Mahajätjad. Helga Nõu

avastasid nad, et matkamine, mis nende olukorras oli lonkamine põletava päikese käes, oli palju kurnavam, kui nad eales oleks osanud kujutleda. Oleksid nad siis otsekohe ümber pööranud ja autovraki juurde tagasi läinud, oleks ehk sündmuste kulg teisiti kujunenud. Aga mängus oli ka prestiiž ja kumbki ei tahtnud teise ees väetina näida. Mis see paar kilomeetrit ka ära ei ole, mõtlesid nad.

      Päike kõrvetas otse tapvalt ja kuskil ei olnud varju leida. Pruuniks kuivanud rohukõrb laius ees kuni silmapiirini ja mingit ristuvat maanteed ei tulnud ega tulnud. Mis kurat, kas kaart oli vale või mis? Iga natukese aja tagant olid nad sunnitud peatuma, puhkama ja vett rüüpama. Niimoodi pidid nad isegi hakkama joomist piirama, kuna veetagavara kahanes kiirelt. Vanemal mehel oli häda oma kuumuses paisunud jalgadega: ortopeedilised saapad olid liiga tihedad ja hõõrusid. Neid ei võinud aga korrakski jalast võtta, sest pärast ei oleks ta neid enam jalga saanud. Ja paljajalu ei olnud hoopiski võimalik kuivanud ja teravas rohus astuda, pealegi võis seal peituda madusid ja skorpione.

      Jälle ja jälle, kindlasti kümneid kordi, tõmbasid nad taskust välja oma mobiiltelefonid, kõige moodsamad ja paremad turul leiduvad aparaadid, aga kui kõrbes katet ei ole, ei aita mistahes kallis seade.

      Kord nägid nad eemalt suurt isast lõvi ja tardusid paigale nii vaistlikult kui ka õpetuse kohaselt. Nimelt oli neile õpetatud, et kiskja liikumatut ohvrit nii kergesti ei ründa – meetod, mida kasutavad ka saakloomad, hirved ja gasellid. Seevastu kästakse matkajal valjult hõikuda ja jalgadega trampida, et anda võimalust vähem verejanulistel kiskjatel ja madudel eest ära kaduda.

      Jalgadega tampimisest ei tulnud ka suurt välja, sest jõud kadus kiirelt selles põrgukuumuses – seda jätkus vaevalt jalgade järelevedamiseks. Nad ähkisid, ägasid ja puhkisid, aga oodatud ristuvat maanteed ei tulnud, ehkki nad olid oma arust ettenähtud maa juba mitmekordselt ära käinud. Kaardi suhtes ei saanud nad muidugi päris kindlad olla – õigemini, nad ei teadnud täpselt, kust alustasid. Maantee pidi aga siin päris läheduses olema, muud võimalust ei olnud.

      Päike vajus juba madalale ja päev kiskus õhtusse. Asi oli lihtsalt mõistusevastane! Ehkki kumbki seda päriselt tunnistada ei tahtnud, hiilis nende mõlema põue hirm. Kui nii edasi läheb… Kohati läbis maastikku tumedam viirg ja nad lootsid juba ja hõiskasid, et seal, seal ometi on maantee ja pääs! Kord nägid nad ka lähenevat autot ja lehvitasid juba… Aga iga kord pidid nad pettuma, sest tumedamad viirud osutusid nõgudeks või kuivanud jõesängideks ja auto asemel oli petlik puu või kivi.

      „Äkki me kõnnime vales suunas,” julges noorem mees arvata.

      „No kurat, mine siis ise õiges suunas!” tundis vanem end riivatuna. Oli ju tema see, kelle käes oli kaart ja juhtimine.

      Kõrbes ei ole videvikku ja pimedus saabub järsku. Ilma et nad arugi oleks saanud, läks lihtsalt ühekorraga pimedaks. Nad ehmusid ja pidasid aru, mida peale hakata. Pimedus tuli järsku ja kompaktselt peale, nagu oleks keegi musta teki üle nende tõmmanud. Ei olnud mõtet ega ka üldse võimalik edasi minna, sest nad ei näinud enam sammugi enda ette. Selline pimedus hirmutas – see ei olnud nagu kodus Eestis, kus taevas ikka kuidagi maast eraldus ja kus suved olid valged. Siin kadus valgus jäägitult. Ei olnud kuskile minna ega midagi teha ja tuli võtta halbadest võimalustest kõige halvem: jääda ööseks lageda taeva alla.

      Punane kukk

      Maa on lõputu, tühi ja üksildane. Isegi must taevalaotus tundub siin nii tohutu palju suuremana kui kunagi Vaimastveres väikesel Eestimaal või kasvõi Tallinnas Mustamäel kõrgmajade vahel, sest ka seal oli siiludena näha sedasama taevast – kui see üldse ongi sama taevas. Mehed kõrbes peaaegu kahtlevad selles. Siinne taevas on võõras oma võõraste tähekogudega. Suur Vanker näis küll esimesel pilgul tuttavana, aga lähemalt vaadates on ka see pea peale pööratud.

      Öö kõrbes ei ole turvaline, nagu olid suveööd Eestis, maal, kus nad mõlemad lapsepõlvesuvedel olid maganud telgis metsa all või lakas heinte sees, kus ei olnud midagi karta ja kus ei kuulnud muud kui heinaritsika siristamist või hobuse vaikset heinakrõmpsutamist. Ei, see siin, must teadmatus teisel pool maakera, on täis võõraid häälitsusi, sahinaid, praksatusi ja kaugeid möirgamisi. Kõige lähemas põõsastikus murdub aeg-ajalt mõni oks, mispeale mehed võpatavad pingule, haaravad maast ettejuhtuva malaka ja jäävad hinge kinni pidades ootama… Senini pole küll ükski kiskja neid rünnanud, aga nad ei julge end siiski maha külili keerata ja magama jääda – kui nüüd magamisest üldse juttu saab olla. Selle asemel otsustavad nad teha tuld, et metsloomi eemale peletada. Meeles on telekast nähtud metsiku lääne filmid, kus kauboid preerias lõkke ääres valvavad, laskevalmis püss käekaugusel. Neile endilegi oleks püss ära kulunud, kas nad seda kasutada oskaksid või ei. Vanemal on küll kogemusi sõjaväest, aga noorem pole püssi käes hoidnudki.

      Kirudes ja käsikaudu kobades hakkavad nad maas leiduvaid puuoksi lõkke jaoks kokku korjama, et öö üle elada. Aga ka tuletegemine osutub raskemaks, kui oleks võinud arvata. Akaatsiapuu okkalised oksad jäävad igale poole kinni, takerduvad puntraks ja torgivad käed veriseks. Viimaks saavad nad siiski keskmise kuhja kokku.

      Süüteks kitkutud suur kuivanud rohutuust võtab aga otsekohe tuld ja põleb laia leegiga, mispeale lõke saab praksudes hoogu ja tuli tõuseb taeva poole. Tulekuma valgustab ümbritsevat põõsastikku ja sealt helgivad nüüd vastu mitmed varitsevad silmapaarid – kas ei läigi mõned neist punakalt? Teadaolevalt hiilgavat lõvide silmad punaselt… Nad tõmbuvad lõkkele lähemale.

      Meeleolu on aga romantilisest tule ääres istumisest kaugel. Pärast äpardusi ja õnnetust, mis neid praegusesse täbarasse olukorda viis, süüdistavad nad teineteist valede otsuste tegemises. Kes oli tahtnud iga hinna eest jalgsi tulema hakata, kes oli kaarti valesti lugenud või teinud vale kalkulatsiooni. Nad oleks pidanud kohapeale ootama jääma, kuni abi saabub. Keegi ikka oleks tulnud. Nüüd on aga hilja ümber mõtelda ja nad ei oskakski enam algpunkti tagasi minna.

      Tuli on see, mis elu alal hoiab, aga mis ka, kui ta valla pääseb, elu hävitab. Kõrbes jagab lõõmav päike päevad otsa oma tulekiiri ja kõrvetab ilma küsimata valge mehe nahka. Inimese teenistuses täidab tuli kuulekalt oma ülesannet, aga on seejuures salakaval ja teda ei saa kunagi usaldada. Üksainus valvamata hetk ja punane kukk lipsab välja vabadusse ning neelab kõik, mis ette juhtub.

      Mehed kõrbes on kõigist oma vintsutustest surmani väsinud. Lõke pakub väheseks ajaks petlikku turvalisust ja nähes, et see hoiab siiski ulukid eemal, julgevad nad tule äärde maha istuda. Rammestus tuleb aga raskelt nende valutavatesse liikmetesse ja uni kipub vägisi kallale. Võib-olla tukastavad nad korraks. Või hajub tähelepanu ka niisama suurest kurnatusest. Ühel sellisel hetkel kasutabki ahne punane kukk juhust ja hiilib nende võimusest välja. Leegid hakkavad mööda tuhkkuiva rohumaad edasi hiilima ja juba nilpsavad tulekeeled lähemaid põõsaoksi. Kui mehed lõpuks hädaohtu märkavad, on kulutuli juba kaugele üle rohumaa levinud.

      Appi!

      Röögatusega kargavad mehed jalule ja otsivad midagi, millega tuld materdada.

      „Kaamerad! Päästa kaamerad!”

      Paari suure hüppega jõuavad nad oma varustuse juurde ja tõmbavad seljakotid tulefrondist eemale. Fotoaparaadid olid nad õnneks enda selja taha suurema puutüve külge riputanud. Kui need nüüd sealgi kindlad on, sest eemal lõõmab juba tuli… Ümberringi laiub lage savann ja maapind on nii kaugele, kui silm ulatab, kaetud hõreda kuiva rohu ja madala põõsastikuga. Pealegi näib nüüd tuli ringiga ka selja tagant ähvardavat. Ühekorraga on leegid igal pool. Kui läheb põlema kogu savann, põlevad nad ise koos sellega!

      Hirmust tulesurma ees tõmbavad nad särgid seljast ja hakkavad tulehiiglasega maadlema, püüdes seda lämmatada. Järgneb meeletu ja tahmane võitlus ja vehkimine, nad on ise hingetud ja läkastavad. Päris uskumatult annab see lõpuks tulemust: leegid vaibuvad ja alles jääb ainult suitsev must maapind. On ka võimalik, et tuli kustub iseenesest, kui sellel enam sööta ei ole. Eespool on ainult liiv, kivi ja sool.

      Pingutusest ja suitsust peaaegu oimetuna langevad nad lõpuks lõkkekoha juurde maha ja ei jaksa ennast enam tükil ajal liigutada. Ei jaksa isegi teineteist tulekahju põhjustamises süüdistada. Kõigest