Legendi lävel. Carrie Croft

jala üle põlve.

      Huvitav, millele ta Sydneyst rääkides vihjab? On see konksuga küsimus? Berty oli nõutu.

      Olles näinud tema üllatust, venis Claudia nägu pikaks ja ta lausus selge hämminguga:

      “Kas sa polegi kursis?”

      “Millega?”

      Šeff lendab Austraaliasse ja võtab mind kaasa. Sest mina olen ju tema assistent.”

      Kui sel hetkel oleks Berty enesevalitsemine alt vedanud, oleks Claudia laitmatule heledale kostüümile kindlasti lartsatanud mingi värvainega mensuur.

      Kuid milleks hea enesevalitsemine ja kasvatatus, kui valitseb selline ebaõiglus?

      Või tema sõidab minu asemel!

      Alles nüüd jõudis lausutu Bertyle kohale. Ei, seda ei saa olla! Kuid tavaliselt Claudia ei loopinud sõnu.

      “Professor Wansberg ütles eile, et pärast seda põrumist ettekandega… noh, mõistad küll, millest ma räägin… olete sina ja Dexter end halba valgusesse seadnud. Teile ei saa loota,” lausus Claudia sõnu otsides, kuid Berty teadis suurepäraselt, et tegelikult ei tunne see inimene selle ebaõiglase määramise pärast mingit süüd.

      Tema sõidab minu asemel! Ja seda kõike pärast seda, kui ma olen terve kuu öösiti halvasti maganud. Pärast seda, kui olen edukalt sooritanud paar katset professori uute metoodikate järgi, kui ta on mind selle eest ohtralt kiitnud ja nimetanud perspektiivikaks spetsialistiks. Aga ma vajan ju nii väga seda sõitu! Mis mõtet oli siis nendel unetutel öödel ja kuidas ma vaatan silma oma tütrele? Ja vanematele?

      Otsingute tulemusi kasutavad teised. Ja mitte ükskõik kes, vaid Claudia, see, kes Berty hinnangul on üks igavene tallalakkuja, kes on valmis tõestama oma truudust ülemustele kõige kahtlasemate vahenditega.

      Ja kõige huvitavam on see, et mitte millestki pole kinni hakata! Mitte keegi direktoraadist ei süüdista professor Wansbergi selles, et ta järgib isiklike sümpaatiate printsiipi. Nende teadusbüroos ei saa olla isiklikke ja sõltumatuid uuringuid – siin pole erapood ja kuigi igaüks võib arvata, et ta on Edison, peab ta täitma ülemuste korraldusi. Aga Dexter ja Berty põrusid ju tõepoolest konverentsil läbi, ettekannet ei esitanud ja faktiliselt vedasid bürood alt. Nii et formaalselt on ülemusel täiesti õigus…

      Niimoodi mõtiskles Berty samal ajal, kui Claudia, silmis võidutsev läige, istus tema vastas ega kavatsenudki minema hakata. Kuigi oma kohalt haihtumine oleks olnud tema jaoks õige otsus. Enesevalitsemine enesevalitsemiseks, kuid…

      Ja kui Claudia lõpuks kella vaatas, et oma toapoolele minema hakata, hüppas Roberta püsti, tormas tualettruumi, kus ta end kabiini lukustas ja ikkagi nutma puhkes.

      Suutmata end tagasi hoida, ulus ta nagu plika. Nagu koolitüdruk, kes kõikvõimalikel eksamitel läbi on kukkunud. Pabertaskurätikud ei suutnud tema pisaratetulvaga toime tulla.

      Klõpsatas ukselukk, kostsid sammud, seejärel klõpsus kõrvalkabiini lukk ja Berty pidi kümneks minutiks – need tundusid lõpututena – vait jääma, kuigi tung end tühjaks nutta ei kadunud.

      Ta lämbus pisaratesse, vahetades ühe taskurätiku teise järel. Kuu jooksul kogunenud pinge tahtis ühe hetkega välja saada ja kui kostsid lahkuvad sammud, seejärel ukse klõpsatus ja uuesti võttis maad vaikus, hakkas Berty jälle kõva häälega nutma, kuigi enam mitte nii kibedasti kui esimestel minutitel.

      Juba pisut rahunenuna hakkas ta end korda tegema, aga punaste silmade ja paistes näoga pole ju midagi võimalik ette võtta. Kõik näevad!

      Ja las näevad! Ei saa ju ometi õhtuni siin istuda.

      Ta tahtis kiiresti oma üleelamisi kellegagi jagada, et mitte neid ainult endale hoida. Aga kellega? Peale Dexteri teisi kandidaate ei olnud. Ja ta ladus mehele välja kõik, mis ta arvas, arvestamata isegi toetusega, saaks vaid lahti määratust solvumisest. Kuid nagu arvata oli, suhtus Dexter tema sõnadesse talle omase jahedusega.

      “Ära muretse, küll elame üle.”

      Kuni lõunani, iga kord, kui ta mööda koridori läks või laboratooriumi üldsaali sisse vaatas, tundus Bertyle, et kolleegid piidlevad teda kuidagi kummaliselt. Ta nägi nende silmis erinevaid emotsioone – kaastunnet, hukkamõistu, irooniat. Samas on täiesti võimalik, et Claudia oli siin vaeva näinud. Seepärast püüdis Berty päeva teisel poolel oma töönurgast mitte nina välja pista.

      Õhtul, kui Berty hakkas end koju sättima, piilus ta kõigepealt oma kabinetist välja – kas kolleegid on ikka läinud? Ja ootamatult põrkas ta kokku professor Wansbergi endaga. Pomisenud tervituse, tahtis Berty oma kabinetti tagasi minna, kuid professor ütles, et oli just teda kutsuma tulnud ja et Dexter on juba tema kabinetis.

      “Mul on teile tõsine jutt,” ütles ta. “Lähme.”

      Professor Wansberg oli kuuekümne aastane, mitte et see eriliselt kõrge vanus oleks olnud, kuid harilikult ei olnud ta nägu nii kortsus ja väsinud. Täna oli.

      Bertyl ei olnud temast kahju. Usutavasti tahab professor oma ebaõiglasest otsusest neile silmast silma teada anda. Vaevalt tal aimu oli, et Claudia oli oma teadmised Bertyle ette ladunud. Huvitav, kui professorile tema assistendi taktitust käitumisest rääkida, kas see kurvastab teda? Ja samas oleks hea teada, mis hetkel ta Claudiale kõrva sosistas, et too Austraaliasse sõidab – eile õhtul pärast tööd või veel intiimsemas olukorras?

      Dexter oli tõepoolest professori kabinetis ja Berty arvamust mööda nägi liigagi rahulik välja, justkui oleks ette ülemuse arvatava otsusega leppinud. Ta vaatas Bertyt süüdlaslikult, kuid samas peitis oma pilgu.

      Professor Wansberg ei hakanud keerutama ja üllatas oma kaastöötajaid ootamatu avameelsusega.

      “Meil siin levivad kuulujutud…”

      Ta jäi vait ja köhatas rusikasse.

      “…kuulujutud, et ma… kuidas seda pehmemalt öelda… et ma juurutan favoritismi. Ma ei tea, kust need tulevad, kuid isiklikult mulle on need ebameeldivad. Väga ebameeldivad,” kordas ta ja vaatas millegipärast Bertyle otsa. “Kui ma sõiduks kandidaate valisin, oli mul raske otsustada. Ma tean, te arvestasite mõlemad selle sõiduga. Kuid pärast teie trikki konverentsil tekkis küsimus – kas ülemused mõistavad mind? Kuid jällegi, arvestades kuulujuttudega, mida ma juba mainisin, otsustasin ma…”

      Professor Wansberg tegi tähendusrikka pausi.

      “Üldiselt, Austraaliasse sõidavad Dexter ja Claudia.”

      “Dexter?”

      Berty hüppas isegi püsti.

      Ühest küljest oli tal Dexteri pärast hea meel. Teisest küljest aga – ta oli hämmeldunud. Kui ülemus otsustas armulikkust üles näidata, siis miks mitte nende mõlema suhtes?

      Ta vaatas Dexteri poole, otsides toetust, kuid too pööras jälle pilgu ära.

      “Te vist kuulete halvasti, miss Rain,” naeratas professor, kuid polnud selge, kas irooniliselt või suuremeelselt. “Edaspidise suhtes tahan ma öelda, et ei kannata inimesi, kes aitavad levitada minu kohta käivaid kuulujutte.”

      “Kuid ma…”

      Berty ei jõudnud veel midagi öelda, kui professor peatas ta žestiga.

      “Olete minu jaoks väga hinnatud spetsialist ja ma ei taha, et te tegelete mingi jamaga, selle asemel et korralikult tööd teha.”

      Bertyle tundus, et kogu maailm vajub kokku. Kuidas professor võis temast niimoodi mõelda? Ta ei olnud kunagi kuulujutte levitanud. Ta vaid kaebas Dexterile Claudia peale…

      Berty vaatas jälle küsivalt Dexterile otsa. Too aga tegi endiselt näo, et ei märka naise pilku.

      Ah nii on lood, taipas Berty. Dexter istus ju juba kabinetis, kui professor tema järele tuli. Tähendab, see oli Dexter, kes ülemusele kõik ette ladus.

      “Kas saite minust aru, miss Rain?” kuulis ta professori häält.

      “Jah,” suutis ta vaid vastata, tundes kurgus klompi.

      Ta