La mala vida ehk neetud elu. Jan Beltran

ja arutles, millise hotelli ta oma uueks „töökohaks“ peaks valima. Inturisti hotelli uksed olid talle nüüd tõenäoliselt igaveseks suletud, tõdes ta mõningase kurvastusega.

      Läbi une kuulis Kristian, kuidas Rezo ülikoolist koju jõudis, esikus kingad jalast võttis ja endamisi kuidagi kummaliselt nohises või pobises. Ta jäi kuulatama, millal grusiin paokil uksest möödub ja oma tuppa läheb – nagu kõik need üheksa päeva, mil Kristian seal juba elanud oli.

      Kuid ootamatult avanes uks ja Rezo astus sisse. Ta viskus otse voodis lebava Kristiani peale ning sõnagi lausumata hakkas eestlast kirglikult suudlema, haarates kahe käega ta peast ja surudes oma sõrmed Kristiani heledatesse, kergelt lokkis juustesse. Esimene asi, mida Kristian tajus, olid teda hullu kombel suudleva ja kallistava mehe alkoholilõhnad. Ta oli Rezo tegevusest rabatud ega suutnud midagi öelda ega teha. Ta vaid ootas.

      „Mu kallikene, kuidas su päev möödus?“ küsis erutusest võbisev Rezo kogeledes.

      Kristian ei teadnud, mida vastata. „Polnud viga,“ vastas ta loiult, naelutades pilgu grusiini mustadesse silmadesse.

      „Ma ei tea, kuidas seda nüüd seletada, aga sa meeldid mulle,“ sõnas kaukaaslane häbelikult, püüdes peita pilku suletud silmalaugude taha.

      „Sellel polegi tähtsust,“ vastas Kristian vaikselt, olles end veidi kogunud. Ta keha lõtvus ja läbi riiete tundis ta, kuidas tema peal lamava Rezo kõvastunud liige vastu ta kõhtu surus. Ruum ta ümber hajus vaikselt laiali ning ta meeli toitis kiretunnete kiirtoit, täites selle tulise tulvaveega ja jättes lahkudes maha laigukese mehemärga.

      Antonio Ciudad de México Juuli 1994

      Ülikooli lõpetanud Antonio peas laiutas tuleviku osas tühjus. Mõtted lendlesid nagu paberilehed tuules. „Kas leida hea töö või rikas mees?“ arutles ta endamisi, olles kindel, et kui ei leia üht, siis näkkab teisega.

      Noore kunstiteadlase töised väljavaated polnud kuigi ahvatlevad. Teda huvitas mood ja selle loomine, kuid eneselegi aru andmata pürgis ta kuhugi, millest unistasid tuhanded moemaailmas juba kätt proovinud noored rätsepad. Täpsemalt, teda lummasid kuulsate moeloojate nimed, kallid riided ja parfüümid, glamuuri ja kuulsuse ääretud piirjooned. Vähim, mida ta oma võimeid ja oskusi kõrgelt hinnates lootis, oli leida assistendi koht mõne kalli brändilooja juures. Ta käis kümnetel töövestlustel, kus demonstreeris muljetavaldavaid teadmisi ja võrratut lipitsemiskunsti. Ta oli hea näitleja, ta oskas olla võluv, sorava keelekasutusega vestluspartner ja osav väljapressija.

      Paraku moemaailma horisondil talle tööd ei terendanud. Esimese võimalusena võttis ta vastu töökoha Ciudad de México disainimuuseumis. Töö oli lihtne ning seisnes uute eksponaatide katalogiseerimises ja selgitavate tekstide koostamises. Mitte eriti meelepärase ja odava töö pidi kompenseerima rikas ja seksikas mees, keda ta polnud veel leidnud.

      Mehhiko ühiskond polnud just kõige sallivam ning oma seksuaalsest ihast meeste vastu Antonio perekonnale ei rääkinud. Kui homoseksuaalsus jutuks tuli, jagas ta meelsamini preester Juani arvamust, et paheline omasooiharus on vana, haige ja liberaalse Euroopa parandamatu häda.

      Oma kirgesid käis asteeklike näojoontega noormees rahuldamas Ciudad de México poolavalikes homobaarides. Mitmel korral lahkus ta neist, kaaslaseks mõni kiilanev onu või rikkurit näitlev härrasmees, kellega ameleti odavas hotellis, tehti kähkukas auto tagaistmel või baari kitsukeses käimlas. Kuid nagu ikka, tabab inimest õnn või õnnetus just seal, kus ta seda oodata ei oska.

      Mees, kes inimtühjas muuseumis aeglaselt ringi liikus ning iga eksponaadi kohale kummardudes hoolikalt selgitusteksti luges, oli üle neljakümne, kuid kindlasti mitte veel viiekümneaastane, arvas Antonio. Ta oli umbes 170 sentimeetrit pikk, seega Antoniost kümmekond sentimeetrit lühem. Mehel olid hallinevad, lühikeseks pöetud juuksed ja hallikad vuntsid. Seljas olid tal tagasihoidlikud, kuid kallid riided, ning ta rannet ehtiv käekell polnud kindlasti mitte odav.

      Antonio lasi veel kord hindava pilgu üle mehe ja leidis, et too polnud küll üldistele standarditele vastav meesiludus, kuid siiski piisavalt atraktiivne. Tõenäoliselt hästi kindlustatud ja loodetavasti vallaline. Antonio läks kiirel sammul mehe suunas ja peatus tema kõrval.

      „Kas ma saan teile ehk kuidagi kasulik olla?” küsis ta mehelt.

      Hallikassiniste silmadega mees vaatas Antoniole mõistmatult otsa ja ütles, et ta ei tea, kuidas noormees talle kasulik olla saaks. Härrasmehe keelekasutusest sai Antonio aru, et too ei olnud kohalik. „Tõenäoliselt hispaanlane,“ arvas Antonio.

      „Härra, kas te olete esimest korda Mexico Citys?” päris ta rutakalt, et kõneots ei katkeks.

      „Ei,ei,” vastas mees. „Ma olen siin vähemalt viis korda käinud,” andis ta mõista, et tunneb linna piisavalt hästi.

      „Väga meeldiv. Minu nimi on Antonio. Ma töötan selles muuseumis nooremteadurina,” hüppas Antonio jutuga ühelt teemalt teisele ja ulatas mehele käe. Mees surus tervituseks Antonio kätt ja nimetas end Federicoks.

      „Ja ma elan Barcelonas,” lisas ta toonil, millest õhkus suursugusust ja tähtsust.

      „Kas teie perekond jäi hotelli?“ tuli Antonio suust kiire küsimus, mis Federico jahmatama pani.

      „Kuidas? Perekond… ma…“ kokutas ta. Lõpuks sai Federico kuidagi suust, et ta on üksi. „Vähemalt sellel reisil on ta üksi,“ mõtles Antonio, saamata siiski täielikku vastust küsimusele mehe perekonnaseisu kohta. Ta märkas, et mees uuris teda, ja nende pilkude kohtudes aistis selles midagi eriskummalist. Federico silmades ja pilgus oli miski, mis tekitas Antonios korraga himu ja hirmu, samuti vastupandamatut soovi teada kõike, mis nende silmade taga peitus.

      „Kui soovite, siis võin ma teile pärast tööd seltskonda pakkuda. Ehk saan teie viibimise Mehhiko pealinnas kuidagi sisukamaks muuta,“ ütles Antonio abivalmilt ja naeratas kelmikalt.

      „Olgu,“ vastas mees mõneti kaheldes, kas ta oli noormehest ikka õigesti aru saanud. Antonio tegi ettepaneku, et nad võiksid kohtuda kell kaheksa hotelli ees, millega ka Federico oli päri.

      Hommikul Ciudad de México Gran Hoteli luksuslikus sviidis ärgates tundis Antonio end õnnelikuna nagu jumalate tütar Psyche, kes on tänu kordumatule ilule ja siivsusele Cupido leidnud. Toas valitses sametine fluidum ja Federico veel magas.

      Antonio tõusis vaikselt voodist ja hiilis kikivarvul vannituppa. Ta loputas kergelt üle oma näo, tõmbas märgade kätega läbi juuste, pani nimetissõrme peale hambapastat ja pesi hambad puhtaks. „Hotellis lõhnab kõik teisiti – vesi, seep, käterätik ja hambapasta,“ mõtles ta peeglisse vaadates.

      Ka hooramisjärgsel hommikul pidi ta endiselt ilus välja nägema ja hästi lõhnama. Tema ja ta elu pidi olema perfektne – täidetud kuninglikust sisetundest, mis ei loenda ega hoia kokku, ei kõhkle ega esita tarbetuid küsimusi. Sest kui kuninglik loomus midagi armastab, siis tähendab see piiramatut pillamist ja täielikku andumist oma soovidele. Vaikselt läks ta tuppa tagasi ning heitis Federico kõrvale voodisse. Kuninglikult graatsiliselt, nagu filmis.

      Noormees tundis end õnnelikuna, kuigi tagumik veidi valutas. Ta naeratas endamisi, nagu oleks kuulnud pagana head uudist, käis läbi meeletu ja unustamatu õhtu ning sulges silmad lootuses naasta sinna tagasi – muinasjutulisse öösse, milles muusad lüüra saatel laulsid ja Jupiter hõbedastesse pokaalidesse lõputult veini kallas.