Võit viha ja ärrituvuse üle. William Davies

mis inimesel peast läbi käib, kui ta ärritajaga kokku puutub.

Hinnang ja järeldus

      Võime nüüd laiendada neljandas peatükis esitatud mudelit ja rakendada seda kolmele vaadeldud juhtumile, nagu näidatud joonistel 5.1–5.3.

      Joonis 5.1 Arsti ukse taga ootamine

      Mudelisse lisatud väga oluline kast, pealkirjaks Hinnang/ Järeldus. See osutab, et me pole enam sündmuste või „ärritajate” meelevallas. Nüüd näeme, et me ise saame iga sündmuse puhul otsustada, kuidas toimida, kuidas sündmust hinnata või mida sellest järeldada. Meie hinnangud või järeldused määravad, kas ja mil määral me vihastame. Enamgi veel, me saame oma hinnanguid võrrelda teiste omadega. Näiteks, mees oleks võinud pubis oma kahele sõbrale öelda: „Mis te arvate, kas need inimesed jätavad meelega ukse lahti, et meid ärritada… mis te arvate, kas teised naeravad selja taga meie üle?” Selle peale teised oleks ta maha rahustanud, kinnitades, et see pole nii, uks on lihtsalt katki. See oleks võinud tema vihapurske ära hoida. Siin on üks oluline asjaolu. Paljud inimesed mõtlevad, et kui nende arvates on mingi asi õige, siis see ongi õige. Näiteks: „Kuna mina usun, et ta jättis ukse lahti selleks, et mind närvi ajada, siis ongi nii, et ta jättis tõesti ukse lahti, et mind kiusata.” See ei ole kaugeltki nii, aga sellesse lõksu on kerge langeda, kui me ei õpi oma hinnanguid kahtluse alla seadma ja neid teiste inimeste peal kontrollima.

      Joonis 5.2 Kruus kukub katki

      Joonis 5.3 Lahtijäetud baariuks

Kokkuvõtteks

      • Käesoleva peatükiga lisasime oma mudelile veel ühe väga olulise kasti.

      • See kast „hinnang/järeldus” käib „ärritaja” ja „viha” vahele ja ta võib takistada ärritajal viha tekitamast.

      • Edaspidi vaatame, kuidas oma hinnanguid/järeldusi uurida ja muuta. Praeguseks piisab teadmisest, et ainuüksi meie arvamus mõne asja tõelevastavusest ei muuda seda veel tõeseks.

      • Püüame nüüd välja töötada tervikliku mudeli, mille abil analüüsida sündmusi, mis ajavad meid vihale rohkem, kui antud olukorras mõistlik oleks.

      6.

      Miks kõiki inimesi ei ärrita ühedja samad asjad?

      See küsimus kõlab üsna sarnaselt viiendas peatükis esitatud küsimusega ja teatud mõttes ta seda ka on. Aga, pisut kannatust, neil on selge vahe. Mäletate, et viiendas peatükis küsisime: „Miks mõned ärritajad ajavad mind vihale, aga teisi inimesi mitte ja vastupidi?” Vastus oli: teie võite hinnata olukorda ühtmoodi, teised teistmoodi ning seetõttu teete sellest ka erinevaid järeldusi. Selles peatükis käsitleme küsimust, mis kõlab täpsemalt sõnastades nii: „Miks mina hindan olukorda ühtmoodi, samal ajal kui mõni teine võib seda täiesti teistmoodi hinnata?”

Veendumused ja järeldused

      Kuidas siis juhtub, et teie hindate olukorda ühtviisi, samal ajal teised inimesed hindavad teistviisi? Vastus: „Aastate jooksul meisse juurdunud veendumuste tõttu.” Inimestel võib olla väga erinevaid veendumusi, näiteks:

      • veendumused teiste inimeste kohta, maailma kohta, koguni selle kohta, millised me oleme teistega võrreldes;

      • veendumused selle kohta, kuidas inimesed peaksid käituma, kuidas ja millest inimesed õppust võtavad, mis on elus oluline jne;

      • veendumused selle kohta, kuidas üht või teist olukorda näevad teised inimesed ja, kuidas seda hindaks kohtunikekogu.

      Kuidas need veendumused sobivad eelmise peatüki mudelisse?

      Kahtlemata mõjutavad meie veendumused:

      • ärritaja hindamist ja selle üle otsustamist;

      • meie viha;

      • meie pidureid;

      • meie tundeid oma viha kohta;

      • meie reaktsioone.

      Seega, nagu näha joonisel 6.1, on meie mudelis nüüd veel üks koostisosa.

      Joonis 6.1 Ärrituvuse ja viha analüüsi mudel.

      Kõige paremini aitab selle mudeli tööd selgitada mõne näite analüüs. Kuidas on lugu mehega, kes istub oma sõpradega baaris ja hüppab püsti, et karata ninna viiendale sisenejale, kes ukse lahti jätab? Miks just tema püsti kargab, aga mitte kumbki tema kahest sõbrast?

      Näeme mudelit uurides, et ärritaja oli kõigi kolme puhul üks ja seesama, nii et siin ei ole vahet.

      Millised on nende hinnangud ja järeldused? Mehi mõjutavad nende veendumused inimeste kohta. Kui üks neist usub, et kõik inimesed on üldiselt „isekad tõprad, kes ei hooli kellestki peale iseenda”, tõlgendab ta olukorda teisiti kui tema sõber, kes usub, et kõik inimesed on „loomu poolest head, ehkki mõnikord tuleb see headus üles leida”. Võib-olla oligi see peamine erinevus Steve’i (kes üles hüppas ja sisenejale kallale kargas) ja Beni ning Chrisi vahel (kes seda ei teinud).

      Nüüd võime liikuda edasi järgmise kasti juurde, mille pealkirjaks on „Viha”. Näeme, et juhituna oma veendumustest on Steve’i aju vihastamiseks rohkem valmis kui Beni või Chrisi oma, ja nii annabki aju Steve’ile nõu reageerida vastavalt oma tunnetele. Ka selles staadiumis tulevad mängu veendumused. Kui Steve usub, et „inimesed õpivad ainult siis midagi, kui neid korralikult läbi sõimata”, siis on võimalik, et tema aju soovitab tal käituda teisiti kui Beni ja Chrisi mõistus, sest nemad usuvad pigem seda, et „inimesed õpivad ainult siis, kui neil lasta rahulikult maha istuda ja asjad läbi mõelda”.

      Siit edasi liigume „Pidurite” juurde. Nüüdseks näeme, et Steve, kelle arvates on inimesed „isekad tõprad, kes ei hooli kellestki peale iseenda” ja et „inimesed õpivad ainult siis midagi, kui nad korralikult läbi sõimata”, kaldub seetõttu üsnagi vaenulikult reageerima. Seejuures on võimalik, et tema pidurid pehmendavad seda. Kui ta usub, et „oma viha ei näidata teiste ees”, võib see teda vaos hoida. Samamoodi, kui ta usub, et „kui kellegagi tüli norid, võid ise peksa saada”, võib see teda talitseda sel juhul, kui ukse lahti jätnud inimene oleks temast kogukam. Teiselt poolt, kui ta usub, et „kui keegi teid tahtlikult provotseerib, peate talle näitama, kes on boss”, siis ei maksa loota, et see paneks teda oma viha talitsema. Viimaks jõuame tema reaktsioonide juurde. Näeme, et siingi on oma osa veendumustel. Kui ta usub, et „teisi võib kolkida, peaasi et relvi käiku ei lasta”, on tema reaktsioon kindlasti teistsugune kui siis, kui ta usub, et „kui lähed kellegagi tüli norima, peab sul relv kaasas olema”. Seega selgub meie näitest, et Steve’i veendumused mõjutavad teda igal sammul. Ja neil veendumustel ei ole mingit seost kõnealuse olukorraga; need on veendumused, mida ta alati endas kannab. Niisiis, kui Steve tahaks põhjalikult muuta oma tundeid ja oma käitumist, peaks ta vaeva nägema oma veendumustega, muutes neid sarnaseks Beni ja Chrisi veendumustega. Kuidas seda teha, vaatame edaspidi. Mida öelda Anne’i ja tema 12aastase tütre kohta? Nagu mäletate, Anne vihastas tütre peale, sest too ei koristanud oma tuba. Anne’i naaber Elaine, kel on samuti väiksed lapsed, on pingeolukorras alati teisiti reageerinud. Võrrelgem Anne’i ja Elaine’i meie mudeli alusel. Mida teeks Elaine, kui tema tütar jätaks oma toa koristamata ja mille poolest see Anne’i reaktsioonist erineb? Vaadakem, kuidas kumbki kirjeldatud sündmust hindab ja mida järeldab. Anne’i hinnangut mõjutab veendumus, et tema tütar „teeb meelega kõik, et ema närvi ajada”. Elaine aga usub, et „lapsed ei käi meelega vanematele närvidele, vaid on loomult isekad, millest nad suuremaks saades välja kasvavad”. Anne’i arvates käitub tema 12aastane tütar väljakutsuvalt meelega, et teda ärritada; Elaine teiselt poolt, näeb oma tütre seesuguses käitumises järelemõtlematust, mis on selles vanuses lastele