas ta naisi vihkama. Oli lugu Taimiga kuidas oli, üks nõrkus oli tal siiski: ta armastas kasse. Ja Martin kasutas seda toona vihahoos ära… Nii lõppes ka kõik, nagu lõppes, nüüdseks on see minevik. Martin Peitel seisab omal jalul, ka siis kui üks jalg on lühem kui teine. Õigemini tahaks ta näha seda nii, et üks jalg on pikem kui teine, mitte lühem – selles on vahe! Elu on temast juba mõnes mõttes mööda jooksnud, ta on juba viiekümne kahe aastane. Ta keeldub aga tagasi vaatamast ja sammub kangekaelselt edasi, uskudes, et leiab esmalt iseenese ja seejärel võib-olla kunagi hiljem ka kellegi teise. Ehkki ta kahtleb. Kes ise pole armastust saanud, ei suuda seda ka teistele anda.

      Must maagia

      Enesele märkamata on ta hakanud tähele panema mitte ainult Raineri sõnu, vaid ka tema riietust, rühti ja liigutusi ning tema kommet juukseid käega soenguks lükata. Natuke vastu tahtmist ja kadestades on ta pidanud jagama kolleegile plusspunkte nii ühes kui teises asjas. Teda järele ahvida ei oleks talle mõttessegi tulnud, aga mõne hea idee võis loomulikult enese tarbeks ära kasutada. Ta paneb tähele, et Raineril on tihti portfellis raamatuid. Mis raamatuid? Küsimuse peale vastab teine põiklevalt, et ah, igasuguseid; et laenab raamatukogust. Ilmselt otsib ta mingisugust materjali ja siis on siililegi selge, et on tegemist Aafrikaga…

      Nii juhtubki, et Martin ei lähe ühel pärastlõunal pärast tööd otseteed Viru keskuse bussiterminali, et koju sõita, vaid teeb väikese tiiru mööda Estonia puiesteed ja astub sisse keskraamatukogu uksest. Mida ta sealt otsib, ei tea, aga talle meenub, et Pankmann oli neil palunud projekti ja reisi jaoks konkreetseid ideid koguda. Teda haarab kuri kahtlus: ei imestaks, kui Pankmann ja Rainer juba olidki asja omavahel täpsustanud, jättes tema, Martini, välja.

      Ta astub sisse ja vaatab eksinult ringi. See oli aastaid tagasi, kui ta viimati raamatukogusse sattus, ka siis ainult seoses mõne fotonäitusega. Raamatutega pole ta kunagi sõber olnud. Nende spetsiifiline kopitanud lõhn, võiks öelda kogutud tarkuse hõng, teeb sisse hingates rinna raskeks ja raamatukogu ebaloomulik vaikus mõjub vatitopina kõrvas, lüües need kõmisema. See ei ole loomulik vaikus nagu väljas looduses, vaid pinisev, painav, kõrvulukustav vaikus. Ta pistab sõrme kõrva ja raputab, nagu oleks vesi kõrvas.

      Kohe on selge, et ta ei kuulu siia, tal ei meeldi siin olla, ta ei tunne raamatuid ja eksib riiulite labürindis ära. Kõik teised, keda ta silmab, näivad olevat millessegi süvenenud ja kättesaamatud nähtamatute klaasseinte taga. Ta tunneb end siin võõrkehana ja hakkabki juba väljuma, kui laua taga istuva raamatukogutöötaja silmad ta kinni püüavad ja paigale naelutavad:

      „Kas soovite abi?”

      Martin ei soovigi õieti midagi, tahab siit ainult minema. Oleks raamatukoguhoidja olnud teistsuguse välimusega, tähendab, kui ta ei oleks sarnanenud… See on muidugi ogarus, aga ta meenutab tõesti Taimit! Jah, kui see ootamatu sarnasus ei oleks Martinit halvanud, oleks ta juba ammu läinudki. Nüüd jääb ta aga kohmerdama.

      „Mõtlesin…” on ta lõpuks sunnitud suu avama.

      „Jah?”

      „Et midagi… Aafrikast,” kuuleb ta end ütlevat.

      „Kas teatmeteoseid või reisikirjeldusi?”

      Selle peale ta ei oska vastata, aga läheb lõpuks vastumeelselt kaasa abivalmis naisega, kes näitab talle kätte nii loodusloo kui etnograafia osakonna. Ei, tegelikult ja õnneks ta ikka ei olegi nii väga Taimi moodi. Ainult et ta ise ei saa Taimist lahti. Taimi jälitab teda. Kättemaksuks.

      „Aitäh, ma vaatan ise,” ütleb ta, et nõuandja rutemini ära läheks ja ta rahule jätaks. Ta tunneb end ebamugavalt. Et protsessi kiirendada, haarab ta kätte esimese suvalise köite ja hakkab seda lappama.

      Seejärel teist ja kolmandat… Raamatutes on savannid loomakarjadega, elevantide, sebrade, kaelkirjakute ja antiloopidega. On suur pilt isasest lõvist. On linnuparved, vist flamingod, lisaks maastikuvaated päikeseloojangu ja kaugete mägedega. Inimesed on mustanahalised, neegrid, naised paljaste rippuvate rindadega. Ta näeb neid, on neid varem näinud, aga ei taha neid vaadata. On vahe nägemisel ja vaatamisel.

      Raamatukogu õhk on umbne ja läppunud ning Martin hakkab higistama. Higipiisad langevad juustest raamatulehtedele nagu vihm. Ta