Mahajätjad. Helga Nõu

et World Photo saab kogu oma personali Aafrikasse puhkusreisile saata? Nähtavasti ei ole keegi teine vaevelnud selliste kahtlustega nagu tema ise, vaid pidanud end iseenesestmõistetavalt reisil osalejaks.

      „Oot, oot, oot, selle juurde ma alles tulen,” rahustab Pankmann.

      Just siis kolksatab uks ja sisse astub külastaja, kiitsakas habemes mehike, klient. Pankmann jätab otsekohe reisijutu pooleli – räägime hiljem, poetab ta suunurgast – ja suunab tähelepanu kliendile. Selgub, et habemik on ka fotograaf ja tahab müüa oma keskpäraseid loodusfotosid Saaremaalt. Ei, Eesti saartest on juba küllalt, raputab Pankmann pead. Kahju küll. Väikesaartest ka. Pettunud pildistaja püüab veel direktorit oma piltide kunstipärasuses veenda, aga lahkub lõpuks ilma jumalaga jätmata ja lööb ukse enda järel valju klõmmuga kinni. Äritingimused on karmid.

      Ka järgmine külastaja ei too kaasa midagi head, vastupidi. Ta nõuab ajakirja viimase numbri ümbertrükkimist, kuna vale rohekaslilla värvitoon on rikkunud tema tundlikud merevõtted Tallinki laeva pardalt. Ta pomiseb midagi suunurgast, millest võib eraldada sõnu „kohtusse” ja „kahjutasu”. Ei, ajakiri World Photo väljavaated ei ole tõesti hiilgavad.

      Juhtubki nii, et päev toob endaga kaasa mitmeid sekeldusi ja asjaajamisi ning lepitakse kokku, et oma plaanide arutamist jätkatakse pärast tööaja lõppu.

      Tunnid venivad ja iga minut on Martinile piinarikas, ehkki ta käib iga natukese aja tagant nägu külma veega loputamas ja end kange musta kohviga turgutamas. Ainult suure hädaga jõuab ta ära oodata, mil nad viimaks ometi võivad välisukse lukku keerata ja tagatoa laua ümber koguneda. Eileen otsib isegi kapist kohvitassid, mis on mõeldud pidulikemateks puhkudeks, asetab need igaühele nina alla ning toob kohvikõrvaseks välja alaliselt kapis seisva vaagna tillukeste soolaste juustupulkade ja tähekujuliste magusate küpsistega.

      Nad vaikivad ja jälgivad äraootavalt Pankmanni, kes otsib mapist Aafrika kaardi, tõstab juustupulgad ja küpsised eest ära ja laotab kaardi lauale kohvitasside vahele. Eileen pistab kohe oma nina sinna ligi: „Kus see Botswana on?”

      Nad vaatavad kaarti tükk aega uudishimulikult ja sõnatult. Botswana – kas kõik nendest on sellest üldse kuulnudki? Mingi eksootiline maatükk kuskil võõral mandril. Ah, neid uusi maid on nii palju ja tuleb järjest juurde! Selgub, et see riik kujutab endast päris lahmaka tüki sisemaad, teiste riikide vahele kiilutud, just nagu neist üle jäänud. Ongi näha, et see on mingi maadejagamise tulemus, kuna läänepoolne, kõige pikem piir vastu Namiibiat ei ole loomulik piir, vaid nöörsirge, joonlauaga tõmmatud.

      „Igatahes supelranda siin ei ole.”

      Keegi turtsatab naerda. Tõesti ei ole jah!

      „Aga vaadake, see maa on ju jumala tühi!” juhib Rainer asjale tähelepanu.

      Ja tõesti: kui naaberriikide, eriti Lõuna-Aafrika Vabariigi kaart, on tihedalt täis linnu ja risti-rästi teid, on Botswana kaart peaaegu tühi. Idast läände viivad ainult mõned üksikud teed, linnad asuvad kagupoolses ääres ja põhjas sinetab paar haralist järve.

      Seni on ainult Rainer oma arvamist avaldanud ja Martin, kes end jätkuvalt halvasti tunneb, otsib hädaga midagi, mida öelda, et enda juuresolekut tõestada.

      „Mina tahakski pildistada just… ”– ta ei leia äkitselt sõnu – „… tühjust!”

      Tekib vaikus. Rainer surub turtsatuse tagasi.

      „Seda, mida sina ei näe!” pahvatab Martin välja.

      „Ma pole öelnud, et ma midagi ei näe, aga sul on vaja see tühjus pildile saada!” lausub Rainer, kes on osavam sõnadeseadja.

      Nagu harilikult jääb Martin hätta. Ta vastulaused ei tule loomulikult ja spontaanselt, vaid ta peab ponnistama, et kuidagi olukorda päästa.

      „Tühjuses on üksildus ja lõputus, värvid, lõhnad, häälitsused…” Lõpuks jääb hääl talle kurku kinni.

      „Noo, noo, ära nüüd poeetiliseks mine,” tögab Rainer. „Aga et su helid ja lõhnad lugejani jõuaksid, pead ajakirjale helikasseti ja haisukoti juurde lisama…”

      Sõnaduell lõpeb Raineri kasuks. Teised naeravad ja pöörduvad tagasi kaardi juurde. Pealinn Gaborone jääb lõunasse, Lõuna-Aafrika Vabariigi piiri äärde.

      „Varem oli siin Bechuanaland ja pealinnaks Mafeking. Aga kui Botswana piirid tõmmati, jäi see linn Lõuna-Aafrika poolele ja nad olid sunnitud valima uue pealinna, Gaborone,” näitab toimetaja Kuurna oma teadmisi. „Muide, kindlasti olete kuulnud ajaloost Mafekingi piiramisest, buuri sõjast…”

      Ei, nad ei ole kuulnud ega tunne ka selle vastu huvi. Koolis õpetati lääne ja muud ajalugu väga pealiskaudselt ja maailma minevik peale Venemaa ja Nõukogude Liidu on jäänud neile suureks ähmaseks udukoguks. Sinna ei suuda nad sisse tungida muidu kui üksikute kildude haaval, kui juhtub tulema kokkupuude nende oma isikliku eluga.

      „Olgu peale,” lausub Pankmann. „Kuhu me jäimegi? Ma ütlesin, et Gaborones saame tasuta öömaja… Ja Botswanasse on praegu õige aeg sõita, kõrghooaeg on läbi ja hinnad soodsad…”

      „Mida tähendab kõrghooaeg?” küsib Rainer.

      „Siis kui on kõige suurem turistide vool – see on suvekuudel, maist kuni augustini, mil Aafrikas on talv ja paras kahekümne viie kraadine temperatuur.”

      „Aga meil tuleb siis sõita vihmaperioodil või?”

      „Ei, nüüd oktoobris on veel hea aeg ja vihmad ei ole veel alanud. Muidu pärast läheb liiga palavaks, võib olla nelikümmend kraadi ja väga niiske…”

      Teised vaikivad, teadmata, mida arvata.

      „Aga oli ju juttu Aafrika „hingest” ja juurtest,” jätkab Rainer jonnakalt. „Botswana on uus maa ja rohkem rikaste safarituristide jaoks, kes lähevad sinna oma iPhone’iga lõvisid ja kaelkirjakuid pildistama. Me leiaksime mujal huvitavamat…”

      Martin saab aru, et Rainer ajab taga ühiskonnakonflikte ja lootis kindlasti sõita rahutuste Nigeeriasse, ikalduse Kenyasse või piraatide sekka Somaaliasse. Rääkimata revolutsioonilistest Põhja-Aafrika riikidest. Konfliktid ongi see, mille peal ta elab. Kasutab ära teiste inimeste vaesust, nuusib üles kõige hullema häda ja viletsuse ja trügib sinna oma kaameraga plõksutama, plõks, plõks, plõks. Otsib teiste kannatust nagu hüään…

      Nüüd on aga sõna toimetajal ja endisel õpetajal Aino Kuurnal, kes näeb siin võimalust oma tarkust demonstreerida.

      „Just Botswana ongi sobiv maa. Kes tahab otsida inimkonna juuri, siis seal leiabki neid päris ürgrahvaid.”

      „Hotentotte või?”

      „Ei, eelkõige bušmaneid või basarwa’sid, ise nimetavad nad endid san-rahvaks. See on ainuke rahvas, kes pole mujalt sisse rännanud. Nad on elanud Kalahari kõrbes juba inimkonna algusest saadik 150 000 aastat tagasi.”

      „Põõsaelanikud?” Rainer muigab. „Kas selliseid on veel?”

      „On ikka, aga kahjuks vähe,” vastab Kuurna. „Banturahvad tulid peale ja bušmanid on suurelt osalt ümbruskonna rahvastesse sulanud, ära tõrjutud ja kadunud. Aga väikeste gruppidena leidub neid seal kõrbes praegugi. Elavad nii nagu kunagi nende esiisad korilastena, peost suhu ja jahist.”

      „Tundub tagurlik ja ebaotstarbekohane mitte moodsat tehnikat kasutada.”

      „Ära ütle!” tuleb nüüd ka Pankmann vahele. „Tsivilisatsioon oma pahedega on nii mitmedki loodusrahvad ära rikkunud. Alkohol, haigused, AIDS…”

      „Jah, mõnelt poolt peetakse just niisuguseid veel rikkumata rahvakilde maailma kõige õnnelikumaks,” lisab Aino Kuurna. „Aga nüüd tahetakse need viimasedki minema ajada…”

      „Kes ajab?”

      „No Botswana valitsus ikka. Seepärast et nad jäävad teemandikaevandamisele ette. Põhjus on raha nagu igal pool mujal. Botswana riik on oma teemantidega peaaegu rikkaks saanud. Või igatahes rikkamaks – enne seda oli väga vaene maa. Siis leiti