Moodsate asjade ajalugu. Fredrik Colting

esimene U.P.C. skänner.

      Faktid Faktid Faktid

      Esimene triipkoodiga toode oli pakk Wrigley närimiskummi.

      KÕÕMAŠAMPOON

      Kõõmavastase šampooni patenteeris Josie Stuart 1903. aastal.

      Algul oli tegemist salitsüülhapet sisaldava tõrvašampooniga. Väiksema toimega šampoonides oli tsinkpüritiooni, seleensulfiidi või söetõrva.

      Läbi aegade on koduste vahenditena kõõma vastu kasutatud õunaäädikat, soola või sidrunimahla.

      DEODORANT

      Esimese deodorandi nimi oli “Mum” ja selle valmistas tundmatu leiutaja Philadelphiast. Leiutaja patenteeris kiiresti oma leiutise ja laskis selle ühe vahendaja kaudu turule.

      1940. aastate lõpus töötas Helen Barnett Diserens välja deodorandi, mis toimis samal põhimõttel kui äsjane uus leiutis pastapliiatski. Uut deodorandi nahale kandmise viisi katsetati USA-s 1952 ja toode turustati nimega “Ban Roll-on”.

      PUDELIVESI

      Pudelivee idee hakkas arenema juba väga vanades kultuurides. Vanad roomlased tundsid väga hästi vee tervistavat mõju ning oma riiki arendades otsisid ja kasutasid nad puhta vee allikaid.

      18. sajandil reklaamisid loodusteadlased ja arstid mineraalvee kasulikku mõju nii vannina, dušina kui ka joogina ja 1850. aastatel villiti ühe Prantsusmaa tervisveeallika vett esimest korda ka pudelisse.

      Juba 1855. aastal anti luba villida mineraalvett “Vittel Grand Source”. 1863. aastal alustas samaga Perrier’ allikat haldav firma ja mõned aastad hiljem firmad teistes Euroopa riikides. Põhja-Ameerikas villiti vesi esmakordselt pudelisse 1845. aastal.

      Algul oli ehtsa mineraalvee tarbimine pudelist vaid töösturite, poliitikute, kuninglike kõrguste ja ühiskonna koorekihi privileeg. Vett villiti keraamilistesse või klaaspudelitesse, mis suleti portselanist või korgist punniga.

      Vitteli vee firma tegi 1968. aastal revolutsiooni, paisates esimest korda turule laiemale elanikkonnale mõeldud plastpudelisse villitud vee. 1980. aastate keskel toimus uus revolutsioon, kui kasutusele võeti uus, taaskasutatav plastmaterjal PET, mis on saanud eelistatud joogipakendite materjaliks kogu maailmas.

      Faktid Faktid Faktid

      2002. aastal tarbiti üle maailma kokku 126 miljardit liitrit pudelivett.

      Kartaago väejuht Hannibal laskis pärast Püreneede ületamist oma vägedel ja elevantidel puhata Prantsusmaal Les Bouillens’is, samas kohas, kus praegu on Perrier’ allikas.

      KONTAKTLÄÄTSED

      Juba 1508. aastal visandas Leonardo da Vinci erinevaid kontaktläätsi, aga alles 1801. aastal valmistas Thomas Young esimese kontaktläätse prototüübi. Ta arendas edasi Descartes’i ideed sarvkesta kontaktläätsedest – veerand tolli pikk, veega täidetud klaastoru väljaulatuva otsaga, mille sees oli mikroskoopiline lääts – mida ta ise kasutas oma nägemise korrigeerimiseks.

      1887. aastal valmistas Saksamaalt Wiesbadenist pärit klaasipuhuja F. E. Müller esimese silmale mõeldud katte. New Yorgi optik William Feinbloom arendas seda ideed edasi ja hakkas läätse põhimaterjalina kasutama plasti. 1950. aastal valmistas Oregoni optik George Butterfield läätse, mis ei olnud enam lame, vaid järgis silma kuju ja oli palju mugavam. 1971. aastal hakati pehmeid kontaktläätsi müüma USA-s ja 1987. aastal võeti kasutusele ühekordsed pehmed kontaktläätsed.

      HAMBANIIT

      Hambaniit on vana leiutis. Arheoloogid on leidnud hambaniidi ja hambatikkude jälgi kiviaja inimeste hammastelt.

      Moodsa hambaniidi leiutajaks peetakse Levi Spear Parmlyt (1790–1859), hambaarsti New Orleansist. 1815. aastal soovitas Parmly kasutada hambaniidina siidniiti.

      1882. aastal hakkas Massachusettsis Randolphis tegutsenud Codman and Shurtleft Company tootma ja müüma vahatamata siidniiti koduseks kasutuseks. Johnson and Johnson Company New Yerseys New Brunswickis patenteeris 1898. aastal esimesena hambaniidi. Hiljem, Teise maailmasõja ajal, töötas dr. Charles C. Bass siidniidi asemele välja nailonniidi. Purunematut nailon- või teflonniiti peetakse endiselt parimaks materjaliks hambakatu eemaldamise jaoks.

      RASEDUSTEST

      Vanas Egiptuses valati arvatavalt lapseootel oleva naise uriini kahte kotti, ühes nisu- ja teises odraterad. Kui vili võrsus, siis näitas see, et naine on tõesti rase ja olenevalt sellest, kumb sort kasvama hakkas, arvati teadvat ka sündiva lapse sugu. Selmar Aschheim ja Bernhard Zondek töötasid 1928 välja testi, mis põhines kooriongonadotropiini (hCG, human choriongonadotropin) olemasolul. Noorele emasele hiirele süstiti testitava naise uriini ja kohe pärast seda hiir surmati. Kui hiirel oli toimunud ovulatsioon, siis tähendas see, et testitava naise uriin sisaldas hCG-d ja naine oli rase. Samm edasi oli konnatest, mida kasutati kuni 1950. aastateni. Emasele konnale süstiti patsiendi vereseerumit või uriini. Kui konn järgmise 24 tunni jooksul kudes, siis oli testi tulemus positiivne. Konnatestis jäi loom ellu ja teda oli võimalik uuesti kasutada. Kodune rasedustest oli vanasti terve minilabor täis väikseid pudeleid, milles vedelikke ja pulbrit, mis omavahel esmalt segati, siis oodati, segati ja oodati veel natuke, enne kui tulemus käes oli. Tänapäeva rasedustest otsib endiselt hCG sisaldust ja põhiline eeldus on ikka sama – raseda naise uriinis on hCG-d. Raseduse alguses 48 tunni jooksul hCG sisaldus uriinis peaaegu kahekordistub.

      MEIK

      Esimesed tõendid kosmeetika kasutamisest on leitud muistsest Egiptusest ajast umbes 4000 aastat e.Kr. Vanad kreeklased ja roomlased kasutasid elavhõbedat sisaldavat kosmeetikat. Jaapanis värvisid geišad huuli ja kulme peenestatud õielehtedest valmistatud huulepulgaga. Meigipõhja tegid nad kummeliõlist pulgaga, kummeliõli on pehmem variant sumomaadlejate juukseõlist. 1880. aastatel teatas Inglise kuninganna Victoria avalikult, et enese meikimine on sobimatu. Seda peeti vulgaarseks ning end värvisid ainult näitlejad ja prostituudid. Teise maailmasõja eel aga kasutasid kosmeetikat juba väga paljud inimesed kogu läänemaailmas. Kosmeetikaturu võlus tõeliselt õitsele 1910. aastate Ameerika trio: Elizabeth Arden, Helena Rubinstein ja Max Factor.

      Faktid Faktid Faktid

      Vanim ja suurim kosmeetikafirma on L’Oréal, mille 1909. aastal asutas Eugène Shueller. Firma esialgne nimi oli French Harmless Hair Colouring Company.

      PARFÜÜMID

      Parfüümid, õieti nende valmistamise kunst on pärit Vanast Egiptusest, seda kunsti arendasid ja lihvisid roomlased ning araablased. Parfüümitootmise oskused jõudsid araablaste kaudu Euroopasse juba 14. sajandil.

      Renessansiajastul lõhnastasid end peamiselt kuninglikud kõrgused ja teised rikkad, et summutada tolleaegsest napist hügieenist põhjustatud haisu.

      18. sajandil hakati Prantsusmaal Grasse’i piirkonnas üha laieneva parfümeeriatööstuse tarbeks kasvatama lõhnataimi. Parfüümitootjad olid ka tuntud kui mürgivalmistajad: näiteks mõrvati üks Prantsuse krahvinna nii, et hõõruti tema kinnastesse lõhnaõli/mürki, mis sealt aeglaselt krahvinna naha sisse imbus.

      Tänapäeval on Prantsusmaa endiselt Euroopa parfüümitootmise ja – müügi keskus.

      Faktid Faktid Faktid

      Tuntud parfüümide kronoloogia:

      1921: Chanel Nº 5 (Ernest Beaux)

      1925: Guerlain – Shalimar (Jacques Guerlain)

      1948: Nina Ricci – L’Air du temps (Francis Fabron)

      1977: Yves Saint-Laurent – Opium (Jean-Louis Sieuzac)

      1979: Cacharel – Anaïs Anaïs (Roger Pellegrino)

      1985: Christian Dior – Poison (Jean Guichard)

      1995: Calvin Klein – CK One (Firmenich)

      OSTUKESKUS

      Ostukeskus on ajaloolise turuplatsi