La mala vida ehk neetud elu. Jan Beltran

arvates oli arhitekt laheda olemisega ilus mees. Neljakümnendates pereisa ei olnud eriti pikka kasvu, kuid see-eest tugeva kehaehitusega. Stabiilsest heaolust andis märku vähestest liigkilodest punnitav kõht.

      Jõudnud lõpuks mägedesse, vahetasid isa ja poeg riided spordirõivaste vastu ilma oma alastust varjamata. Katoliikliku kasvatusega Antonio jaoks oli võõraste inimeste ees palja keha eksponeerimine patumaiguline. Kuid Antoniot erutas naabripoisi isa tugev keha ja läbi dresside punnitav kobar kubeme piirkonnas tõmbas teda kui magnet. Ta unustas ennast tardunud pilgul mehe hargivahet jõllitama, kuni selle unelemise katkestas Francisco, kes Antoniole jalgratta tõi.

      „Võta, lähme sõitma,” ütles ta oma uuele tuttavale üpris etteheitval toonil.

      „Jajah,” pobises Antonio ehmunult. Ta kartis, et naabripoiss oli tabanud tema pilgu sündsusetust kohast. Ta silitas käega jalgratta sadulat, hõõrus leistangi ja käepidemeid, nagu oleks kahelnud, kas tegu on ehtsa jalgrattaga.

      „Kas sa sõita ikka oskad?” küsis Francisco. Antonio vaatas talle silma, nagu kaaludes vastust „jah” ja „ei” vahel, ning vastas, et muidugi oskab.

      Hiljem autoga linna tagasi sõites istusid mõlemad poisid tagaistmel.

      „Kas tuled ka järgmisel pühapäeval meiega sõitma?” küsis arhitekt Antoniolt, kui paar kilomeetrit koduteest sõidetud oli. Antonio vaatas Franciscole otsa, nagu oodates vastust temalt.

      „Ma usun, et ta tuleb,” vastas Francisco ja pilgutas Antoniole sõbralikult silma.

      Francisco ajas end Antonio elutoas sohvalt püsti ja tõmbas teksased jalga. Äsja lõppenud seksi brutaalsus häiris teda. Ta pluus vedeles põrandal ja Antonio pusis videomaki kallal, et pornofilmi kassett kätte saada.

      „Ma tean, et sulle meeldib mu isa,” lausus Francisco sarkastiliselt.

      „Ja siis…?” tuli vastuseks kiire küsimus Antoniolt, kes vaatas Franciscole otsa pilguga, milles peitus hirm ja mõningane süütunne.

      „Ei midagi. Aga mina olen armunud sinusse,” lausus Francisco kahetsevalt.

      „Armunud? Francisco, tead…” otsis üllatunud Antonio sobivaid sõnu. „Mulle meeldivad vanemad mehed rohkem kui noored,” suutis ta lõpuks siiski tunnistada.

      „Kuidas nii? Aga miks? Ja mina?” küsis Francisco ärritunult.

      „Ma ei tea. Täiskasvanud mehed on … seksikamad kui poisid.”

      Francisco ei mõistnud Antonio vastust – teda tõmbasid just omaealised. Kuid ta võttis end kokku ja jätkas.

      „Kas ma peaksin isale ka sellest rääkima?” küsis ta täiesti süütul ilmel, ise teades, et ta seda mitte mingil juhul ei teeks.

      „Hull oled! Seda ei tohi teha!” erutus Antonio ja viskas videokasseti sohvale. Ta mõistis, et naabripoiss oli solvunud, vihane ja vist isegi armukade.

      „Olgu, ma ei tee seda. Aga …“ kogeles Francisco, kuid küsis veel: „Kas sa oled siis keppinud ka mõne vanema mehega? Preestri või mõne õpetajaga …?”

      Hetkega tõmbus Antonio nägu kaameks. Tema silmades pesitsevad pahed ja varajane küpsus muutsid need vihapursete ajal kohutavaks. Ta aimas, et Frankfurdi küsimus oli siiski vaid pimeduses kobamine, ja see rahustas teda natuke.

      Tõmbetuule tekkides paisusid kardinad tuult täis nagu purjed, täites osa väikesest toast, mille õhkkond sarnanes lahingujärgse sõjatandriga.

      Viivu möödudes kõlas väljast tuhm laksatus, mis tekkis tõenäoliselt autoukse kinnilajatamisest. Toas valitses vaikus ja noormehed põrnitsesid teineteist nagu raske lahingu maha pidanud nekrutid. Noorte meeste hinge oli tekkinud neid ühendav haav, mis vajas lappimist. Ja aega.

      Rosa Barcelona Oktoober 1954

      Sügis oli erakordselt soe ning Barcelona hingas vabalt ja boheemlikult. Kodusõjast tasapisi toibuv Hispaania sarnanes sajanditetaguse inkvisitsiooni-Hispaaniaga. Kui katkuepideemia ilmutas vaibumise märke, saabusid inkvisiitorid küladesse ja jätkasid nõiajahti. Ohvrite puuduse tõttu kaevati üles laibad, mõisteti nad süüdi ja nende omastelt võeti pärandus. Sama kordus ka pärast vennatapusõda; süütuid süüdlasi nabiti kinni tänavatelt, kohvikutest ja kodudest. Neid peksti, kuulati üle, pandi vangi, lasti maha või saadeti milleski ebamäärases süüdistatuna koju tagasi.

      Tänu õnnele või kartlikule eluviisile oli Rosa perekond diktatuurijüngrite hammaste vahelt kriimustusteta pääsenud. Pigem oli nende elu aastate jooksul paranenud – tõsi küll, visalt. Mõned kuud enne Rosa 16. sünnipäeva anti neiule riigi poolt kinnitatud kunstikolleegiumi otsusel kutselise artisti tunnistus, millele kirjaoskamatu näitsik mõningast piinlikkust tundes vaevaliselt alla kirjutas: Rosa Reyes.

      Temast oli saanud kutseline tantsija, kellele maksti vähe, kuid kellelt nõuti palju. Kindla töökoha leidmine osutus Rosale raskemaks kui sõjajärgne näljahäda. Ajutist lahendust pakkusid tundmatud tantsusaalid, kinod ja laadad, kus algajale tantsijale kohati vaid haletsusest mõni närune tööots pakuti.

      Tivoli teatris vastutas tantsijate värbamise eest senjoor Victor Muñoz. Hoolimata vähesest lootusest – õigemini täielikust lootusetusest – otsustas Rosa minna Muñozi jutule, sest teatri uksel rippus teade: „Vajatakse kahte tantsijat. Victor Muñoz.“

      Rosa võõpas huuled kergelt punaseks, sidus juuksed valge rätikuga kuklale krunni ja avas teatrimaja ukse. Vestibüülis valitses vaikus ja valvelaud oli tühi. Ta istus seina ääres olevale toolile ja jäi ootama. Tagasihoidlik loomus ei lubanud tal mööda teatrikoridore kolama minna, et härra Muñoz üles otsida. Veerand tundi vaikuses ootamist tegi Rosa ärevaks, ta tõusis püsti ja sammus välisukse poole, et lahkuda ja hiljem tagasi tulla. Aga kui ta oli ukseni jõudnud, paiskus see sissepoole valla sellise hooga, et Rosa oleks peaaegu vastu otsaesist obaduse saanud. Õnneks jäi kümme sentimeetrit õnnetusest puudu.

      „Oeh, vabandust!” kõlas uksest sisse tormanud noormehe suust. Nähes Rosa ehmunud olekut, küsis ta: „Ega te viga ei saanud?” Noormees oli natuke kohkunud; jäi mulje, et ta ei tea, mida teha.

      „Ei, aga palju ei jäänud puudu,” ütles Rosa etteheitvalt ja seejärel veidi kohmetudes, sest tema toon võis olla pisut liiga ülekohtune.

      „Ma vabandan,” sõnas sihvakas noormees ja ulatas tervituseks käe. „Luis,” esitles ta ennast.

      „Rosa Reyes,” vastas neiu aimatavalt naeratades.

      Luis kohendas kaabut ja küsis, kas ta saab Rosale kuidagi kasulik olla.

      „Ma ei tea,” kohmetus Rosa. „Ma otsin senjoor Victor Muñozi. See kuulutus seal välisuksel …” jättis ta lause lõpetamata.

      „Ah nii! Jajaa, meie truppi on kahte tantsijat vaja,” teadis elavaloomuline Luis. Tema silmad kilasid lõbusalt, püüdes haarata kõike, mis vaatevälja mahtus. „Lähme, ma viin sind Muñozi juurde,” sõnas ta Rosale ja haaras neiul käest.

      Peaaegu joostes läksid nad maja teisele korrusele, kus asusid teatri direktori, lavastajate ja väiksemate asjameeste kabinetid. Luis koputas uksele, millel polnud ühtegi silti. Vastust ootamata avas ta selle ja tiris Rosa enda järel ruumi, mis oli mattunud haisvasse tubakatossu.

      „Luis, sa ei suuda iialgi kombeid ära õppida,” ütles jalgu laual hoidev tüse mees rahulikul toonil. „Mida sa tahad? Ja kes on see neiu?” küsis mees ja tõstis jalad kaarja liigutusega laualt põrandale. Tõenäoliselt oli tal ebaviisaka asendi pärast veidi piinlik hakanud. Rosa imestas, et tüse mees üldse suutis oma masajate jalgadega sellise graatsilise liigutuse teha.

      „Victor, tema on Rosa,” sõnas Luis rutakalt ja lasi Rosa käest lahti. „Ta tuli tantsija kohta vaatama.”

      Mees põrnitses uurival, kuid sõbralikul ilmel Rosat ja seejärel Luisi.

      „Kas sa tantsida oskad? Kus sa varem oled töötanud? Ja kui vana sa üldse oled?” kõlas mehe suust ridamisi küsimusi.

      Samu küsimusi oli Rosa juba kümneid