Mahajätjad. Helga Nõu

ta enam silmadega ei näe, näeb ta silmalaugude all khakivärvi mundris roheliste õlakutega valvurit Makgadikgadi Pans Game Reserve’i väravas, kui nad sinna autoga sisse sõitsid ja piletiraha maksid… Kohalik mustanahaline turske välimusega mees – tema peaks neid mäletama! Nad ju isegi rääkisid temaga, ta rääkis tugeva aktsendiga inglise keelt. Ta veel manitses neid ja ütles, et turvalisuse mõttes oleks nad pidanud kahe autoga tulema. Kui nad nüüd tagasi ei tule, peaks valvur aru saama, et nendega on midagi juhtunud, ja päästemeeskonna välja saatma neid otsima. Ta peaks ju neid mäletama, kaks meest ja üks naine…

      Ja korraga rappub ta jälle uimast üles, sest meenub naine – Tuuli. Või Taimi? Kas Taimi oli surnust üles ärganud, selleks et ennast talle meelde tuletada ja kätte maksta? Ei, see oli ikka Tuuli, tema, keda ta kohtas lennukis ja hiljem hotellis… Mis temast pärast autoavariid sai, ta ju tuli nendega kaasa? Kuhu ta jäi? Imelik õieti, et ta alles nüüd meenub – oli vahepeal nagu teadvusest ära kustutatud… Või oli see siiski ainult unenägu?

      Ta tahab selle kohta oma nooremalt kaaslaselt küsida, aga ei suuda. Keha ei kuula enam sõna ja pilt kustub silme eest.

      Järgmine kord, kui ta uuesti midagi tajub, kummardub nooruk tema kohale ja ütleb midagi, ta suu liigub. Ta on end nähtavasti jalgadele ajanud, nagu hakkaks edasi minema.

      Kas ta tõesti hakkab minema? Tema ise aga… Ta püüab end liigutada, aga langeb jõuetult tagasi. See on košmaar, kus ta jalad-käed ja kogu keha on aheldatud millegi tohutu raskuse külge. Ta on Gulliver, kelle lilliputlased on tuhande niidiga maa külge sidunud.

      Noormees on aga nähtavasti jõudu kogunud ja hakkab tõesti edasi minema, jättes ta maha raisakullidele. Ei, mitte raisakullidele! Ta ei taha üksinda maha jääda!

      „Siim!” hõikab ta ja see on tegelikult nende päevade jooksul esimene kord, kui ta teda nimepidi hüüab.

      Siimuks hüütu aga vist ei kuule, arvatavasti ei ole hüüdja nõrk ja vaevaline hääl temani jõudnud, kui see üldse üle huulte välja on pääsenud. Ta hakkab tõesti minema. Ta juba lähebki…

      „SIIM!”

      Seekord tungib vanema mehe sisemine meeleheitlik röögatus suust kaugemale ja noormees kuuleb ning peatub ja vaatab tagasi.

      „SIIM!” kuuleb ta. „ÄRA MINE…”

      Ta seisab natuke aega ja näib olevat kahevahel, kas minna või tagasi pöörduda, aga hakkab siis otsustavalt edasi sammuma.

      „Ära jäta mind maha!” kuuleb ta veel mõttes mahajääja häält. „Ära jäta mind maha! Mis paha ma olen sulle teinud?”

      „Tead seda ise väga hästi,”vastab mahajätja, niisamuti mõttes, aga ta enda süda tõmbub seejuures valust kokku.

      Miks on valu me viimne tõeline kontakt?

      Teine osa NARVA MAANTEEL

      Narva maanteel

      Külma sügisvihma ladiseb alla, nii nagu saab ladiseda ainult lõõskava tuulega põhjamaises sadamalinnas Tallinnas. Vesi voolab jugadena üle tänavate ja kõnniteede, purskab välja vihmaveetorudest ja langeb koskedena alla majakatustelt. Autorattad paiskavad vett üles nagu purskkaevudest ja buss nr 38 peatub tumeda mürinaga sügavas veelombis. Pealinna rentslid on kasvanud paisjärvedeks, kuna vee ärajooksurestid on tänavakattetöödega ja nõukogudejärgse kombe kohaselt kinni asfalteeritud.

      Jalakäijad põgenevad vihma eest kössitõmbunult ja tigedalt, arvestamata kaasinimesega ja tähele panemata, kui nad teist oma vihmavarjuga torkavad. Hädaolukorras näib kõik olevat lubatud.

      Narva maantee ja Pronksi tänava ristmikku ületades ruttab fotograaf Martin Peitel rohelise fooritulega üle tee. Teised jalakäijad hüppavad asfaltkattel naastrehvidest kulutatud kraavidest pika sammuga üle, tema aga, kel on üks jalg teisest lühem ja kes kannab paksude taldadega ortopeedilisi kingi, astub parema jalaga otse vette, nii et vesi lainetab üle kinganina. Ta kirub ja pääseb kõrgemale kohale, aga jalg on läbimärg.

      Kui ta kontoriukse lahti lükkab ja toimetusse sisse astub, on ta mõned minutid hilinenud, aga ülemus Pankmann pole õnneks veel saabunud. Ega ta väikese hilinemise puhul midagi ei ütle, aga vaatab ebameeldiva pilguga. Sellise vaatamise jälge tunneb Martin endas veel mitu minutit või isegi pool tundi tagantjärele. Teine fotograaf, Rainer Volk, istub omal kohal laua taga ja kerib mingisugust filmi. Ta heidab Martinile põgusa pilgu ja noogutab tervituseks. Noor sekretär Eileen suunab samuti oma unised, roosaks värvitud laugudega silmad tema poole, aga ei vaevu tervitama.

      „Kuradi ilm,” ütleb Martin nagu vabanduseks, astub ettevaatlike pikkade sammudega (vasaku jala samm siiski pikem kui parema oma) üle põranda ja riputab oma tilkuva jaki tagumise toa riidekappi. Temast jäävad põrandale märjad jäljed ja paar väiksemat veeloiku, mida ta püüab paberist taskurätikuga kuivatada. Pankmann nõuab, et klaasseinaga kontoriruum oleks klientidele esinduslik, puhas ja kuiv. Seal ei tohi olla elamise märke, ka mitte ilma märke.

      „Kuradi ilm jah,” nõustub Rainer ja süveneb uuesti filmikerimisse.

      Tagumise toa laua taga istub vanemtoimetaja, endine eesti keele ja ajaloo õpetaja ja tähenärija Aino Kuurna, korraliku, aga igavavõitu kostüümkleidiga vanem naisterahvas, kelle kullipilk tabab iga kirjutises esineva kirjavea ja keelelise üleastumise. Tähendab, naisterahvad üle viiekümne on juba iseenesest igavad, kandku nad kostüümkleiti või ei, nendib Martin. Tema ise, samuti üle viiekümne, on mees ja see on teine asi. Võib-olla peitub selles asjaolus sooline ebaõiglus, aga kuna ta juhtub olema soosingulisel poolel, ei tee see talle hetkel muret. Ta noogutab ka nagu möödaminnes Kuurnale, keda ta nii mõttes kui ka päriselt ainult perekonnanimega nimetab. Naine aga, kes silma otsas vandumist ei salli, otsustab ta tervitussõnu ignoreerida ja teeb näo, nagu ei näeks ega kuuleks teda. Ei saa öelda, et toimetuses valitseks kolleegide vahel eriti südamlik meeleolu.

      Ajakiri World Photo asub nüüd kevadest saadik Tallinna kesklinnas Narva maanteel äsja remonditud suures hallis majas. See on tähtis ja märkimisväärne samm edasi endisest Piltniku kontoripugerikust Luha tänava keldris. Tähelend algas siis, kui tagasihoidlik fotoleht Piltnik võitis oma fotodega – Martin nimetab neid „prügifotodeks” – maineka rahvusvahelise auhinna. Pärjatud fotod ei olnud küll Pankmanni enda omad – see mees ei oskagi pildistada –, vaid nende taga olid Rainer ja üks läti arvutipoiss. Kuulsus sai aga osaks ajakirjale Piltnik, mis vahetas kohe nime World Photoks. Pankmann sai direktori tiitli ja hankis suurte lubadustega endale kellegi kergeuskliku sponsori ja kompanjoni, Sibula. Sibula rahadega üüritigi uus ja esinduslikum kontoripind, vääriline kogu maailma hõlmavale pildiajakirjale World Photo. Loomulikult pidid firma algustähed olema võõrapärased W ja Ph, kodumaine Maailma Foto ei oleks kõne allagi tulnud.

      Martin Peitel on vilunud ja staažikas fotograaf ning tegutses juba vene ajal mitme ajakirja juures. Siiski polnud tal veel õiget läbimurret fotokunstnikuna ja seda ei paistnud ka tulevat. Ta oli ja jäi keskpäraseks. Õigemini ei leidnud ta oma nišši. Nüüdsel ajal oli arvutitehnika nii välja arenenud, et fotograafi jaoks ei jäänud enam ruumi. Pilt oli action ja sekundijaht, aga kus oli vana klassikalise fotokooli mõistes foto kui KUNST? Kus olid peidetud valgused ja varjud, mis oleks ületanud tegelikkuse ja loonud päevapildist KUNSTITEOSE? Pealegi ei olnud keegi enam kunstiteostest huvitatudki. Lehed ja ajakirjad tahtsid ikka kas magusat nänn-nänni või siis vastupidi, šokeerivat jälkust, isegi pornograafiat. Martin Peitel unistas küll endamisi millestki muust, aga eks see pidi unistuseks jäämagi.

      Ometi oleks ta pidanud olema rahul ja tänulik ja teda peeti isegi õnneseeneks, et tal oli nüüd töökoht uue suure fotoajakirja juures. Tänapäeval oli valdav osa fotograafe vabakutselised ja suutsid end pildistamisega ainult suure hädaga ära elatada. Peale selle tulid konkureerima arvutinolgid, sellised, kes ei teadnud, mis fotoaparaat ongi, vaid klõpsutasid oma arvutitega ja lõid pilte virtuaalselt. Panid midagi kokku ühtedest ja nullidest ja arvasid, et see on kunst! Rääkimata lastest, väikestest tattninadest, kel igaühel taskus mobiiltelefon ja kes muudkui klõpsutavad pilte, pilte, sadu ja tuhandeid… Tehnika areng oli fotokunsti