Legendi lävel. Carrie Croft

käe. “Te olete vist seesama Michael Bow, kes kogub igasuguseid uskumatuid lugusid?”

      “Kas te tunnete mind?”

      Seda ei juhtunud just sageli, et inimesed teda ära tundsid.

      “Harrastus,” ütles vanake. “Olen teie artikleid lugenud.”

      “Teie aadressi andis meile Bob. Politseinik,” lausus Michael kõhklevalt, surudes mehe kätt. “Kas tunnete teda?”

      “Kuidas ei tunne, ta on minu poeg.”

      Tekkis ebamugav vaikus. Michael kahetses juba, et ei olnud hotelli otsima sõitnud. Bob ja Clive olid kummaline perekond.

      “Minu Bob ei anna aadressi igaühele.”

      Sõbraliku tooniga püüdis vanamees nagu kinnitada, et pole põhjust muretsemiseks.

      “Eks läheme siis sisse.”

      Külalised ja koer järgnesid peremehele. Vanamehe jässakat selga vaadates püüdis Michael ära arvata tema vanust. Ta võis edukalt olla nii kuuskümmend kui ka kaheksakümmend.

      Lävel võttis neid vastu vana naine – perenaine, missis Melly. Ta võttis kohe Jessica enda hoolde ja nad läksid majja.

      “Kas te malet mängite?” küsis Clive Michaelilt

      See oli öeldud sellise tooniga, nagu kurvastaks ta väga, kui selguks, et vastus on eitav.

      Michael noogutas. Nähtavasti selles seisneski vanamehe eripära, millest Bob oli rääkinud. Michaelil tekkis tunne, nagu oleks malepartii omapäraseks loaks või kinnituseks selle kohta, et poeg ei eksinud, saates ta oma isale vestluskaaslaseks. Ja üldse, vana Clive, nagu peremees end ise kutsus, polnud sugugi vana tohman, vaid sümpaatne ja sõnaohter meesterahvas.

      Nad võtsid kohad sisse võõrastetoas isetehtud malelaua taga. Clive võttis sahtlist kulunud puitfiguurid. Poole tunni pärast, olles kaotanud paar partiid, oli Michaelil juba üsnagi üksikasjalik ülevaade Mellyde ja ka Freemanite, kelle kuulsusrikkasse suguvõsasse perenaine neiupõlves kuulus, genealoogilisest puust. Varsti tulid nende juurde ka Jessica ja missis Melly. Tüdruk oli juba kenasti kohanenud ja aitas perenaisel lauda koristada. Korraks pilgutasid nad isaga teineteisele silma ning Michael süvenes jälle mängu.

      Üsna pea ühines nendega ka Jessica. Tundes kaelal tema sooja hingust, pöördus Michael tütre poole ja sättis ta tugitooli käetoele istuma.

      “Mis on, kas raske?” küsis tüdruk.

      “Jah, kehv lugu,” kinnitas Clive, vaadates Michaeli purustatud seisu.

      “Mister Melly, kas tohib, ma ütlen issile ette?”

      Vanamees vaatas imestunult tüdrukut, kuid lubas ta laua juurde.

      “Näed, siia tuleb panna.”

      Ta näitas odale, seejärel kohale, kuhu tema arvates peaks isa käigu tegema.

      “No-ooh, proovi!” toetas Clive naeratades Jessicat.

      Tüdruk tegi käigu. Seejärel veel kaks. Vanamehe nägu venis imestusest pikaks.

      “Šahh ja matt! On alles laps! Lihtsalt imelaps! Kuuled, ema!” hüüdis ta. “Tule siia!”

      Missis Melly tuli nende juurde. Talle olukorda selgitades oli Clive siiralt uhke selle üle, et kümneaastane laps suutis talle meistriklassi näidata.

      “Kuule, Michael. Sa pead teda näitama kellelegi Minneapolises. Veel targem oleks otsekohe New Yorki sõita. Selline anne!”

      “Ei-ei, ta on ju alles laps. Me ei demonstreeri mitte igaühele oma oskusi, eks ju?”

      Michael embas Jessicat.

      “No nii, mul on kõik valmis!” teatas missis Melly samal hetkel.

      Olles jätkuvalt vaimustuses üleelatud hetkedest, juhatas Clive külalised lauda.

      Michaelil ei olnud enam ammu olnud võimalust viibida sellises sõbralikus, perekondlikus õhkkonnas. Ja kui oli joodud paar pitsikest koduveini, tundis Michael end märgatavalt lõdvestununa. Viimane kord oli tal nii hea enesetunne olnud palju-palju aastaid tagasi, kui ta veel elu karmusega kokku ei olnud puutunud.

      Ööbimiseks valmistas hoolikas perenaine toa ette teisel korrusel. Uni sai Jessicast kiiresti võitu. Magavat tütart vaadates ja samuti voodisse heita kavatsedes kuulis Michael ootamatult koputust uksele.

      See oli Clive.

      “Ega ma sega?” küsis ta.

      “Muidugi mitte.”

      Michael mõistis, et vanamees soovib suhelda. Pole just kuigi suur tasu öömaja eest. Und nagunii ei olnud, nii et miks mitte pisut lobiseda.

      “Ei hakka keerutama, Michael,” alustas Clive. “Sa oled ufoloog, mis tähendab, et sa ei hakka minu üle naerma. Sa oleksid nagu spetsiaalselt tulnud… Võiks arvata, et kokkusattumus, aga minu arvates ei ole siin midagi juhuslikku. Niisiis, oled sa valmis kuulama Clive Melly jutustust?”

      “Olen valmis,” nõustus Michael.

      “Lähme siis alla, ma näitan sulle midagi.”

      Vanamees viis ta garaaži. Oma imestuseks nägi Michael, et seintele oli riputatud palju fotosid ja ajaleheväljalõikeid tundmatute objektide kohta.

      “Nii et lihtsalt vaimustus?” päris Michael.

      “Noh, ütleme nii, et see on osa minu elust…”

      Clive näitas paljusid kolletanud ajaleheväljalõikeid suurte, pilkupüüdvate pealkirjadega.

      “Noh, kas on huvitav?” küsis ta. “Aga nüüd kuula. Kohalikel indiaanlastel on legend Päikese pojast, kes palju sajandeid tagasi kukkus maa peale. Ilmnes, et seesama poeg tahtis maa peal millegipärast inimesi hävitama hakata. Kuid kaval suguharu pealik lasi temasse noole, nii et Päikese poeg sööstis suurde kõrgusesse, pannes taeva horisondist horisondini helendama, seejärel potsatas alla ja lagunes osadeks – käed-jalad pudenesid metsa, pea kukkus sohu. Tema soolikatest pudenesid aga kurjad tulevaimud, kes hakkasid tapma kõike elavat enda ümber, kuni šamaanidel õnnestus välja kutsuda paduvihm.”

      Vait jäänud, vaatas vanamees ootavalt Michaelile otsa.“Ütle nüüd, kas see meenutab sulle midagi?” küsis ta. “Oled ju selle ala inimene, sellepärast sinu poole pöördungi.”

      “See sarnaneb kosmilise objekti langemisele. Laev või meteoriit.”

      “Just! Kümnesse!” hüüatas Clive. “Mina mõtlesin kohe, et see legend ei saanud tekkida tühjale kohale. See on tõend langemisest. Tegu on kas meteoriidi või UFOga. Ja et seda tõestada, tuleb leida fragmente. Indiaanlased on isegi nimetanud seda kohta, kus see toimus. Mina ja mu sõber Peter Holder ning veel kaks üliõpilast, Nick Sullivan ja Millard Hunt, suundusime kohe, kui lumi oli sulanud, otsinguile. Jätkasime suvel. Mitte eriti kaugel vanadest turbaväljadest kaevasime välja kamaka, mis oli väga suure rauasisaldusega. Mul oli tollal vana armee metalliotsija, see reageeris sellele suurepäraselt. Mul tekkis kohe kahtlus – kas see pole mitte meteoriidi tükk? Struktuur oli liiga ühekülgne, justkui oleks tegu mingit tundmatu sulamiga.”

      Teinud pausi, osutas Clive ühele seinal rippuvale pildile ja lülitas sisse seinalambi, et Michael paremini näeks.

      See oli grupipilt. Neli meest seismas õlg õla kõrval, käes kirkad ja labidad, nagu Lääne uusasukad-pioneerid. Üks neist oli Clive Melly, kelle võis raskusteta ära tunda. Tagaplaanil paistis tihe okasmets ja kaks telki.

      “Kuuekümne viies aasta. Aga see siin on Peter Holder, minu lähedane sõber.”

      Clive näitas oma naabrile pildil.

      “Tema lapselaps Ethan juhatab praegu sama harrastusastronoomide ühingut, mille meie Peteriga asutasime.”Vanamees vaikis, et mõtteid koguda. Michael ootas. Ta teadis juba, et nüüd saab ta kuulda Clive Melly pihtimuse sisu.

      “Me tahtsime neid kildusid uurida. Kuid me ei jõudnud – kahe nädala pärast pidi mind ja Peterit sõjaväkke võetama. Niimoodi sattusime Vietnami. Aasta pärast jõudsid ka