Legendi lävel. Carrie Croft

Kui talle meeldib, las lobiseb.

      Michael Bow oli tulnukatejahtija – niimoodi nimetas ta end sellest ajast saati, kui tema kireks sai ufoloogia. Ringid põldudel, “röövimiste” osalised ja pealtnägijad, ennenägematute esemete ümberkujundamine – kõik see oli tema uurimisvaldkond. Kuid edu protsent ei saanud olla kaalukas, sest paljud inimesed leidsid asju või olukordi lihtsalt massipsühhoosi mõju all või juhtisid teda meelega valedele jälgedele, olles ajendatud soovist kuulsaks saada. Maksimumis saavutada kuulsus ülemaailmselt või üle oma maa, miinimum – oma osariigis… või vähemalt oma kodutänavas.

      “No ja siis tuli sisse selline ilus noormees. Pikk, sale. Roheline, suured silmad… ja kõrvad nagu haldjal…”

      “Roheline? Te ütlesite – roheline?” ei suutnud Michael end tagasi hoida ja tal oli kange tahtmine naerma hakata.

      “Noormees, kui ma valetaksin, siis ütleksin teile seda kohe!” lausus missis Pimen isegi pisut tigedalt. Nähtavasti oli Michael oma vahelesegamisega ta mõtte segi löönud ning nüüd ei suutnud ta meenutada, millel ta peatus. Mis siis ikka, tema vanuses tuli seda ette. Missis Pimen närvitses.

      “Ehk meenutaksite mulle, millest ma viimati rääkisin? Kerige oma vidinat!” soovitas ta ja keerutas sõrme, justkui oleks Michaelil mitte digitaalne, vaid kassettdiktofon.

      Michael “keris” tagasi.

      “Oh sa, milline kriipiv hääl mul on!” oli vanake siiralt üllatunud. “Aga kus mu mehel oli alles hääl! Kui ta karjuma hakkas…”

      Nukrus Michaeli silmis ei jäänud märkamata.

      “Noormees, mis teiega on? Kas arvate, et olen lolliks läinud või?”

      See veel puudus! Harilikult algabki kõik sellisest lausest. Nüüd tuleb kõik oma oskused mängu panna, et kokkupõrget välistada.

      “Missis Pimen, me rääkisime röövimisest. Ma kirjutan üles iga teie sõna. Mulle on tähtsad igasugused pisiasjad,” lausus ta kindlalt.

      “Te olete ikka väga meeldiv noormees,” lausus mutt ootamatult heatahtliku naeratuse saatel. “Peaaegu nagu too… Muide, ta oli nagu minu mees nooruses. Samasugune üleannetu… Ainult roheline…”

      Poole tunni pärast väljus Michael tänavale, kus kõnnitee ääres seisis tema Land Rover. Tema tütar Jessica, kümneaastane punapäine tüdruk, hüppas maasturist välja.

      “Kuidas on? Sa kadusid ära…”

      Isale otsa vaadates kissitas ta loojuva päikese kiirtest silmi. Tema leekivad kiharad lehvisid kerges tuules ja ta ise sarnanes pisikese armsa päikesega.

      “Oleksin tahtnud sellele tolvanile sülemi kumalasi püksi pista! Kaotasime asjata aega.”

      “Ära riidle, Michael. Mida sa mulle kogu aeg rääkinud oled?”

      Vaatamata oma vanusele kaotasid Jessica silmad vahel lapseliku tulukese ja võtsid naiseliku ilme. Sellistel hetkedel hakkas Michaelil piinlik ja ta tundis end ise lapsena.

      “Nagu alati, on sul õigus, mu kullake.”

      Ta sasis tütre ammu lõikamata juukseid.

      Oleks pidanud juuksurisse minema. Huvitav, kas selles linnas on ka mõni korralik habemeajaja? Tegelikult, ega olegi aega juukselõikuseks. Aprillikuu kohta oli täna erakordselt soe ilm, kuid öö läheneb, varsti läheb külmaks ja on vaja leida sobiv öömaja.

      Michael märkas, et neile läheneb politseiauto. Politseinikud olid kuidagi liiga kaua end kogunud. Harilikult, kui mõnesse väikelinna ilmub mingi võõras auto, on nad kohe kohal.

      Kui politseivärvides sedaan nendeni jõudis ja peatus, väljus autost noor, ebatavaliselt heatahtliku ilmega ohvitser.

      “Kuidas saan kasulik olla, söör?” küsis ta ja samas, ootamata vastust, vaatas maja poole ja hüüatas: “Aa! Te käisite missis Pimenil külas!”

      Noormees oli ilmselt kursis vanaeide hälvetega ning vaatas Michaeli mõistvalt ja pisut kaastundlikult.

      Jessica astus sammu ettepoole.

      “Me oleme ajakirjanikud, kogume ebatavalisi lugusid,” ütles ta.

      “Ajakirjanikud?” pilgutas politseinik talle silma, seejärel vaatas Michaelile otsa.

      Michael oli juba ammu märganud, et tasub end vaid ajakirjanikuks nimetada, kui inimesed suhtuvad sinusse palju paremini kui esitledes end ufoloogina, kes ta tegelikult on.

      Kuni Michael otsustas, millist tema materjale avaldavat väljaannet nimetada, et see tuleks tuttav ette ka ohvitserile, sukeldus Jessica auto salongi ning sirutas varsti ette klantslehe, millel isa artikkel ja pilt üle neljandiku lehest. Harilikult andis see vajaliku efekti.

      “Noh, nüüd ma mõistan, miks missis Pimen teid huvitab. Kuid see pole õige aadress,” pilgutas politseinik uuesti silma, seekord Michaelile.

      “Me saime ise ka sellest aru,” nentis too. “Kuid ega te ütleks, kus on lähim hotell või motell?”

      “Tahate, ma võin öelda aadressi, kus teid täiesti tasuta vastu võetakse? Ütelge vaid, et Bobi juurest.”

      Politseinik kriipseldas märkmikku sõidu skeemi ja kirjutas alla – Küsida Clive Mellyt.

      “Tõsi, ta on küll ka üsna omapärane mehike, kuid erinevalt missis Pimenist täie mõistuse juures.”

      Tõmmanud lehe välja, ulatas ta selle Jessicale.

      “Suur tänu,” tänas Michael ja küsis igaks juhuks, “arvate, et tasub?”

      “Ta on huvitav vana. Siin pikka aega elanud ja teab palju lugusid. Võib-olla leiate enda jaoks midagi. Nii et – tere tulemast Little Fallsi!”

      Noormees lõi hüvastijätuks kulpi.

      Kui politseiauto käänaku taha kadus, pöördus Michael Jessica poole.

      “Tuleb välja, et seda kohta kutsutakse Little Fallsiks.”

      Ta avas Jessicale ukse.

      ”Noh, eks sõidame siis Clive Melly maja otsima.”

      Maja, mida nad otsisid, oli peaaegu täielikult peidetud iidsete puude varju, mille vanus võis ulatuda sadade aastate taha – maanteelt olid jämedate tüvede tagant paista vaid esimese korruse nurgaaknad.

      Koht oli metsik ja käest lastud. Oli võimalus lihtsalt mööda sõita, kuid number kinnitas, et mingit eksitust ei ole, see langes täpselt kokku politseiniku antud paberile kirjutatuga.

      Michael keeras kruusateele ja suunas auto maja poole. Põõsaste varjust hüppas välja salkus koer, kuid maasturit jälitades ei hakanud haukuma, nagu teevad seda paljud nähvitsad, keda teede ääres võib üpris palju kohata, vaid tippis laisalt auto kõrval.

      Lõpuks hakkas paistma ka maja. Michaelile avaldas see rusuvat muljet. Mitte midagi kaunist – lihtne, laudadega üle löödud kahekorruseline vana eramu, üle võõbatud mingi ebamäärase sünge värviga. Kas sinise või lillakaga. Vaid valged aknaraamid andsid pisut värvikust juurde.

      Samasse kõrvale ehitatud garaaži avatud väravate vahele ilmus vana mees. Tal oli seljas võidunud kombinesoon. Vaadates tundmatut autot, puhastas ta aeglaselt oma käsi kaltsuga. Krants jooksis tema juurde ja alles nüüd haugatas, nagu öeldes:

      “Näe, tõin sulle külalisi, võta vastu!”

      “Tere!”

      Jessica avas esimesena ukse ja hüppas autost välja.

      Michael ei jõudnud talle isegi hüüda, et koeraga tuleb ettevaatlik olla. Peni oli juba tüdruku juurde vudinud ja selleks ajaks, kui Michael autost välja sai, olid nad jõudnud teineteisega leppida. Tüdrukutirts sügas looma kõrva tagant ja rääkis midagi, koer aga, vaadates peremehe poole, ajas lõuad nagu naeratades laiali.

      “Ta on kena!” ütles Jessica Michaelile

      “Ole ikkagi ettevaatlikum,” hoiatas Michael sõrme viibutades.

      Samas meenus talle,